Palju teil toitu ikka vaja on? -40°C pole ju väga hull. Ega kodanikel ei olnud personaalset vabadust vajagi. Frostpunk tahab näidata, kui kiiresti moraalsed väärtused aknast välja lendavad, kui ellu jäämine on küsimärgi all ja küsib sult, kas teeksid seda, mida massid tahaksid või hoopis seda, mis oleks neile vajalik.
Frostpunk on strateegia- ja ellujäämismängude ristand, millele meeldib sinu kodaratesse kaikaid loopida. Lihtsamalt võttes on see kriisisimulaator. Kui see ei kõla väga lõõgastavalt, siis see on põhjusega nii. Mäng üritab meelega tekitada stressi ja pinget, kuna elu selles stsenaariumis pole ilus ja tingimused on äärmiselt vaenulikud.
Tegevus toimub steampunkilikus maailmas, kus jääaeg on tulnud teisele ringile ja inimkond saab kiirelt aru, et lihtsalt kahest paarist karupükstest siin ei piisa. Selle peale kolivad inimesed müütlise aurugeneraatori juurde, millel on potentsiaal anda igavesti sooja, vähemalt senimaani, kuni keegi sinna pidevalt sütt sisse kühveldab.
Algus tundub ilus, sul on pisut ressursse, elanikke ja sooja, niikaua kui kõik seda ülekasvanud radiaatorit kallistavad. Kuid juba paari minuti möödudes hakkavad probleemid tekkima. Inimesed tahavad eluaset? Selge, paneme paar telki generaatori lähedale. Inimesed tahavad süüa? Valime vapramad välja ja saadme neid toitu otsima. Generaator tahab kütust? Saadame inimesed kütet korjama. Ja siis saabub õhtu. Järsku lõpetavad kõik töö ja tulevad oma telkidesse tagasi. Kuid ressursside põletamine ei peatu. Järgmine päev on juba uued probleemid, millega tegeleda ja on selge, et samas tempos kaua vastu ei pea.
Siin tulevad mängu seadused. Need on otsused, mida saad mängu jooksul teha ja mis määravad sinu mängustiili. Inimesed on aga tujukad ja neile ei meeldi momentaalsed raskused parema homse nimel, neile läheb korda ainult see, mis nende silme ees. Kuid need on tihtipeale valikud halva ja halva vahel ning igal otsusel on tagajärjed. Näiteks hakkavad sinu elanikud haigestuma ja sinu haiglas on voodeid vähe. Seega võid sa vastu võtta seaduse, et hoiad raskemaid haigeid voodis seni, kuni sul on võimalus neid ravida. See aga tekitab situatsiooni, kus uutele haigestujatele ei pruugi kohta olla ja pead ressursse kulutama, et haiglaid juurde ehitada. Teine variant on hakata kirvega haigeid jäsemeid maha raiuma. Nii vabastavad nad haiglas koha, kuid see jätab nad lombakaks, kes ei saa tööd enam teha, kuid vajavad ikkagi toitu ja elukohta, mis on mõlemad äärmiselt vajalikud ressursid. Otsused pole lihtsad ja tihtipeale sa otsustad ainult seda, kuidas ressursse kaotada. Sinu elanikud pole aga lambakari, kes iga käsu peale ainult pead noogutavad. Kui jagad neile küllalt palju halbu uudiseid, võivad nemad leida, et sulle meeldiks lähima puu otsas kaelapidi rippuda. Mäng suudab hästi tuua esile heatahtliku liidri dilemma, kuidas teha oma jüngritele heameelt täna, aga ka vaadata, et nad homme elus oleks. See aga pole iga kord võimalik.
Mäng mõõdab sinu edu kahe faktoriga: rahulolematus ja lootus. Kui esimene mõõdik saab täis või teine mõõdik tühjaks, saab sinu linnapea amet kiire lõppu. Iga vastuvõetud seadus, elanikele antud lubadus ja linna eluolud mõjutavad neid kahte mõõdikut. Üritades neid tasakaalus hoida on väga kerge üle võlli sõita ja muutuda täielikuks türanniks. Sa võid panna tänavatele salapolitsei ja propaganda keskused, kes dissidendid kokku korjavad ja “ära kaotavad“. Mäng lubab sul endale õigustada kohutavaid otsuseid. Kogu tegevus on aga loo põhine, millega ta ka erineb suuremast osast strateegiamängudest. Teatud sündmused juhtuvad alati ja kui suudad ette loetud päevad üle elada, saab mäng ka lõpu.
Üldiselt peaks esimene läbimäng võtma kusagil 6-7 tunni jagu. Mäng pakub küll teisi stsenaariumeid ja sul on alati võimalus vastu võtta teistsuguseid seaduseid ja otsuseid, kuid loo tüvi on ikkagi sama ja ilusat muinasjuttu siit ei leia.
Visuaalselt on mäng arvestatav, kuid seda rohkem atmosfääri ja maailma detailide poolest. Kogu ekraan õhkab külma, kui temperatuur langeb ja on näha, kuidas lumi sulab, kui generaatoreid sisse lülitada. Ka sinu elanikud näitavad välja elu raskust selles karmis olus. Kui saadad neid generaatorist kaugemale, on näha kuidas nad aeglaselt rinnakõrguses lummes endale rada rühivad. Kasutajaliides on lihtne ja informatiivne, andes sulle kiiresti ülevaateid näiteks selle kohta, kui külm linna teatud majades on ja millal temperatuur tulevastel päevadel muutub. Ka heli suudab edasi anda pidevat külma tuult ja viletsat elu, mida su elanikud peavad kannatama.
Kokkuvõtteks peab ütlema, et kuigi tegu on ilusa, lihvitud ja atmosfäärika mänguga, on ta ka selline, mida ma teist korda mängida ei kavatse. Tegemist on elamusmänguga, mis on loodud teatud emotsioonide loomiseks ja teist korda see enam väga efektiivne pole. Pealegi ei ole emotsioonid, mida see mäng esile kutsub, kõige positiivsemad, enamus mänguajast on täidetud stressi ja frustratsiooniga. Kuid kuna see kõik ongi mängu eesmärk, ei saa ma selle eest tal punkte maha võtta. Ta on tehtud, et mängija saab kogeda vastutuse raskust ja otsida väljapääsu lootusetust olukorrast, mis toob endaga kaasa suuri ohvreid. Sellest tulenevalt jääb see mäng mulle meelde ikkagi kauaks, kuna ta pani mind natuke ka peeglisse vaatama. Mäng loodab ikkagi sinu empaatiavõimele näha oma elanikke millegi enamana kui numbrid paberil või pikslid ekraanil. Sellest tulenevalt soovitan seda mängijale kes otsib midagi teistsugust.
Kui tahad mängu, mis suudab esile kutsuda emotsioone, kuid samas paneb sind neid ka hülgama, kui sa pead ütlema teistele, et nad kõigi teiste nimel ohvreid tooks, siis see on mäng sulle.
Ilmus: 24. aprill 2018
Arendaja: 11 bit studios
Väljaandja: 11 bit studios
Ülevaade tehtud: PC