Nintendo Switch oli 2017. aastal otsekui sõõm värsket õhku. Jah, teiste konsoolitootjate masinad olid küll võimsamad, kuid pisike hübriidkonsool suutis sellele ilmuvaid mänge jooksutada nii teleekraanil kui ka käsikonsoolis, olenevalt sellest, millised soovid või võimalused parasjagu olid.
Samas oli tegu näitajate poolest ikkagi küllaltki nõrgukese masinaga ja mida aeg edasi läks, seda rohkem hakkasid vajakajäämised silma. Mängud olid kas kaadrisageduse piisaval tasemel hoidmiseks ülimadala lahutusvõimega (tere, “Xenoblade Chronicles 2” ja “Wolfenstein II: The New Colossus”) või lasti pildiilu arvelt kaadrisagedusel kannatada (“The Legend of Zelda: Tears of the Kingdom“). See tõi kaasa lugematul hulgal erinevaid kuulujutte võimsamast versioonist ehk rahvakeeli Switch Prost, mis lubaks kõiki mänge nautida nii, nagu õige oleks.
Nüüd on see siis ilmunud. Jah, ma räägin loomulikult Nintendo Switch 2st, mis toetab ka peaaegu kõiki Switch 1le ilmunud mänge. Switch 2 on juba tunduvalt asisem tegelane, jäädes oma võimekuselt väidetavalt kuhugi PlayStation 4 ja Xbox Series Si vahele. See tähendab, et Switch 2le peaks olema tunduvalt lihtsam toota neidsamu mänge, mida ka “suuremad” konsoolid saavad.
Mina aga ootasin uuelt hübriidilt jätkuvalt Nintendo maagiat, mis sest, et konsooliga astuti üks samm mugavustsooni sügavuste suunas. Nimelt on Nintendo pidevalt katsetanud ja proovinud ning uusi asju teinud. Nintendo 64 oli teistsugune kui Super Nintendo. Gamecube oli teistsugune kui Nintendo 64. Nintendo Wii oli küll sisu poolest põhimõtteliselt Gamecube, kuid selle juhtimismeetod oli sootuks teistsugune. Sama kehtib siis ka Nintendo Wii U ja Switchi kohta, mis oma eelkäijatega võrreldes midagi sootuks teistmoodi tegid. Switch 2 jääb aga kindlaks sellele, mis toimis. Nintendo Switch 1 jaoks on ajaloo müüduima kodukonsooli tiitel vaid vormistamise küsimus ja Nintendo ei soovinud ilmselgelt sel korral toimivat asja lõhkuma hakata ning seetõttu on Nintendo Switch 2 juba käivitades kohutavalt tuttav.
Tööpõhimõte on Switch 1ga võrreldes sama, võimaldades konsooli kasutada nii käsikonsoolina kui ka teleka/suurema ekraani külge ühendatud dokis. Juhtimismeetod on sama, sest konsooliga saab kohe ostes kaasa Joy-Con 2eks nimetatava puldipaari, mis lubab mitut mängijat toetavaid mänge kohe ka kahekesi mängida või puldid ühenduslüli abil täismõõdus puldiks muuta. Ainus muudatus on see, et puldikesed ei kinnitu konsooli külge enam siinide, vaid magnetite abil ja need on piisavalt tugevad, et ei kukugi iseenesest küljest ära. Testisin Switch 2 avamisvideos ka ühest puldist hoidmist, püsis kinni küll. Ka kasutajaliides on jäänud põhimõtteliselt samasuguseks nagu Switch 1l, alustades kergesti ligipääsetavast e-poest ja lõpetades mängude loetelu ja pultide ühendamise menüüdega. Seega põhimõtteliselt Switch Pro, eks?
Samas, olles 8 aastat mänginud selle eelkäijat, on kohe näha, mida Nintendo muutnud on. Kui Switch 1 omas USB-C porti ainult konsooli alumises osas, mis doki või laadija külge ühendus, siis Switch 2l on teine USB-C pesa ka konsooli ülaservas. See laseb käsikonsoolina mängides masina mugavamalt vooluvõrku ühendada, sest aku kestvus on kesine ehk tänapäeva pihumänge arvestades täiesti tavaline 2-3 tundi. Varem ei saanud laadijat ühendades konsooli mugavalt padjale/õllekõhule toetada, sest kaabel segas. Nüüd enam ei sega. Nintendo on mõelnud isegi selle peale, mis saab siis, kui ühendada laadija korraga mõlemasse USB-C pessa. Prioriteediks jääb ikkagi doki külge ühendatud pesa ja konsool õhku ei lenda, aga kui Switch 2 niimoodi dokist üles korjata, jätkatakse laadimist ülemise kaudu.
Samuti on konsool suurem, uhkeldades nüüd 7,9 tollise 1080P VRR-i (muutuv värskendussagedus), 120hz ja HDR-i (lai dünaamiline vahemik ehk kontrastsem ja värvilisem pilt) toega LCD-ekraaniga. Netis algas muidugi kohe kisa, et kui tegu pole OLED-ekraaniga, siis on tegu täieliku kõntsaga, aga tõde on pigem selline, et sarnaste omadustega OLED ekraani pole mõistliku hinnaga lihtsalt olemas.
Kuna ekraan on suurem, on ka puldid suuremad, kuid minu käte jaoks on nende disain natuke liiga terava servaga ja ma pean tihemini käsi puhkama kui eelmise Switchi pultide puhul. Aku kestvus on ametliku info järgi 2-6 tundi, aga “Mario Kart World” tõmbas konsooli juba 2,5 tunniga tühjaks, seega ilusama pildiga mänge liiga pika lennureisi või autosõidu vältel masinat laadimata mängida ei saa.
Uutest omadustest tuleb kindlasti välja tuua Joy-Con 2 hiirena kasutamise funktsioon, kui tarkvara seda toetab ja Game Chat. Pultide hiirena kasutamine on äge. Kui Joy-Con 2d kätte võtta, toimivad need täiesti tavaliste pultidena, aga kui sa need lauale asetad, saab mäng aru, et tahad hiirt liigutada ning see toimib küllaltki hästi ja täpselt, isegi põlve peal liikudes. Samamoodi saab süsteem aru, kui puldi tasapinnalt üles tõstad ning jätkab mängimist tavapuldiga. Hetkel pole seda toetavat tarkvara küll veel väga palju (“Fortnite” on vast parim ja kõige kergemini kättesaadavam elamus), kuid juba lähitulevikus on ilmumas “Metroid Prime 4”, mis tõotab olla vägagi äge elamus. Samas ei oska ma öelda, kas ma tahaksin tervet mängu niimoodi läbida, sest külili keeratud Joy-Con 2 pole just maailma kõige ergonoomilisem hiir, eriti suurema kämbla jaoks, aga eks me näe, kui ma “Cyberpunkile” või muule säärasele näpud taha saan.
Mainisin ka Game Chati. Jah, Nintendo on lõpuks lisanud oma konsoolile võimaluse suhelda sõpradega ilma igasuguste mobiilirakendusteta. Selleks on puldi peal isegi uus C-tähega nupp. Game Chat on ametlikult küll Nintendo Online’i paketi osa, kuid Switch 2 ostjad saavad seda kuu aega tasuta proovida ning selle alla kuulub siis vestlus ning mänguekraani näitamine (Screen Sharing). Kui te omate ka Switch 2 kaamerat või mõnda muud kokkusobivat USB-ühendusega kaamerat, saate Game Chati edastada ka enda pilti. Funktsioonist kuuldes oli jube kisa edastatava mängupildi kaadrisageduse üle, sest võrgu- ja süsteemiressursse säästes on see tõeliselt madal ja jätab mulje, et pilt… “hakib”, kuid tegelikult toimib see suurepäraselt, sest mänguhoos sa ei jälgi nagunii pingsalt teise tegevusi, aga saad suures plaanis aimu, millega sõber tegeleb. Lisaks võimaldab kaamera kasutamine näiteks “Mario Kart Worldis” kaardi peal kaaslase asukohta vaadates ka tema näopilti näha, mis muudab mängu pisut lõbusamaks.
Loomulikult saab 90 kuni 100 euro eest mängimiseks soetada ka Pro Controller 2 ehk siis nii-öelda “tavalise” puldi. See on oma eelkäijaga võrreldes tunduvalt mõnusamast plastikust ning omab nüüd ka 3,5mm kõrvaklapipesa. Mõnusaimaks uuenduseks on aga puldi taga kaks igas mängus eraldi programmeeritavat lisanuppu. Mina lasin need otsekohe käiku “The Legend of Zelda: Breath of the Wild” mängus, kus teadupärast jooksmine B ja hüppamine X-nupuga käib, muutes mõlema korraga tegemise üsna kohmakaks. Registreerisin need nupud lisanuppude alla ja mängimine oli kohe palju mugavam, seega soovitan soojalt selle väljamineku tegemise peale mõelda, eriti neil, kes pole veel “Zeldade” alla sadu tunde matnud.
Okei, kaamera ja Pro Controller 2 on teada-tuntud juurde ostetavad lisad, kuid tegelikult tuleb rääkida veel ühest lisaväljaminekust. Nimelt ei toeta Switch 2 enam tavalist MicroSD mälukaarti, vaid kasutab kiiremaid MicroSD Express kaarte. Sisemälu on aga Switch 2l 256GB ning seda on alustuseks küll ja veel, aga kui mõelda selle peale, et tegu on võimeka ja 4K pilti edastava konsooliga, võivad mängude suurused õige pea ruumi neelata ning siis oleks vaja kas kustutama hakata või lisamälu soetada. Näiteks “Split/Fiction” pidavat olema 70GB kandis ja “Street Fighter 6” 50GB lähedal. Kui ilmub mingi uus “EA FC” või “Call of Duty” või “NBA 2K”, mis on teadupärast tänapäeval julgelt üle 100GB, kaob mäluruum eriti hoogsalt, seega arvestage sellega.
Ahjaa, mõne jaoks võib olla ostuargumendiks ka see, et Nintendo Online teenuse kasutajatel on Switch 2 peal võimalik hakata mängima Gamecube’i mänge. Hetkel on neid veel vähe, aga juba õige pea lubati “Luigi’s Mansionit” ja “Mario Smash Footballi” ja neid ma mängin küll. Olgu, “Soulcalibur 2” on ka täitsa tore.
Seega võib öelda, et Nintendo Switch 2 on parim Nintendo Switch, mida te omada saate. See mängib nii Switch 2 ekslusiivmänge kui ka peaaegu kõiki Switch 1 mänge, muutes kusjuures mitmeid neist isegi salaja paremaks (näiteks “Wonderful 101”). Seadme külge sobivad ka vanemad Pro Controllerid, seega kui teil on sahtlis olemas Switch 1 või Wii U propult, võite ka neid mängimiseks kasutada. Konsool tundub olevat piisavalt võimekas, et sellel ilmuvad Nintendo mängud on sama ägedad kui varem, aga senisest palju kenamad. Mina olin juba vana Switchiga väga rahul ja eelistasin mitmel platvormil ilmunud mänge mängida just sellel, seega Switch 2 on minu jaoks midagi äärmiselt nauditavat. Hästi tehtud, Nintendo, et te ei hakanud lõhkuma asja, mis hästi toimib.
