Ma ei tea, kui paljudel teist, kallid lugejad, on endal lapsed või kes teist veel ise laps on. Igatahes, mingil hetkel on teie kodu haaranud meisterdamise ja leiutamise tuhin, kas siis lasteaia, kooli või Lotte leiutamisvõistluse raames ning tuba on täis paberit, purke, kirjaklambreid ja kastanimune. „Yoshi’s Crafted World“ Nintendo Switchile võtab kogu selle segaduse ja teeb sellest ühe tõeliselt armsa mängu, mis pole võib-olla „Sekiro“ ja „Donkey Kongi“ kõrval kõige keerukam üllitis, aga tõmbab ainuüksi oma ligipääsetavuse ja väljanägemisega mängima absoluutselt kõik, kes ekraanist mööda juhtuvad jalutama.
Yoshid (ehk siis Nintendo mängudest tuttavad dinosaurused) elavad rahulikult oma saarel ja naudivad Unistuste Kivi abil mõnusat elu. Ühel heal päeval tuleb aga kahel kurjamil, Bowser Juunioril ja Kamekil, mõte kivi pihta panna, et ise selle abil oma soovid täide viia. Tekkinud rüseluses lendavad aga kivi jõuallikaks olnud juveelid üle maailma laiali ning Yoshi peab läbi mitmekümne otsekui laste poolt meisterdatud taseme aja ja kurjamitega võidu jooksma, hüppama ja mune loopima, et need tagasi saada.
„Yoshi’s Crafted Worldi“ maailmad ongi tema kõige suuremaks võluks, sest need on nii temaatiliselt kui ka mehaaniliselt väga erinevad ja mängija külastab kärestikulist jõge, kosmost, ninjade kindlust ning kõike muud, mis sinna vahele jääb. Kuna mõte on jõuda punktist A punkti B ning tee pealt ära eksida pole eriti võimalik, saab igas tasemes koguda mingi arvu Naerulilli. Neid saab niisama korjates, selle eest, et taseme täis eludega läbid, peidetud punaseid münte otsides ja mõistatusi lahendades. Kui sellest veel ei piisa, avaneb taseme esmakordsel läbimisel selle „peegelpilt“, kus näed meisterdatud asjade varjatud poolt ning pead üles leidma nunnu lõngakutsu Poochy kolm üleannetut kutsikat. Kui ka sellest veel ei piisa, annavad maailmates leiduvad… paberrobotid sulle aeg-ajalt ülesandeks mingi kindel asi üles otsida ja seda munaga visata.
Munaloopimismehaanika on nimelt see, mille ümber „Yoshi’s Crafted World“ keerleb. Kui olete varasemaid Yoshide seikluseid proovinud, olete sellega kindlasti tuttav, kuid sel korral saab loopida ka neid asju, mis asuvad taseme suhtes kas taga- või esiplaanil. Seega, kui teile antakse ülesandeks leida üles kindel topsimajake, siis peate silmad lahti hoidma, kus kohas see täpselt asub. Mune saab kas pahaaimamatuid vastaseid alla neelates või tasemetes kindlatest kohtadest, seega kui võimalus on, tasub tagavara täis võtta, sest pahatihti on just “munakorjamiskoha” läheduses mõni loopimismõistatus, kus pead kümnete lillede seast kiirelt õige üles leidma või ülbelt aukudest päid välja pistvatele muttidele munaga otsaette lajatama.
Lisaks on ka siin mängus Nintendo mängudele omaselt olemas kahe mängija koostöövõimalus, mida saab aktiveerida igal ajal. Seltsis on alati segasem ning kahekesi mängides tuleb aeg-ajalt rakendada teistsugust strateegiat, sest teist mängijat saab endale selga võtta ja see annab teile loopimiseks lõputult mune. Nii on osad peitusemängud ja rööbastel kulgevad punktijahtimisosad märksa lihtsamad, sest sul ei saa mingil ebasobival hetkel munad lihtsalt otsa. Lisaks saab üks mängija aktiveerida ülesandeid siis, kui teine on valmis neid täitma, säästes taas kord väärtuslikku aega. Suhtlemise puudumisel võivad aga kahe mängija sessioonid kujuneda veidike kaootilisteks, sest miskipärast teeb teise mängija munade pätsamine ja lakkamatu alla kugistamine mõnele mängijale kangesti nalja. See käib kõik aga asja juurde ning Yoshi seiklused on piisavalt lihtsad, et selliste asjade üle ei tasu närvi minna, vaid võid näiteks hiljem uuesti proovida.
Graafiliselt näeb mäng välja suurepärane. „Käsitööna“ valminud tasemed on ülidetailsed ja sa võid näha isegi erinevate materjalide pindu. Tegelased on nagu pehmed kaisuloomad ja kogu tegevus liigub ülisujuvalt. Ainuke murekoht võib olla see, et kuna tasemed on väga detailirohked, on mängu käsikonsooli-variandis mängides tillukesel ekraanil tagaplaanil peituvaid jubinaid raskem märgata, aga see on pigem pisiasjade kallal nokkimine, sest alati võib tele-ekraanil mängida.
Päris vahva on vaadata ka Poochy kutsikaid otsides tasemete tagumist külge, sest nii olen üles korjanud nii mõnegi idee, mida ja kuidas oma lastega päriselt meisterdada. Ainuke asi, mis mind kohutavalt häiris, oli mängu muusika. See on kuidagi igav ja üheülbaline, justkui oleks võetud üks lugu ja siis seda igas maailmas natuke muudetud.
Kui ma peaksin „Yoshi’s Crafted Worldi“ paari sõnaga iseloomustama, siis oleks selleks mängu arendaja nime tõlge. Hea tuju (Good-Feel). Kuna mäng on oma loomuselt küllaltki lihtne, on sul alati tunne, et sa saavutad midagi. Ükski hüpe ei tundu ebaaus, ükski tase ei lõppe nii, et sa ühtegi lille kätte ei saa ja kuna sa korjad tasemetes ka münte, saad sa alati endale üllatusmunaautomaadist mõne paarisajast mängus olevast kostüümist osta. Kui tahad suuremat väljakutset, siis võid kõiki tasemeid uuesti läbida ja proovida sealt kõik asjad ära korjata. Lisaks avanevad pärast mängu esmakordset läbimist boonustasemed, mis panevad ka veidi kogenuma mänguri oskused ja kannatuse proovile. Seega on „Crafted Worldis“ kõigile midagi ja see teeb igaühel tuju heaks. Kui mõnda muud mängu mängides tekib tahtmine endal juukseid välja kitkuda, on annus Yoshit see, mis sinu päeva päikeselisemaks muudab.
Lapsevanematele: “Yoshi’s Crafted World” on lõbus, kirev ja armas kogupereseiklus, mis sobib absoluutselt igas vanuses ja suuruses mängijatele, kui nad mingiski koguses nunnut välja kannatada suudavad. Mässavatele teismelistele ei soovita.
Ilmus: 29. märts 2019
Arendaja: Good-Feel
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
