A Pizza Delivery – postsovietlik düstoopiline hallutsinatsioon

“A Pizza Delivery” on mäng. See on pitsakulleri mäng. Ühe pitsa.

Olgu, räägime põgusalt mängust, mis mõjub koheselt kui ühe inimese projekt. Tegelikult see vist päris nii nappide ressurssidega pole tehtud, aga ega see mängu üldmuljet ei muuda. Tegemist on lühikese kiire teosega, kus graafiline pool on väga lihtsakoeline, pakkudes elamust ilmselt eelkõige neile, kellele mingil põhjusel mõjub ergutavalt Ida-Euroopa nõukaaja-järgne depressiiv-melanhoolne kino.

Mängija seatakse teoses mopeediga pitsakulleri rolli, kes saab oma töö kohta juhiseid läbi telefoniputkade. Tööks on kohale vedada üks pitsa. Kellele ja kuhu sa seda viid, ei öelda. Jagatakse vaid jupphaaval juhtnööre, kus suunas tuleks liikuda.

Tee peal kohtutakse mõningate kõrvaltegelastega, kellele tuleb mõni lihtne teene teha. Samuti tuleb teel ette mõningaid mõistatusi, mille kohta ülearu juhtnööre ei jagata. Samas pole neist ükski ülearu keeruline, aga ühe lahendasin ma küll üsna pimesi ringi kobades. Kohati tuleb sisse ka ulmesugemetega stseene, mille kohta mingeid sisulisi selgitusi ei jagata. On see mäng lihtsalt unenägu?

Jah, mängu lõpuks saab pitsa kohale viidud. Kõik see kokku võtab ehk poolteist tundi.

Mängu lugu tekitas minus koheselt küsimusi. Kuigi toimuvast ja kõrvaltegelaste muredest räägitakse seal veidi vihjamisi, on ilmselge, et teemaks on väga tõsised probleemid nagu depressioon, hüljatus, lein, suitsiid. No ei ole kerged teemad, millest nunnu välimusega lihtne mäng kuidagi ei hoiata. Ma olen lugenud arvamusi, mis nimetavad mängu südamlikuks. Jah, seda võib nii näha, aga see eeldab mängu lõppu jõudmist. Seevastu enne pitsaga sihtkohta jõudmist olin ma mängu autori pärast tõsiselt mures. Lõpuks tekkis tõesti leppimise ja minnalaskmise kergendus. Äkki see oligi autorile viisiks oma muredega toime tulemiseks?

Tehnilise poole pealt pole mängu kohta väga midagi öelda. Teos on äärmiselt lihtsakoeline, kohati mõjub lausa toorelt. Vast oleks veidi tehnilist lihvi veel ära kulunud. Kas nii lühike mäng aga väärib nii palju panust? Kui mu lühike kirjutis tundub veidi kohmakas ja nurgeline, siis see ilmestab minu meelest mängu päris kenasti.

Hinnet ma sellele panna ei oska. Võib-olla võikski seda soovitada kui õppematerjali, kuidas lapsega koos eelmainitud raskeid teemasid avastada. Mängukogemust ja avastamiskogemust sinna väga otsima ei tasu minna.

Lapsevanematele: “A Pizza Delivery“ on PEGI reitingusüsteemi järgi soovitatav alates 3. eluaastast, aga pigem nii noortele seda mängu pihku siiski ei annaks, neile on palju sobivamaid ja lõbusamaid mänge mängimiseks.