Omega Labyrinth Life – rinnad kummi

Mõne aja eest löödi mängumaailmas lärmi teemal, et algselt PlayStation 4 eksklusiivina valminud „Omega Labyrinthi“ nime kandvat mängu ei taheta üldse välja andagi, sest mäng on sedavõrd nilbe ja rohket paljast animeihu näitav, et peeti paremaks seda mängijate rikkumatuse kaitsmiseks üldse mitte välja andagi. Ei kulunud aga kaua aega, enne kui uus kirjastaja D3 Publisher selle üles korjas ning mängu hoopis „Omega Labyrinth Life’i“ nime all Nintendo Switchile välja lasi. Kahjuks/õnneks ainult digitaalsena, nii et Euroopa poelettidelt kassetti osta ei saa ning mäng tuleb hankida Nintendo e-shopist. Minul sellest hullu polnud ja hõõrusin rahulolevalt käsi kokku, sest lõpuks ometi saan nautida tõelist tissirollikat.

Tegelikult algab mäng üsna süütult. Kusagil seitsme maa ja mere taga asub Belles Fleursi kool, kuhu üle saja aasta võetakse vastu üks mitte-väljavalitute hulka kuuluv õpilane, Hinata Akatsuki. Kooli au ja uhkus on tema imeilus lilleaed, mis, oh õnnetust, uue õpilase saabumisele järgneval ööl närtsib. Hinata otsustab oma nime puhtaks pesta ja sukeldub, pea ees, sügavatesse koobastesse, et leida üles see, kes lillemere hävingu eest tegelikult vastutav on.

Pea ees sukeldumine on kusjuures väga tabav sõnakõlks. Nimelt on tegu roguelite’i žanri kuuluva mänguga, mis tähendab seda, et koopad, mida koletistest puhastama asutakse, luuakse iga kord juhuslikkuse alusel ning otsa saades kaotad kõik, mis sul hetkel taskutes ja seljas oli.

„Omega Labyrinth Life’i“ arendajaks on Matrix Software, kes on päris pika ajalooga Jaapani rollikate looja (Nintendo DSi „Final Fantasy III“ ja „Final Fantasy IV“ on näiteks nende tehtud) ning rollimängu-osa on küllaltki tugev. Kui olete varem mänginud kasvõi „Crypt of the Necrodancerit“ või Chocobo või Pokemoni Mystery Dungeoni sarja mänge, siis teate kohe, mida oodata.

Vastased liiguvad koobastes siis, kui teie liigutate ning te peate suutma ennast niimoodi manööverdada, et te oma olemasoleva varanatukesega nendest jagu saate. Selline ohtlik kabemäng ei lase teil ennast liiga mugavalt tunda, sest alguses piisab ühest ainsast eksimusest, et puupaljana tagasi koolihoovi sattuda ning kui varustus juba veidike asisem on, hakkavad teile vastu tulema ka tunduvalt karmima hoobiga elukad. Eriti meeldib mängule just nimelt mitmekümnekorruseliste koobastike lõpuosas mängijale kaikaid kodaratesse loopida ja manada kaardile ka selliseid elukaid, kes sinu tegelased ühe-kahe hoobiga loojakarja saadavad. Eriti tüütud on sellised kummituse tüüpi tegelased, kes sind seina sees istudes peksta saavad, kuid sina neid seal lüüa ei saa ja pead nad esmalt kuhugi eemale talutama. Arvestada tuleb ka sellega, et koopas viibides mängu välja lülitada ei tohi, sest see võrdub tegelase hukkumisega.

Karmimate kollide vastu saab ainult oma ülinapi mahutavusega kotist väärtuslikke esemeid kasutades. Nimelt jääb koopa edukal läbimisel teile saak alles ja õigete esemete olemasolul saate oma varustust täiustada. Selleks läheb vaja mängu põhiressurssi ehk tisside jõudu… vabandust, omega powerit. Omegat koguneb teile nii vastaseid hävitades kui ka ebavajalikke (ning vahest olude sunnil ka vajalikke) esemeid kaupmeestele maha müües ja selle abil saate enda valmisolekut kollidega põrandat pühkida jooksvalt parendada. Omegat hoiustavad neiukesed aga rindade sees ja mida rohkem sa seda korjanud oled, seda suuremaks näitsikute büst paisub. Suurem rind tagab paremad näitajad ning kui olete jõudnud kas L või Z korvini, muutub tüdruk lühiajaliselt tunduvalt tugevamaks tapamasinaks. Seda staatust ei ole aga vähemalt lugu läbides just tihti vaja ning rinna kummi ajamine tuleb kasuks pigem pärast loo lõppu avatavates lisakoobastes.

Te ilmselt küsite, et mille eest meid siis kaitsta taheti? Mäng tundub ju täiesti adekvaatse roguelike’ina? Oeh… millest me alustame? Nimelt on „Omega Labyrinth Life“ oma seerias juba kolmas mäng. Eelmised kaks ei ole inglise keeles ilmavalgust näinud ning sarnaselt nendele nõretab ka „Life“ seksikatest pildikestest ja olukordadest. Näiteks saab erinevas suuruses… koolitüdrukute rinnapiirkonda iga vestluse ajal Nintendo Switchi puuteekraanil toksida ja muljuda ning puudutustega kaasnevad ka vastavad kilked või oiged. Kõlab leebelt? Okei… Koobastest leiab aeg-ajalt esemeid, mille tegelik kuju pole teada ja see tuleb õigesse vormi… masseerida. Mis oleks veel parem koht selleks otstarbeks kui… Just! Rinnad! Tundmatu ese pannakse pikliku… kristalli, angerja või raketi sisse, olenevalt sellest, mis ese teil ostetud ja kasutusele võetud on, ning seda hakatakse juhtkangide abil rindadega mudima. Mõne aja pärast purskub esemest välja valget sädelust ning uus mõõk või võlukaigas ongi valmis. Lisaks sellele on olemas ka vannistseenid, lilletüdruku keha pealt röövikute korjamised ja ilmselt üks kõige rohkem pilku püüdvamaid eriomaduste arendusi, mida ma näinud olen.

Nimelt saab igale tüdrukule kooli poest osta neli võluloitsu. Selleks, et neile potentsi juurde anda, tuleb viia neiud kooli kasvuhoonesse… õitsema. See kujutab endast minimängu, kus tegelase keha peale ilmuvad südamed, mida sa puudutama pead hakkama. Kui puudutad õiget südant, annab neiu sulle ilmete ja häälega sellest teada ning kui oled seda piisava arvu kordi teinud, viskab ta riideid seljast märksa vähemaks. Siis pead oma puudutusi kiirendama, sest sa pead temast võimalikult suure koguse… vedelikku kätte saama, et sellega tema loitse tugevamaks muuta. Jah, mõne stseeni läbimine võttis ka mul hetkeks suu lahti.

Seega tagasi ei hoita siin mitte üks raas ning PlayStation 4 variandist on kõik sellised stseenid välja korjatud. Ka Switchi mängus saab tegelikult kogu… kelmika tegevuse nupuvajutusega vahele jätta, noh, juhuks, kui ema või teie abikaasa kodus juhtub olema.

Rollimängu osa on samas aga küllaltki kaasakiskuv ja mitmekülgne ning kui koobastes tuhlamine ära tüütab, võite alati hakata kooli aeda hooldama. Siin saab istutada seikluste käigus kogunenud lilleseemneid, korjata õitelt nektarit, paigutada ümber peenraid, muuta aias asuvaid pinke, puid, põõsaid ja ka aia üldist temaatikat. Jällegi, põhiloo läbimisel pole seda peale mõne õpetliku ülesande vaja teha, sest kuigi nektarit kasutatakse ka eelpool mainitud õitsemise eest tasumiseks, on põllumajandusega tegelemise põhieesmärk relvadele uute omaduste külge pookimine. Põhiloo vastased ja bossid ei olnud aga kaugeltki nii tugevad, et seda tarvis oleks läinud.

Kui te ei pelga paljaid animetüdrukuid (ärge muretsege, strateegilised kehaosad jäävad siivsalt riideribade või valgushelkide varju) ja teile meeldivad Mystery Dungeoni sarnased rollikad, võite ka „Omega Labyrinth Life’i“ julgelt ligi võtta. Samas on just nimelt mängu kelmikas osa see, mis niiöelda pühapäevamängurid ja nende pereliikmed ära ehmatada võib, seega päris pea ees sisse sukeldumiseks ma antud teost ei soovitaks. Neile, kes teavad, mis neid ees ootab, on siin mängimist pikaks ajaks, sest lisaks 30 kuni 35 tundi vältavale loole on siin ka erinevate stipulatsioonidega koopaid ja lõputuna tunduvaid aina raskemaks muutuvad hiigellabürinte, kus tuleb juba oma relvade täiustamine ning tegelaste loitsude haldamine laitmatult ära õppida. „Omega Labyrinth Life“ võib olla küll vastuoluline videomäng, aga ta on päris hea meelelahutus.

Lapsevanematele: “Omega Labyrinth Life” sisaldab palju paljast ihu, vihjeid seksuaalse alatooniga tegevustele ning ka kuhjades vasakule kiskuvat dialoogi. Lastele pole see kohe kindlasti mitte mõeldud. Pigem võite mängu koos oma abikaasaga avastada 🙂