Xenoblade Chronicles X: Definitive Edition – See pole meil enam Harjumaa…

“Xenoblade Chronicles X” oli oma seerias see üks mäng, mida Nintendo Switchil mängida ei saanud. Kunagi Wiil ilmunud esimene osa sai ägeda remasteri ning teine ja kolmas osa ilmusidki juba Nintendo hübriidkonsoolil. “XCX” oli aga Wii U konsoolil nii-öelda lõksus. Enam ei ole.

“Xenoblade Chronicles X: Definitive Edition” algab hetkest, mil inimrass on sunnitud kahe tulnukate armee kakelungi keskele jäänud Maa hülgama. Kahjuks ei pääse ka põgenemiseks ehitatud kosmoselaevad kuulirahest ohutult läbi ja plehku suudab pista vaid üks, mis kannab nime White Whale. See sooritab omakorda hädamaandumise Mira-nimelisele planeedile ja inimesed on sunnitud seal võõrliigina kanda kinnitama. Kuna kosmoselaev pudenes tükkideks, on selle rususid kõikjal ning ühel päeval leiabki BLADE-eriüksuse liige Elma mängija tumma tegelase kapsli, mille avanemise järel on võõras ja kaunis ja ohtlik planeet sinu ees valla.

Kuna peategelase saab ise luua, ei ole lugu otseselt tema ümber üles ehitatud, vaid mängija tegelane on lihtsalt üks sõdur, kes maailmas eksisteerib. Seepärast jääbki mulje, et põhilugu on mõttetu ja suur osa peatükke piirduvad videote vaatamise ning paari bossilahinguga. Kõrvallood on aga sootuks teine tera. Need viivad mängijat Miral üha kaugemale, tutvustades uusi maailmajagusid, tegelasi, rasse ja vastaseid, pannes mängija mõtlema, et äkki on ikka inimesed need kurjad sissetungijad, kes võõrast maailma ära rikkuma on tulnud. Ülesanded on ka omavahel seotud. Maailmast leiab põhiülesandeid, kõrvalülesandeid, sõbraülesandeid ja teeneülesandeid ning pidevalt on mõne ülesande sooritamise eelduseks mõne teise ära tegemine. Tahad minna kellegagi sõbraülesannet tegema? Selleks on sul vaja temaga kindlat sõbrataset ja mingit teist tegelast keda sul veel pole. Tahad seda puuduvat tegelast saada? Selleks tuleb ära teha kõrvalülesanne.

“Xenoblade Chronicles X: Definitive Edition” on läbinud ka pisikese uuenduskuuri. Tegelaste väljanägemine on võrreldes Wii U versiooniga parem, taustal toimivat kogemuspunktide süsteemi on mugavamaks nuditud (loe: vilets osa on välja roogitud) ja kasutajaliides sobivamaks vormitud. See kõik teeb Mira avastamise ägedamaks, sest teatud uuendused pole enam lukustatud rumala BLADE-tasemete süsteemi taha nagu varem ning ekraanil toimuv on tänu paremale menüüle ja kasutajaliidesele tunduvalt selgem. Avastada tuleb aga mehemoodi, sest Mira on suur ja täis erinevaid loodusvarasid. Selle kaart koosneb sektoritest ning igas sektoris on midagi huvitavat nagu mingi maavara leiukoht, White Whale’i rusud, tulnukate tehnikaromu või suurem ja naljaka nimega bosskoll. Leidsin end sageli niisama ringi tuustimast, et sektoris olevat asja leida, silgates samas minema endast kaks korda kõrgema leveliga elukate eest, kes mind hea meelega laiaks oleksid astunud.

Mira nimelt kihab ka elust. Kõik alad on täis nii nõrgemaid kui ka tugevamaid eri mõõtu elukaid, kellest suuremad on vahel nii kanged, et kuigi leveli poolest peaksid sa nendega põrandat pühkima, on nende rünnakud sedavõrd tugevad, et jalameestena on nendega nõme võidelda. Mängu keskpaigas lukustuvad aga lahti Skellid ehk hiigelsuured transformeeruvad robotid, kellega on hiiglasekasvu elajate rappimine hoopis tõhusam. Skellid muudavad mängu täielikult, sest neid kasutades pead sa arvestama ka nende varustuse ja kütusekuluga. Jah, robotitega madistamine kulutab kütust ja see on kallis kraam, sest tankimas saab käia ainult ühe maavaraga makstes. Olgu, kütus taastub ka siis, kui keegi robotit ei kasuta, aga see pole ju lõbus.

Maa-alad on ka ägedalt vertikaalsed. Lisaks lagedatele väljadele on siin puid ja mägesid, mille otsa ronida ning orge ja koobastikku, kuhu laskuda ning ma avastasin end korduvalt katsetelt ronida sinna, kuhu veel otseselt ronida ei tohiks. Nimelt lubab mängu füüsika mööda järski kallakuid ronides vahel usinalt lõigata ja sooritada ka selliseid ülesandeid, mida tol hetkel veel teha ei tohiks. Näiteks vedeleb ühe tüübi mobiiltelefon kõrgel kaljunukil 40+ leveliga hiigelahvide taga. “Õiget” teed mööda minnes oleks mu level 24 tüübid ammu surmalapsed, kuid ma hüplesin lihtsalt mööda peaaegu püstloodis kaljuseina üles, näppasin telefoni ja hüppasin alla. Ahjaa, kukkumised ei tee ka haiget.

Tegelasi on palju ja igaühel neist on oma klass/amet, mis erineb natuke mängijale kättesaadavast sama nimega klassist. Oskuseid ja võimeid on omajagu ja see lubab sul mängija tegelast korralikult mugandada, mis viib lõpuks välja selleni, et mäng muutub liiga kergeks. Nimelt saab juba üsna alguses aru, millised relvad ja mehaanikad on tugevad ja nendele keskendudes on lõpuks võimalik võidelda nii, et vastased ei saa põhimõtteliselt käigukordagi. Samas pole minul selle vastu midagi, sest mulle meeldib RPGdes ennast võimsana tunda. Võitlussüsteem on iseenesest väga… xenobleidilik. Tavarünnakud on automaatsed ja aitavad täita võimete ooteribasid. Õiges järjekorras ja õigest positsioonist (vastase selja tagant, näiteks) kasutatud võimed käivitavad Break-Topple-Launch olekuid, et vastasele veelgi enam kahju teha. Kui ekraanil toimuvat jälgida, siis märkate, et teie kambajõmmid annavad märku, millist liiki võimet nad järgmisena näha tahaksid ja selle võime ikooni ümber pulseerib ka kuldne rõngas. See tähistab Soul Voice’i, mis ravib ja toetab tervet tiimi. Selle jaoks tuleb ekraanile ilmuvat nuppu õigel hetkel vajutada ja kuna tegu on vajaliku abiga, tuleb vahel tõdeda, et niisama ei tohigi võimeid spämmida, vaid paari tuleks kogu aeg varuks hoida.

Nii tegelastel kui ka Skellidel on vaja varustust, mida ühele netirollika laadsele tootele kohaselt pudeneb igalt poolt, kuid seda saab osta ka poest ja lasta erinevatel ettevõtetel arendada. Ettevõtteid tuleb oma New Los Angelese nime kandvasse linna erinevaid rasse kutsudes üha juurde ja neid saab toetada sama maavara-valuutaga, millega kütustki ostetakse. Ettevõtete toetamine lukustab lahti veel rohkem varustust ja muudab pildi üha kirjumaks, sest suur osa varustusest on kasutu. Tuleb jälgida väga kindlaid boonuseid, mida vaja läheb ja 98% pudenevast kraamist on põhimõtteliselt prügi. Kui te ei viitsi varustusega jaurata, on menüüs olemas ka automaatse mängu arvates parima kraami selga tõmbamise nupp, aga nii jääb tegelaste tuunimise lõbu täiesti kogemata.

Enda jaoks tahaksin miinusena mainida ka muusikat. Hiroyuki Sawano ei ole Mitsuda ning tema stiil on sootuks teistsugune. Ma ütleksin, et kohati ei sobi kõlavad palad sellesse maailma, kuid muusikaeelistused on alati subjektiivsed, seega kes teab, äkki teile meeldib tehnokääksutamine?

Kui te nüüd mõtlete, et okei, mulle meeldisid “Xenoblade Chronicles 1-2-3”, siis soovitan kindlasti kaaluda ka “XCX: DE” omandamist, aga võtke arvesse, et kui järjekorranumbriga mängud on suurema ja sügavama looga, siis “XCX” nendega seotud pole, vaid meenutab pigem netirollikat või “Phantasy Star Online’i”, kui see kellelegi midagi ütleb. Maailm on teie ees põhimõtteliselt mängu alguses valla ja te võite minna ükskõik kuhu.

“Xenoblade Chronicles X: Definitive Edition” on väga hea mäng ja peaks rahuldama iga rollikafänni soove. Olgu, head põhilugu siit küll ei leia, kuid kõrvallood ja tegelased ja maailm teevad selle täiega tasa. Mängu lõpetamiseks kulus mul umbes 95 tundi, kuid suur osa asjadest ootab ikka tegemist. Igatahes, soovitan soojalt, kui “Xenoblade’i” nime kuulmine teil vähegi südame põksuma paneb.

Lapsevanematele: Tegu on pika ja tähelepanu nõudva mänguga, kuid rollikahuvilised peaksid hakkama saama küll. Roppuseid ja verd ma eriti ei täheldanud, kuid mäng käsitleb taas tõsisemaid teemasid nagu kuuluvus, rassism ja inimese olemus üleüldse.