„Ace Combat 7: Skies Unknown“ kerkis minu vaatevälja seoses PlayStation VRiga. Jah, mängusari on küll juba 24 aasta pikkuse ajalooga ning olen ka ise paari selle sarja varasemat osa mänginud („Ace Combat 3: Electrosphere“ PlayStation 1-l ja „Assault Horizon“ XBox 360-l), aga pole ennast kunagi ei „Ace Combati“ ega ka lennusimulaatorite fännide hulka lugenud. Küll aga meeldib mulle virtuaalreaalsus, ning PSVRi ilmudes lubas Bandai Namco suure suuga, et „Ace Combat 7“ toetab täie rauaga PlayStation VR-i. See osutus kahjuks valeks, sest mängu lõplikus variandis on virtuaalreaalsuse jaoks eraldi valik, kus leidub kolm spetsiaalselt selle tarbeks tehtud tillukest missiooni.
Aga alustame siis algusest. „Ace Combat 7: Skies Unknown“ on mitte eriti realistlik hävituslennukisimulaator, kus mängija eesmärgiks on astuda Triggeri koodnime kandva lenduri tanksaabastesse (või mida iganes lendurid kannavad) ning puhastada Strangereali maailma taevas vaenutsevate riikide lennukitest ja droonidest.
Lugu on äärmiselt metalgearsolidlik, sest on täis poliitilisi ning sõjaväelisi keerdkäike, sepitsusi ja maailmale seni tundmatut sõjatehnikat. Selle jutustamiseks kasutatakse paari erineva tegelase vaatenurka, sest Strangereali riigid on pidevalt teineteise kraes kinni ja mängija on suuremas plaanis kõigest tilluke mutrike ning erinevate tegelastega antakse ülevaade sellest, kuidas rahvas konflikti näeb. Aga nagu „Half-Life 2“ kuulus tsitaat ütleb: „Õige mees suudab ka valesse kohta sattudes mehetegusid teha,“ nii saab ka „Ace Combatis“ kiirelt selgeks, et mängija juhitav piloot on täpselt õige mees kenade valgusefektide ning fantastilise muusikalise tausta saatel taevast puhtaks rookima.
Lendamine ise on äge. Mängus on suur hulk erinevaid ja reaalselt eksisteerivaid hävitajaid ning absoluutselt viimase kui ühega on lihtsalt lust lennata. Valida saab kahe juhtimisviisi vahel, kuid mina soovitan kõigil Expert-juhtimisviis ära õppida, sest lihtsamaga on küll lennukit hõlpsam suunata, aga te ei saa sooritada ühtegi lahedat manöövrit, mis aitaks teil vastaste rakette paremini vältida. Seoses sellega läheb „Ace Combati“ kapsaaia poole lendu kusjuures esimene suur kivi. „Ace Combat 7“ ei sisalda mitte mingisugust arvestatavat juhendit ega õppevideot. Esimeste missioonide käigus selgitatakse sulle küll nuppe ja nendega sooritatavaid funktsioone, aga visuaalne abi puudub. Mina kasutasin harjutamiseks hoopiski „Ace Combat 7“ digiostuga kaasa tulnud PlayStation 2 uusversiooni sarja viiendast osast, kus pakutakse mängijale fantastilist õppematerjali ja harjutamisvõimalusi. Hämmastav, kuidas on selline asi uusimast osast välja jäetud? Ei saa ju olla, et mäng on tehtud ainult nende jaoks, kes lennukite ja sarja käsitsemisega juba varasemalt sinasõbrad on? Igatahes, paar tundi vanema osa kallal nokitsemist ja metallpääsuke tuiskas minu käes taevalaotuses nagu nool.
Lennulusti võimendavad erinevad ilmastikuolud nagu jää, vihm, äike, liiv ja tuul, mis muudavad nii sinu lennuki manööverdamisomadusi kui ka pilti. Kui mängid virtuaalreaalsuses või kokpitivaatega, märgub või jäätub lennuki klaas lihtsalt fantastiliselt ja vahepeal lendad ainult tunnetuse või radari järgi.
Küll aga võivad needsamad kiidetud ilmastikuolud olla täielik nuhtlus, kui nad mõnda ülesandesse lisatakse. „Ace Combat 7“ on raske mäng. Mängija peab pidevalt arvestama nii paljude teguritega, et minusugusel algajal oli tükk tegu mõnele asjale keskenduda. Näiteks antakse sulle ülesandeks hävitada kuus vastase drooni nii, et nad ei jõua ühtegi sinu kaitstavatest lennukitest alla tulistada. Lahing ülinobedate ja rakettide eest mängleva kergusega põiklevate droonidega toimub äikesetormi ajal kaljude vahel kanjonis. Nii pead arvestama oma laskemoonaga, droonide sihtimisega, sinu sõprade asukohaga ja sellega, et sa vastu kaljut ei vuhiseks. Ahjaa, piksenooled löövad su lennuki elektroonika hetkeks rivist välja ka ning kui liiga kauaks lendama jääd, lastakse mõni sõber alla ja missioon ongi ebaõnnestunud ning algab algusest/automaatsest salvestuskohast otsast peale.
Selline jändamine tekitab kohati suurt tuska, sest tehisintellekt on siin mängus konkreetselt kasutu. Triggeri ümber lendab küll mitu kambajõmmi, aga mina pole veel näinud, et nad suudaks kellelegi pihta saada või kasvõi mõne raketi enda peale võtta. Kõik maa-õhk raketid, kahurid ja vastaste raketid on suunatud ainult mängija lennuki peale ning lakkamatult kõlab äärmiselt ärritav masinlik hääl, mis hoiatab sind läheneva raketi eest. See heli muutus minu jaoks nii tüütuks, et mängisin vahepeal ilma hääleta ning leppisin ainult ekraanil plinkiva punase hoiatussildiga. Tänu sellele, et absoluutselt kõik sind tulistavad, tuleb enamus surmasid ka tänu sellele, et sa üritasid kasvõi hetkeks missiooni ajal otse lennata ega siksakitanud kuulirahe vahelt läbi. Lisaks sellele tuleb missioone tundma õppida, sest enne ülesannet antakse sulle kerge ülevaade, millist tüüpi hävitustööd sa korda saatma lähed. Selle juures ei võeta aga arvesse üllatusi, seega kui valmistusid maapealseid objekte hävitama nind sind ründab paarkümmend välkkiiret drooni ja pead neid õhk-õhk tüüpi rakettide asemel oma kuulipildujaga jälitama, kaotad liialt väärtuslikku aega.
Virisemisele vaatamata on tunne, kui lõpuks missiooni läbi teed, fantastiline. Eriti veel siis, kui oled suutnud mõne mängus peituva „nimekama“ vastase välja meelitada ja tal veidike tiibu kärpida. Nimega vastased on peidus seni, kuni sa suudad mõne salajase ettekirjutuse täita ning tuiskavad seejärel areenile. Tema alistamisel lukustad lahti tema lennuki välimuse, mida pärast põhimängu esmakordset läbimist ka oma lennukile külge kleepida saad. Enne läbimist on see võimalus miskipärast lukus.
Lisaks kleepsudele saad mängus teenida ka raha, mille eest käibki uute lennukite ja detailide ostmine. Hea on see, et raha saab teenida nii loo käigus, loo missioonide korduval läbimisel kui ka internetis teiste mängijatega madistades. Netimängus saab isegi viimaseks jäänud mängija täiesti arvestatava tasu, seega ilma ei jää keegi. Lennukeid on erinevaid ja ühe sõiduki avamine suunab teid järgmise samal rajal asuva tüki või lennukini. Seega võikski mängijad esmalt vaadata, kuhu nad välja jõuda tahavad ning asuda ühel rajal olevaid asju lahti tegema. Ajapikku, kui raha üle jääb, saab rohkem erinevaid asju osta, aga netimänguritel tasuks keskenduda just parimate asjade poole püüdlemisele.
Netimäng on lihtne ja lõbus. Valikus on neli nelja vastu meeskonnalahing, kus juhututtavatega mängides igaüks pahatihti iseenda eest laamendab ja oma tiimikaaslaseid eriti ei toetata, või kaheksa mängija deathmatch, kus võisteldakse selle nimel, kes suudab kõige rohkem teisi tabada või looja karja saata, sest selle eest jagatakse punkte. Hukkunud ilmuvad mõne sekundi pärast tagasi kaardile ja pikalt passida pole vaja. Netimäng on küll lõbus, aga äärmiselt kallutatud. Mängu fännid on lahti lukustanud juba parimad lennukid ja relvad ning algaja ei pääse nende käest ka kõige oskuslikumate manöövritega. Minu sessioonides olid niiöelda mängu lõpus saadud lennukeid kasutavad mängijad teistest punktidega kaugel ees ja tagumised kemplesid omavahel. Aga nagu ma ütlesin, pikka ooteaega siin ei ole, raha teenivad kõik ja eemalt täristades saab täiesti edukalt punkte teenida.
Kui suudate omale lennuki juhtimise ning manöövrid selgeks teha või olete mõnda varasemat „Ace Combatit“ pikemalt mänginud, on sarja seitsmes osa väga vahva. Pühapäevamängurile võivad loo missioonide halastamatu ajalimiit ning teinekord liiga keerulisena tunduvad tegurid pigem ebameeldivalt mõjuda, aga kui on aega mängu õppida ja huvi lennukite/simulaatorite vastu olemas, jätkub siin mängimist pikemaks ajaks.
PSVR-i omanikel ja ainult virtuaalreaalsusehuvilistel tasuks aga mängu suhtuda ettevaatusega, sest VR-i missioonide pikkuseks on kokku umbes pool tundi ja kuigi graafika on väga-väga kena, on lendamise tunnetus näiteks „Ultrawingsis“ tunduvalt etem. Lisaks kolmele missioonile saab PSVR-i abil vaadata ka lennushow’d ning niisama ilma vastasteta missioonide kaartidel ringi lennata, aga see on ka kõik.
Lapsevanematele: PEGI reitingute süsteemi kohaselt sobib mäng alates 12 eluaastast. Vägivalla pärast „Ace Combat 7: Skies Unknownis“ otseselt muretseda pole vaja, sest lisaks sellele, et enamus lahinguid käib droonide vastu, on lennukite plahvatused küllaltki süütu välimusega. Kohati tuleb ette keskmisest krõbedamat keelekasutust, aga see käib sõjaväelase elu juurde. Küll aga tuleb arvestada sellega, et mängus on asjatundmatumal inimesel päris ohtralt relvade ja rakettide kohta lugemist ning missioonid on üpriski keerukad, seega kaotusega mitte nii harjunud mängijad võivad kippuda pulti loopima. Temaatikateks on sõda ja poliitika ning loo mõistmisel võib tekkida probleeme, sest keskne konflikt ning maailm pandi paika juba sarja varasemates mängudes. Varateismelised võivad vabalt mängu proovida, kui lennukite vastu huvi on.
