Anno 117: Pax Romana – parim asi pärast viilutatud saia

Ma nüüd ei teagi kohe, kust otsast alustada, sest “Anno 117: Pax Romana” on hea, oi kurat kui hea mäng. See on üks neist mängudest, kus juba esimese paari tunni järel saad aru, et oled millegi suurepärase otsa komistanud. Ubisoft on suutnud luua tõelise strateegiamängu meistriteose, mis paneb nii Civilizationi kui ka mitmed teised strateegiamängud oma lihtsuses kahvatuma.

Kui “Civilization VII” oli selline “paar õhtut ja kõik” tüüpi kogemus, siis Anno 117: Pax Romana on just vastupidine – see on mäng, millega võid veeta päevi, nädalaid ja kuid, ilma et kordagi igav hakkaks. Ja kui lõpuks arvad, et oled jõudnud kuhugi, avastad, et sa oled tegelikul kaardil vaid üks pisike täpike alles ning mängu ja lugu on siit veel küllaga tulemas.

Mäng viib sind tagasi aastasse, kui Rooma impeerium on oma võimsuse tipul. Sina oled kuberner, kelle ülesanne on juhtida oma provintsi, ehitada linnu, kujundada majandust ja otsustada, kas panustada majanduskasvu ja heanaaberlikese suhetesse või laiendada oma valdusi jõu abil. Kas säilitada kohalikku kultuuri või kehtestada Rooma seadused? Kõik sinu otsused mõjutavad sinu edasist mängukulgu.

Ühesõnaga, tegemist on ajaloolise linnaehitusstrateegiaga, mille tegevus toimub Rooma impeeriumi hiilgeajal. Siit ei puudu ka silmailu, pakkudes mängijale detailseid Rooma linnu, elavaid tänavaid, templeid ja rahvast, kes reageerib sinu otsustele. Vahepeal on täitsa äge kaardil sisse zoomida ja piiluda, mis tänavatel toimub.

Strateegia, diplomaatia ja suurte otsuste mäng

Anno 117: Pax Romana nõuab strateegilist mõtlemist. Kui alguses võib tunduda kõik lihtne – ehitad majad, toodad toitu ja hoiad rahva rahul – siis ühel hetkel muutub mäng palju keerukamaks. Uued piirkonnad, uued ressursid ja uued linnaasukad toovad kaasa hulga uusi väljakutseid.

Kui diplomaatias teed vale sammu või ignoreerid oma naabrite soove, võivad konfliktid kiiresti eskaleeruda. Mitme provintsi majandamine ja kaitsmine võib ühel hetkel muutuda tõeliseks väljakutseks – ja see teeb selle mängu veel põnevamaks.

Ausalt öeldes tundub Civilization VII selle kõrval nagu mingi lasteaiamäng – lihtne ja pealiskaudne.

Sisu rohkem kui küllaga

Mängu kampaaniaosa on põhjalik ja sisukas, aga see on alles algus. Kui lugu läbi saab (või kui tahad, võid ka kohe sinna suunduda), saad sukelduda “Endless” ehk lõputusse mängurežiimi, kus saad piiranguteta ehitada oma Rooma impeeriumi.

Kui üksi mängimine peaks üksluiseks muutuma, saad mängida koos sõpradega… või vaenlastega. 😉 Seda saab teha nii kampaania osas kui Endless režiimis.

Kui midagi negatiivset peab mainima, siis ehk seda, et Anno 117: Pax Romana on nii tohutult sisukas, et see võib hakata su aega täielikult neelama. Ma olen seda mänginud juba üle kuu aja ja tundub, et saan seda veel mängida rahulikult terve aasta.

See on mäng, mis meelitab sind oma maailma ja ei lase enam lahti. Strateegiamängude fännid, olge hoiatatud – see võib olla teie järgmise aasta ajaröövel.

Tegelikult üks miinus on veel. Kuna mingil hetkel on sul provintse mida majandada küllaga, siis erinevate kaartide vahel vahetamine võib vahepeal korralikult peavalu valmistama hakata, eriti juhul kui oled kusagil strateegilise vea teinud ja pead samaaegselt erinevates maailma paikades kas end kaitsma asuma või mässajatega tegelema.

Kokkuvõte

Anno 117: Pax Romana on lihtsalt suurepärane strateegiamäng. See on sügav, ilus, sisukas ja uskumatult kaasahaarav. Kui oled Anno seeria fänn või armastad häid strateegiamänge, siis see on kohustuslik ost. Sisu on siin maa ja ilm. Ühesõnaga strateegiamängusõbrad võivad rahulikult siia sukelduda ja unustada aastaks kõik muud mängud.

Lapsevanematele: “Anno 117: Pax Romana” on soovitatav alates 12. eluaastast, aga siin ei ole midagi sellist, miks ei võiks seda ka nooremad linnaehitusstrateegiamängude huvlilised mängida, kui nad vaid inglise keelt mõistavad.