Splatoon 2 on järg Nintendo WiiU konsoolil ilmunud mängule nimega (üllatus-üllatus) Splatoon. Esimese Splatooni näol oli tegu ühe väga ägeda, kuid väga alahinnatud ja vähe mängitud meeskondliku tulistamismänguga, kus võitmiseks tuli katta võimalikult suur linnulennult nähtav ala lahinguväljast enda tiimi värvi … värviga. Jah, surma pritsivate kuulipildujate asemel olid mängijate tegelastel käes erinevad värvipüssid ning rullid. Ah jaa, ja tegelasteks on kalmaaride ja inimeste ristsugutised, kes oskavad jooksu pealt kuju muuta ja värvi sees ujuda. Kuna Nintendo uusim konsool Switch on WiiUst grammi võrra populaarsem, tegi Nintendo nobedalt mängule ka järje.
Splatoon 2s on mängijate käsutuses taas värvipritsid-vihmavarjud-ämbrid ning eesmärk taas sama. Kata võimalikult suur ala värviga ja takista vastasvõistkonda sama tegemast. Relvad on erinevad ning määravad ära sinu tegelase mängustiili. Kasutad kahte püstolit? Selge, sina saad tulistamise ajal põigelda, täpselt nagu Neo „Matrixis“ (ainult mitte aegluubis). Kasutad snaipripüssi, mille kuul jätab maha pika värvijälje? Yep, sina saad oma meeskonda katta täpselt nagu Mark Wahlberg „Snaipris“. Sinul on hoopis värvirull? Pane selle ots maha ja hakka nühkima, täpselt nagu ehitusmehed värske kaubanduskeskuse ehitusel, sest vahet pole, mis sulle ette jääb, värvikihi alla peab ta saama. On veel automaat, värviga täidetud ämber, vihmavari ning gatling gun. Igal relval on ka erirünnak ja sekundaarne tulistamisviis. Asju, mida tundma õppida, on palju.
Seega lihtne ju. Mäng käima, vali relv ja anna ainult kuuma. Tegelikult ei. Kui mängu esmakordselt käivitad, on kõik poed ja mänguvalikud sulle kinni. Et nad oma uksed sulle avaks, pead kõigepealt enda tegelasele piisavalt kogemuspunkte koguma, et ta neljanda tasemeni areneks ja seda saab teha ainult netimängus. Netimäng on omapäraselt üles ehitatud. Iga päev saab nii tavamatšideks kui ka ranked battle’i jaoks kasutada vaid kahte kaarti ning need antakse loosiga. Selge. Mäng käima ja level 4ks rühkima. Kui see verstapost nii tunni-pooleteise järel käes on, avaneb esimene pool mängu. Nüüd saad sa osta enda tegelasele riideid, uuendada riiete eriomadusi ning avastada Splatoon 2 kõige ägedamat lisa: Lõhejooksu ehk Salmon Run’i.
Salmon Run on koostöörežiim, kus neli mängijat peavad ühendama jõud, et erinevatelt bossikaladelt kolme 100sekundilise rünnakulaine jooksul vajalik arv kuldkalamarja kätte saada. Siin saad relva loosiga ning vähemalt hetkel on kasutada ainult üks kaart. Aga sellest pole lugu. Salmon Run on väga-väga-väga lõbus ja hasarti tekitav, kuna erinevaid bosse on palju ning lisaks nendele on ringi sibamas ka palju pisemaid kalu, kes kõik värviseks saada tahavad. Iga boss nõuab erinevat lähenemist ning mängijatevahelist koostööd. Kangelast mängida siin ei tasu, sest üksinda väga kaugele ei jõua. Seda mängurežiimi esimeses Splatoonis polnud ja siin olen ma kõige rohkem aega veetnud. Seepärast ongi imelik, et Salmon Run’i ei saa mängida kogu aeg. Menüüst on näha päev ja aeg, millal see ülilõbus mänguviis lahti tehakse ning muul ajal saab seda mängida ainult reaalselt eksisteerivate sõpradega, kellel kõigil peab olema Switch ja Splatoon 2. Jah, Eestis on see võimatu.
Siinkohal tulebki lennutada see kivi Nintendo rohelistest rahatähtedest kapsaid täis peenramaa poole. Miks, oh miks, on Switchi mängijatevaheline suhtlus nii keeruline? Vaja on telefone ja spetsiaalset rakendust ja… kannatust. Kui ma olen samas tiimis mingite juhuslike mängijatega, siis on ilmselge, et me ei saa/viitsi rääkida ja kõik ajavad oma joru. See pole aga üldse splatoonilik. Peaks olema võimalus ilma läbi kolme põleva rõnga hüppamata tiimipõhises mängus oma meeskonnakaaslastega suhelda. Äkki tulevikus saab see ka tõeks?
Kui oled piisavalt palju värvi pritsinud ja lõpuks 10 arengutaset kätte saanud, avaneb Ranked Battle, kus peidus veel rohkem mänguviise. Rainmaker paneb mängijad proovile sellega, et nad peavad samanimelise relva aeglaselt vastase tagalasse tassima. Kui aeg enne otsa saab, võidab see tiim, kes relva kaugemale toimetas. Splat Zones on positsioonivõitlus, kus tuleb üks kindel punkt oma meeskonna värviga kokku plätserdada ja siis seda kaitsta. Tower Control laseb võidelda iseliikuva torni pärast. Torn liigub selle meeskonna lipu all vaenlase tagalasse, kelle värvi torn parasjagu on. Seega edukaks rünnakuks on vaja head koordinatsiooni ja kõikide mängijate tähelepanu.
Kui netimäng pole sinu maitse, siis on olemas ka üksikosa, kuid ainuüksi selle pärast ma Splatoon 2 veel ei ostaks. Ühe mängija kraam on pigem nagu sissejuhatuseks mitmikmängu, sest sulle tutvustatakse eraldi kõiki relvi, tasemeid ja trikke. Õpid mööda seina üles ujuma, hüppe pealt muunduma ja eriomadusi kasutama. Lugu on muidugi nintendolik, sest ägedaid bossivõitlusi täis pikitud loos tuleb sul päästa kurjamite poolt pihta pandud…elektriangerjas ning üles leida esimesest osast tuntud popiidolkalmaaritüdruk Callie, keda tema õde Marie taga igatseb. Ma mängisin üksikmängu läbi ja tõenäoliselt ei puutu seda enam kunagi. Kuid nii see ilmselt kipub netikõmmutamismängudega olema. Üllataval kombel ei oma Splatoon 2 mitte mingisugust mitmikmängu tuge ühe konsooli taga. Mario Kart 8 Deluxe? Saab jagatud ekraanil mängida. Arms. Yep, saab. Splatoon 2? Ei, igal mängijal peab olema oma konsool ja mäng. Arvestades Switchi omadusi ja senist suunitlust, on see väga kummaline otsus.
Splatoon 2 on hektiline, värviline, lärmakas ja lõbus. Isegi mina, kes ma tavaliselt tulistamismänge ei mängi, naudin iga Lõhejooksu sekundit. Esimene Splatoon oli hea, kuid Splatoon 2 võtab kogu esimese osa headuse ja paneb selle täiesti uue ja vägeva värvikihi alla. Kui teil on Switch, siis tehke endale teene ja andke Splatoonile vähemalt võimalus. On väga tõenäoline, et te üllatute meeldivalt. Mängu võivad julgelt mängida ka nooremad, sest tulistatakse värviga ja mingeid ära lendavaid ajupoolkerasid siin ei esine. Väga vahva ajaviide ja minu silmis Switchi omanikele täiesti kohustuslik mäng.
Platvorm: Nintendo Switch Ilmus: 21. juuli 2017 Arendaja: Nintendo Väljaandja: Nintendo Ülevaade tehtud: Nintendo Switch |