Dragon Quest Builders 2 – aga minu uus kodu on naabrist parem

Ma tõesti ei uskunud, et ma veedan suure osa juulikuu kõige kaunimast ajast kusagil koobastes metalli kaevates. Tundub täieliku orjatööna. Teised lebotavad kapsalehti nosides kusagil peenramaa serval ja mina üritan külakesele vajalikke ressursse hankida. Kõige huvitavam on aga see, et mul oli seda tehes lõbus. Nimelt tegin ma seda kõike virtuaalselt.

„Dragon Quest Builders 2“ on järg 2016. aastal ilmunud ehitamisrollimängule ning lubab mängijal kõike endisest suuremalt ja veel vähemate piirangutega teha.

„Dragon Quest Builders 2“ lugu on lihtne. Kui esimene osa algas esimese Dragon Questi niiöelda halvast lõpust, siis teine osa algab mõni aeg pärast Dragon Quest 2 õiget lõppu. Alistatud kurjamil Hargonil on tekkinud järgijaskond Children of Hargon, kes terve maailma enda meelevalda saanud on. Neid iseloomustab asjaolu, et loomine on halb ning kõikjal peaks valitsema kaos ja häving. Ma ei tea, mida nad söövad, kui kogu maa mädaneb, aga see selleks. Mängija kehastub taaskord legendaarseks Ehitajaks (minu tegelane sai lihtsalt nimeks Billy) ning satub pärast orjalaeva hukku Ärkamise Saare rannale. Seal tutvub ta kahtlase soengu ja vilavate silmadega võitlushimulise nooruki Malrothiga ning avastab, et just tema õlul lasub kogu maailma uuesti üles ehitamine.

Keskselt saarelt saab laevaga sõita teistele saartele, millest suurematel antakse mängijale ülesandeks mingile segi tambitud asulale taas eluvaim sisse puhuda. See tähendab, et sa pead täitma asulasse nii sinu enda poolt kutsutavate kui ka niisama kohale tormavate elanike soove ja hoolitsema linna vajaduste eest. Nii algabki seiklus igal saarel tolle paiga esmavajadusi rahuldava asja ehitamisega. Kes vajab öömaja, kes toitvat põldu, kes toimivat baari… Noh, mis kellelegi tähtis on. Reeglina antakse sulle soov sisse, et nii, meil on vaja korralikku pesemisruumi. See tähendab, et sa pead ehitama hoone/toa, kus asub vann, kolm käterätikut, neli pesukaussi ja mingi istumispukk. See, kuidas sa need asjad tuppa paigutad ja mis materjalidest pesemisruum tuleb, on täielikult sinu enda teha. Mida rohkem sa elanike soove täidad, seda rohkem „laike“ ehk erinevat värvi südamekesi nad sulle poetavad. Sarnaselt tõeliste inimeste Facebooki-käitumisega pudeneb südameid nii pärast söömist, mingi töö lõpetamist kui ka enese poti peal kergendamist. Kõike laigitakse.

Kui laike piisavalt palju koguneb, saad asula taset tõsta. Selleks tuleb kõlistada suurt kella ja reeglina kohe pärast seda ka mingile koletiste armeele tuul alla teha. Need võitlusstseenid on päris ägedad, sest sinuga koos tormavad lahingusse kõik linnakese elanikud. Iga saarekese lõpus ootab sind mingisugune suurem ja kurjem lõpuboss ning veel suurem ehitustöö, sest lihtsa toakese asemel tuleb nüüd ehitada tuhandetest klotsidest koosnevaid maailmaimesid. Otse loomulikult ei ole üksinda nende koostamine mõeldav, seega siin tulevadki appi linnaelanikud. Mida rohkem sa asula taset tõstad, seda rohkem töid on elanikud võimelised ise ära tegema. Lõputöö juures jääb sinu ülesandeks ainult alus paika panna või veel mingeid kindlaid elemente paigutada. Suurema osa teeb mäng sinu eest ära.

Mis sellest rassimisest siis kasu on? Nimelt on sinu kodubaasiks olev Ärkamise Saar ehk Isle of Awakening sinu oma mängumaa. Kõik oskused ja asjade valmistamise retseptid, mida sa kõikjalt maailmast omandad, tulevad koos sinuga baasi kaasa ning sa saad siin täiesti oma äranägemise järgi ehitada. Nii tekkiski mitmeid ajahetki, kus ma oleks pidanud nagu kuhugi edasi tormama, aga mina nokitsesin rahulikult koduloomade aedikute kallal, sest mulle tundus, et heinakuhi lihtsalt ei sobi sinna kohta, kus ta hetkel oli ning aed vajab veidike teist kuju. Samuti saab Ärkamise Saarel mitmekesi mängida, kuid see oli minu jaoks „Dragon Quest Builders 2“ üks suuremaid pettumusi. Nimelt piirdub mitmikmäng ainult oma baasis ehitamisega. Lugu tuleb läbida omapead, kuigi Malroth tilpneb sinuga kogu aeg kaasas.

Malrothi suurimaks sooviks on samuti Ehitajaks saada, aga see ei taha tal kuidagi välja tulla. Samas on ta suurepärane koletiste koljude nuiaga lömastaja ning see on hea, sest võitlussüsteem on „Dragon Quest Builders 2“ väga nõrk. Ei mingeid blokkimist ega löökide eest veeremist. Jookse kolli juurde või veel parem, temast mööda, anna paar hoopi, astu tema löökide eest kõrvale ja siis korda seda, kuni ta surnud on. Ma oleks oodanud kasvõi mõnda eriomadust, mida kasutada saab, sest võitlussüsteem oli juba esimeses mängus kehv.

Hoolimata viletsast võitlusest on „Dragon Quest Builders 2“ aga suurepärane rollimäng, mida jätkub väga pikaks ajaks. Võib-olla on nõrk võitlus hoopiski hea, sest selle tundma õppimine ei jää ehitamisele ette?

Lisaks on tegu ühe kõige rahulikumas tempos kulgeva mänguga üldse, milles on mingi… ma tahaks isegi öelda „Breath of the Wildi“ meenutav võlu. Sa lihtsalt tahad iga mäe otsa ronida, et näha, kas kusagil on salakoopaid või välja selgitada, kui kaugele selle tipust oma liuguriga lennata saab. Ja kui seiklemine ära tüütab, võid alati uusi ehitisi luua või olemasolevaid täiustada. Miks mitte kaevata eluruumide „teine korrus“ hoopiski maa alla? Nimelt on üheks heaks lisaks „läbi-tegelase-silmade-vaade“. Esimeses „Buildersis“ oli kaamera hoonetes ja koobastes tihti pinnuks silmas, kuid nüüd saab vaate teha palju minecraftilikumaks ning see muudab ehitamise ja lõhkumise palju täpsemaks.

„Dragon Quest Builders 2“ ei ole kindlasti just oma aeglase tempo tõttu mõeldud igaühele, isegi mitte neile, kes muidu ehitamist ja Minecrafti armastavad. Kuna kõik retseptid ja materjalid tuleb vaat et sada tundi vältava seikluse jooksul lahti mängida, on siin avastamist tükiks ajaks ning kiirustada selles mängus võimalik ei ole. Need, kellele aga sellised lihtsakoelisemad majandamised meeldivad, leiavad siit ühe vapustavalt hea mängu, mis haarab sinust kümne küünega kinni ja lausa kutsub sind üha uuesti ja uuesti avastama, seiklema ja ehitama. Kõige vahvam on see, et mäng on ühtmoodi hea nii Nintendo Switchi kui ka PlayStation 4 peal. Switchi variandi resolutsioon on küll halvem ja laadimisajad tunduvalt pikemad, kuid värskendav on näha, et mõni arendaja on suutnud tänapäevase mängu kahe võimekuselt nii erineva konsooli peal suhteliselt sarnaselt käima lükata. Seega, minge ja ehitage, kus aga soovite.

Lapsevanematele: kuigi mäng on äärmiselt sõbraliku graafikaga, peitub selle kena pinna all väga mahukas, pikk ja kannatlikkust nõudev rollimäng. Seega kindlasti on vaja oskust ja tahet väga palju ingliskeelset teksti läbi lugeda ning endale arusaadavaks teha.