„Left Alive“ on maailmas päris palju vastakaid tundeid tekitanud mäng. Kui see 2017. aasta lõpus PlayStation 4le ja PCle avalikustati, sai Square Enixi fännidele selgeks, et tegu on järjekordse osaga armastatud „Front Missioni“ mänguseeriast. Teate küll, suured ja võimsad robotid ehk wanzerid, 22. sajandi maailm, kus sõda järjekordselt inimkonda lõhestab… „Left Alive’i“ näol on aga tegu omamoodi kõrvalisema looga, kus hiidrobotid jäävad tahaplaanile ning mängijateni tuuakse armutu sõjalise konflikti personaalsemad küljed.
Nimelt juhib mängija enamuse ajast hoopiski kolme jalameest/-naist. Mikhail Shuvalov, Olga Kalinina ja Leonid Osterman on keset lahingumöllu ellu jäänud ja peavad nüüd sääred tegema. Nende ümber rullub aga lahti lugu kahest Musta mere ääres paiknevast riigist Rutheniast ja Garmoniast ning nende piiri peale jäävast linnast nimega Novo Slava, kus mängu tegevus toimub. Nimelt otsustab Garmonia järsku linna sisse tungida, Ruthenia kaitsejõud saavad üllatusrünnaku käigus hävitavalt lüüa ja taanduvad. Mikhail on nooruke wanzeripiloot, kelle robot rünnakus ribadeks tulistati, Novo Slava politseijõududesse kuuluv Olga uuris rünnaku hetkel kadunuks jäänud laste juhtumit ning Leonid on kunagine Novo Slava vabadusvõitleja, kes lahingumöllu käigus vangikongist minekut tegi. Ühele korralikule animele kohaselt komistavad just need tegelased suurema salasepitsuse otsa ning peavad rinda pistma tunduvalt võimsama ja hambuni relvastatud vastasega.
„Left Alive’i“ näol on tegu märulisugemetega ellujäämismänguga, mida reklaamiti kui mängu, kus mängija saab ise otsustada, kuidas ta tegelase teele kerkivad raskused ületab. Videotes lubati valida nii lahingute kui ka salamisi mööda nurgataguseid hiilimise vahel. Tegelikult see valik vähemalt esimesel läbimängimiskorral nii selge ei ole. Kuna mäng algabki sellest hetkest, kui meie kangelased sõja alates ellu jäävad, ei suuda nad kohe kindlasti relvastatud ja küborgturvistes Garmonia sõdureid ühe käe näppudel loendatava laskemoonaga maha nottida ja nii jääb üle ainult kas konflikti tekkides põgeneda või üritada vastastest pigem mööda hiilida. Tänu sellele ongi „Left Alive’i“ esimesed kolm peatükki isegi lihtsamate raskusastmetega ehmatavalt rasked, sest üks eksimus lõppeb kas ressursside täieliku lõppemise või lihtsalt tegelase surmaga. Kuna aga mängu salvestamine toimub ainult loetud sülearvutite juures või automaatselt pärast mingisugust loo edenemist, on lihtne ühe rumaluse või kullipilguga sõduri tõttu korraga viimase pooltunni progress olematuks muuta ning tekib tunne, et selle mängu võiks küll nurka visata.
Kolmanda peatüki lõpus süttis aga mul peas mingi tuluke ja mäng niiöelda klikkis minu jaoks ära. Jah, kohati tekkis ebaausaid momente ka edaspidi, kus kõik ümberkaudsed sõdurid hetkega teadsid, kus kivi taga ma parasjagu kükitan, aga suuremas plaanis võttis mäng minu jaoks põgenemistoa kuju. Kaart on jagatud tsoonideks, milles on kas suurem või väiksem ohutase. Suurema ohutasemega aladel võib vastu tulla ka raketiheitjate või snaiperpüssidega vastaseid, kuid turvalisematel aladel patrullivad ainult ühest püstolikuulist plahvatavad droonid ja üksikud lahingupaarid. Kui sa suudad ühe ala ära lahendada ja vastastest kas mööda hiilida või nad kõrvaldada, pole sul selle kohaga põhimõtteliselt enam muret.
Selles aitab sind mängu kõige segasem osa: kodukootud abivahendite meisterdamine. Maailm on täis igasugust rämpsu, pudeleid, purke ja tehnikavidinaid, millest saab kokku miksida erinevaid lõkse, lõhkekehasid, ammunooli, ravimeid ja mida kõike veel. Sina pead lihtsalt oskama õigel ajal õigeid asju kasutada. Vastase sõdurid patrullivad mingil alal? Saad ehitada neile tee peale ette elekrikarjuse või panna maha miini. Arvestada tuleb aga seda, et mida suuremat müra sa tekitad, seda suurem on tõenäosus, et mäng otsustab sinu juurde saata kaardi eri nurkades paiknevaid jõude. Ka seda saab enda kasuks ära kasutada. Näiteks kui sinu ja sinu sihtpunkti vahel on tumepunane üliohtlik ala, võid minna mõnda kaugemasse nurka, kust sul lihtne taanduda on ja korralda seal mingi suurem mürgel. Kui mäng otsustab sinna vastaseid juurde saata, langeb ümbritsevate alade ohutase ja saad jällegi ohutult edasi liikuda.
Kõlab päris põnevalt, eks? Mida kaugemale ma mänguga jõudsin, seda võimalikumaks minupoolne rünnak muutus. Leidsin uusi relvi, kogusin laskemoona ja granaate ning suutsin juba päris suure rahvahulgaga vajadusel edukalt toime tulla. See on aga „Left Alive’i“ ilmselt kõige suurem miinus, sest kui mängu algus sind ära hirmutab, jätavad mängijad selle lihtsalt kõrvale ega jõuagi niiöelda hetkeni, kus mäng päriselt pihta hakkab. Kaasa ei aita ka eelpool mainitud kotkapilguga sõdurid, kes sind aeg-ajalt läbi peidukoha näevad, puine animatsioon, mis sind aeg-ajalt liikudes täpselt õigesse kohta minna ei lase ja vastaste vaikselt selja tagant kõrvaldamise puudumine. Olgu, mehed on küll turvises ja puha, aga üks püstolikuul pähe ei tapa kedagi (head kiivrid) ning vaikselt maha koksamiseks tuleb neid korduvalt raudtoru, sapöörilabida või sepavasaraga selja tagant silitada.
Üksikutel hetkedel mängu alguses ja veidi suuremas mahus mängu lõpuosas saab mängija istuda ka wanzerite kokpitti. Need olid minu jaoks kõige ärritavamad hetked, sest kuigi ma olin ülivõimsa roboti sees, pilluti mulle vastu arvukalt vastaseid, keda ma üksi pidin maha võtma ja nii pidin suure roboti roolis samamoodi maja nurga tagant välja sööstma, tuld andma ning seejärel uuesti varjuma, nagu jala ringi joostes. Vürtsi lisab veel asjaolu, et vaatamata sellele, mida „Evangelionis“ väidetakse, ei ole hiidrobotid kõige kiiremad ja paremini manööverdatavad asjad Maa peal ning pidin robotivõitlusi päris mitu korda uuesti proovima.
Veel üks segadusse ajav element on mängu… kogutavad esemed. Nendeks on nimelt üksikud ellujääjad ja loetavad materjalid. Tsiviilisikute päästmiseks pead sa esmalt temaga suheldes tegema õiged valikud, et ta üleüldse sinuga kaasa tulema soostuks. Kui see sul õnnestub, näitab kaart rada, mida mööda ellujääja temale määratud punkrini jooksma hakkab. Sinu ülesandeks on teda kaitsta, et ta ikka elusalt kohale jõuaks. Kuna aga osad tsiviilid on peidus ja sa pead nad esmalt ise üles otsima, kulub nende päästmise palju päris korralikult ressursse ning siit ilmneb asi, mida „Left Alive“ mängijale korralikult ei kommunikeeri. Nimelt pole vaja kõiki tsiviile esimesel korral päästma hakatagi, sest „Left Alive“ on mõeldud mitmekordseks läbimiseks. Pärast esimest läbimängimiskorda avaneb New Game Plus valik, mis lubab sul enne lahinguväljale jooksmist mängu ajal kogutud spetsiaalsete tähiste eest endale boonuseid osta. Tänu sellele on kõik esimesele järgnevad läbimängimiskorrad juba märksa lihtsamad, kuid parimad boonused avanevad väidetavalt alles pärast mängu kahe- ja kolmekordset läbimist. Esimese korra eest sain muuhulgas suurendada relvade ja wanzerite tehtavat kahju, teha nii, et kõrgelt alla hüpates enam haiget ei saa ning lisada viinale mulle jõudu andvat mõju. Väga paljud asjad tolles lisahüvede nimekirjas on aga lukus ja need avanevad alles mängu teist ja kolmandat korda läbides. Seega on „Left Alive“ minu silmis täitsa nagu kaitseväe vanasõna „Raske õppustel, kerge lahingus“, sest mida rohkem sa seda mängid, seda lihtsamaks asi muutub.
Mis mulle väga meeldis, oli ressursside kaasas kandmise ja jagamise süsteem. Iga tegelane jaksab asju tassida vastavalt tal seljas oleva koti mahule ja kogu kraam kindlasti ära ei mahu. Kõikide salvestuskohtade lähedal on aga residentevilikud kastid, kuhu kraami jätta saab. Iva on aga selles, et kui tahad asju hiljem kätte saada, pead just selle kasti juurde tagasi tulema, AGA asju saavad samast kastist kätte ka teised tegelased, kui nad mõnes peatükis sama kaarti külastama juhtuvad. Esimesel läbimängimiskorral sellest väga kasu ei ole, sest sa ju otseselt ei tea, kas ja millal kaarti uuesti külastatakse, aga järgneval korral oli teistele tegelastele relvade ja abivahendite jätmine juba täiesti strateegiline valik.
Eraldi virisemiseks tahaks välja tuua ühe asjaolu, mis mind isiklikult häirima hakkas ning selleks on kaks asja mängu helilises pooles. Kuigi mäng leiab aset fiktiivses Musta mere ääres paiknevas linnas, räägivad kõik tegelased ja sõdurid ilusasti inglise keeles. Maailm on aga täis kirillitsas kirjutisi ning kritseldusi ja isegi mängu menüüdes on osad pealkirjad ja fraasid vene keelde dubleeritud… aga mängul endal puudub venekeelne heliriba. Vene keel oleks mängule minu silmis väga palju juurde andnud. Teine häiriv helijupp on sinu tehisintellektist kaaslase Kiisu (Koška) hääl, kui ta sind vaenlase eest hoiatab. Nimelt hakkab ta niipea, kui mõni kurjam su läheduses on, sind “hoiatama” fraasiga “Caution, an enemy is approaching.” Seda kordab ta aina uuesti ja uuesti ja uuesti… ja teda kuidagi vakka sundida ei saa.
Nii ongi „Left Alive“ minu jaoks nagu äge B-taseme film. Temas peituvad suurepärased ideed ja animepärane lugu, aga tehniline teostus on kuidagi toorevõitu ja graafika on veidi kehvem, kui olla võiks. Ühelegi Oscarile ta kunagi kandideerima ei hakka, aga ma ei suutnud mängu kuidagi käest panna, kuni ta läbi oli. Kahjuks otsustati B-taseme mäng müüki paisata täpselt suurte ja kuulsamate mängude vahel ning kui mängijatel on valida mitme täishinnaga mängu vahel, kaob „Left Alive“ lihtsalt tuntumate mängude vahele ära. Tegelikult asjata. B-taseme filmid/mängud on mõnikord täitsa toredad. Kui teile meeldivad anime, mechad ja/või näiteks ürgvanad PlayStation 1 ja PlayStation 2 “Tenchu”-mängud või selline unustusse kadunud PlayStation 1 mäng nagu „Covert Ops: Nuclear Dawn“, andke „Left Alive’ile“ kindlasti kunagi võimalus.
Lapsevanematele: „Left Alive“ on sobilik mängijatele alates 18. eluaastast. Surma ja tapmist on mängus ohtralt ja arhailised ning segased mängumehaanikad võivad nii mõnegi mängija eemale peletada. Lisaks on mängu lugu küllaltki keeruline ja kui mängija kaasa mõelda ei viitsi, võib nii mõnigi nüanss tabamata jääda. Seega mina seda pigem päris lastele kätte ei annaks.
