Kui mehed jõuavad teatud vanusesse, tekivad neil teatud… huvid. Maratonijooks, suusatamine, jalgrattasõit… Ilmselt selleks, et ennast jätkuvalt noore ja krapsakana tunda. Leon Scott Kennedyl sellega probleeme pole. Härra on umbes-täpselt 50 aastat vana ja künnab zombidele jätkuvalt kannaga näkku nagu noor Chuck Norris.
Sel korral viib lugu meid tagasi sinna, kust kõik Leoni jaoks alguse sai. Just, sihiks on Raccoon City. Aga see sai ju tuumarelva/raketitabamuse ja kõik lendas pilbasteks? Tundub, et kui luukered (või siis ebasurnud) sügavale kappi matta, jääb midagi ikka veel ringi loivama. On aeg asja parandada. Tegelikult pole Leon ainus peategelane. Lisaks temale saame kaasa elada ka Grace Ashcroftile, algajale, häbelikule ja kartlikule FBI kontorirotile, kelle tema ülemus mingil põhjusel üksinda põlenud hotelli äärmiselt kahtlastel asjaoludel toimunud surmajuhtumit uurima saadab. Ilmselt on FBIs niimoodi kombeks? Igatahes avastab Grace end tõelisest bioloogiliste relvade virvarrist ning õudus võibki alata.
Mäng annab kohe alguses aimu, kui erinevad tegelased on. Kui seaded ei muuda, mängitakse Grace’iga läbi tema enda silmade (et ikka õudsam oleks) ning Leoniga liigub kaamera selja taha, et tema jalalöögianimatsioone ning kirvehoope paremini ekraanile kuvada. Soovi korral saab mõlema tegelasega seigelda mõlemal viisil ja mina klõpsasingi ka Grace’i osades kaamera tema selja taha. Põhjuseid oli kaks: esiteks tahtsin ma Grace’i kostüümi imetleda ja teiseks muutub kaameravaatega paralleelselt ka tema liikumine. Nimelt kipub Grace selja tagant vaates joostes komistama, muutes põgenemishetked ägedamaks. Leon liigub aga nagu tank. Vankumatu, täpse käega ja raudse rusikaga kogenud agent teeb kerge vaevaga pihuks ja põrmuks kõik, kes kasvõi mõtlevad sellele, et võiks hambad tema ihusse vajutada. Kõigele lisaks on ta võimeline absoluutselt kõike oma kirvega pareerima. Absoluutselt kõike…
Igatahes… Hiiglasekasvu kurjam Victor Gideon tassib Grace’i Rhodes Hilli haiglasse, kus ta miskipärast pea alaspidi riputatakse ja temalt vereproove võetakse. Grace’il õnnestub lahti rabeleda, kuid põgenemiskatsel selgub, et ta on haiglas koos patsientide ja olevustega, kes ei hooli kohe teps mitte sellest, et ta sealt elusalt väljuks. Nii möödubki Grace’i mänguosa vaheldumisi aeglaselt ringi hiilides ja paaniliselt joostes, sest Standard-raskusastmel pole laskemoona just üleliia ning vastased tahavad enne külili kukkumist päris mitu kuuli saada. Lisaks zombidele luusivad koridorides teatud hetkedel ka paar suuremat elukat, kelle alistamine Grace’ile üle jõu tundub käivat (tegelikult ei käi).
Rhodes Hilli haigla ongi see ala, kus “Resident Evil: Requiemi” põhiomadus esile tuleb. Nimelt jooksevad nii Grace kui ka Leon lõpuks läbi täpselt sama hoone ning neiust alles jäänud kollid on Leoni saak. Kui aga Grace’iga kõik maha notid, on Leonil tühi maja avastamiseks. Mina veetsin suure osa ajast Grace’iga ringi hiilides ja tavazombisid vältides, kuid nood mainitud suuremad elukad võtsin maha. Tegelikult oleks pidanud vast vastupidi tegema ja noppima maha paar strateegilistes kohtades töllerdavat nõrgemat selli ning suured Leonile jätma. Oh well, kes hiljaks jääb, see ilma jääb.
Lisaks mängustiilile on erinev ka tegelaste kraami kaasas tassimise viis. Grace omab “Resident Evil 2st” tuttavat ruutude süsteemi, kus iga esemetüüp võtab ühe ruudu. Lisaruumi omandamine on võimalik, kui otsid vööpaunu. Kui kott täis saab, võib asju hoiule panna vana kooli hoiukastidesse, et uude salvestustuppa jõudes sealt varusid täiendada. Leon omab aga oma “Resident Evil 4st” tuntud kohvrit, kuhu kogu leitud sõjasaak mahutada tuleb. Õnneks on olemas “Auto Sort” nupp, mis aitab kõik kiiresti kompaktsemalt kokku pakkida. Ka varustuse uuendamine käib erinevalt. Grace korjab materjale, millest laskemoona ja ravimeid ja dopingut kokku keevitada, Leon kogub iga tapmise pealt virtuaalseid punkte, mida ta varustusekastides kas relvade uuenduste või uue varustuse vastu vahetada saab. Kui Leoni kohver liiga täis on, võib relvi vabalt maha müüa, sest need saab müügihinna eest vajadusel tagasi osta.
Mäng ise on äärmiselt kvaliteetne. Olen juba korduvalt öelnud, et kui teile meeldisid nii “Resident Evil 2-3” kui ka märulirohkemad “Resident Evil 4-5”, on “Requiem” täiega Aasta Mäng ja taevamanna. Kõik toimib, märulit ja horrorit jagub, relvad on meeldivalt tõhusad ja koletistest mööda hiilimine mõnusalt närvekõditav. Minu isiklik virin on see, et mulle “Resident Evil 4-5” ei meeldi. Need on küll okeid märulid, aga väga nirud “Resident Evilid”. Tänu sellele on ka “Requiemis” üks segment, mis on mulle kohutavalt vastukarva, aga mida ma spoilima ei hakka. Seda annaks päästa, kui seal rakendataks ühte hilisemat mängumehaanikat, mida ma samuti spoilima ei hakka. Küll te ise aru saate, kui seda kogete. Seda mehaanikat tulnuks rakendada varem ja ajas üha mõjusamalt.
Graafika on võrratu. Ilmselt on tegu kõige ilusama mänguga, mida ma eales näinud olen. Tavaliselt PlayStation 5l on kõik juba väga timm, aga PS5 Pro peal tulevad mängu ka ray tracingu loodud peegeldused ja valgus. Kui teil on aga piisavalt pädev arvuti ja te seal mängite, siis maksimumseadetel arvutiversioon on tõsiselt lummav kogemus, sest seal tuleb kasutusele juba path tracing. Igatahes, vahet pole, kus te mängite, mäng on ilus. Jah, isegi Switch 2 peal, kus juuste füüsikat veidi nuditud on, aga kuulge, te saate mängu ju voodis teki all mängida, kuid kõrvaklappidega öösel suurel ekraanil liiga hirmus hakkab.
Ka heli on imeline ja siin annavad tõsiselt juurde täiustatud vastased. “Requiemi” viirusega nakatunud ei ole nimelt täiesti arutud ebasurnud, vaid neis on säilinud killuke nende varasemat olemust. Koristajapreili nühib ennastunustavalt põrandal olevat vereplekki, koridoris uitav kontoritöötaja vabandab ja lubab parem olla, majahoidjad kustutavad tulesid, pomisedes: “Lights… off… too… bright…”. Ahjaa, isegi laulja on baaris olemas, kes veel viisijuppi ümiseda püüab ja mängijat märgates kriiskamisega tema trummikiled põrmustab.
Mille üle nuriseda? Erinevate vastaste vähesus. Zombid on küll ägedad, aga ma eeldasin vähemalt paari vahvamat/küüniselisemat/kombitsalisemat vastasetüüpi. Jah, te kohtate ka teisi vastaseid peale zombide, aga valik on ikkagi nadi. Mõni hiidalligaator või zombielevant ei teeks paha, aga alati on järgmine mäng, eks? Okei, VR-mängulaadi ka (veel) pole, aga siin mängus oli VRi jaoks loodud hetki tunduvalt vähem ja ma pole enam nii kindel, kas Capcom “Requiemi” virtuaalreaalsuses kogeda lubabki. Minule isiklikult jäi vajaka ka tegelaste omavahelisest suhtlusest. Kaks traumeeritud isikut võinuks teineteisele rohkem toeks olla.
“Resident Evil: Requiem” on mäng, millega teil juba igav ei hakka. Kõik, mis Grace’iga on seotud, on laitmatu ja äge. Leoni osad on samuti kvaliteetsed, aga kalduvad pigem arutusse märulisse, kus õudus on pigem zombide silmis, kui Leon relva palge tõstab. Igatahes on minu silmis tegu esimese 2026. aasta parimate teoste hulka küündiva mänguga, mis peaks “Resident Evili” sarja fännidel ja miks mitte ka uutel huvilistel kindlasti riiulis olema.
Lapsevanematele: “Resident Evil: Requiem” on hirmus ja vägivaldne mäng, mis on ilmselgelt mõeldud vanematele mängijatele. Lastele igati mittesoovitatav.
Ilmus: 26. veebruar 2026
Arendaja: Capcom
Väljaandja: Capcom
Ülevaade tehtud: PS5 Pro
