Astral Chain – “Politseiakadeemia” 25 aastat hiljem

Astral Chain on värske Nintendo Switchi eksklusiivmäng, mille arendajaks on PlatinumGames, kellelt on ilmunud ka sellised mängud nagu Bayonetta, Star Fox Zero ja Nier: Automata. Seetõttu pole üllatav, et lisaks Ghost in The Shell ja Appleseed animedest saadud inspiratsioonile on mängus äratuntav ka Takahisa Taura (Nier: Automata) ja Hideki Kamiya (Bayonetta ja Devil May Cry) käekiri. Kuid eelnimetatud teostega Astral Chaini siiski võrrelda ei saa. Tegelikult ei oska ma seda üldse ühegi mänguga võrrelda, sest PlatinumGames on loonud mingi korraliku märuli-seikluskompoti, kust leiab peaaegu kõike leegionite taltsutamisest kuni kasside kodustamiseni välja. Ühesõnaga midagi uut, mille taolist ma varem näinud pole… vähemalt hetkel ei meenu ühtegi sellist mängu.

Astral Chain tegevus toimub tulevikus, täpsemalt 2078. aastal, kus allesjäänud inimkond elab koos ühes suurlinnas nimega Ark. Inimkonda ründavad pidevalt mingid teisest dimensioonist pärit olendid, keda kutsutakse Chimeradeks ehk eesti keeles siis kimäärideks? Ühesõnaga need olendid, nimetame siis neid edaspidi kimäärideks, hävitavad linna, röövivad inimesi ja viivad neid astraaltasandile (Astral Plane) ning levitavad mingit punast sodi, mis rikub lisaks inimestele ka teisi elusolendeid.

Kimääridega võitlemiseks on loodud spetsiaalne politseiüksus Neuron, mis kasutab vangistatud kimääre, keda kutsutakse leegioniteks ja kes on astraalse keti kaudu ühendatud politseinikuga. Projekti arst Brenda Moreno avastab, et Neuroni kapteni Maximilian Howardi adopteeritud kaksikute näitajad on märgatavalt paremad kui teistel kandidaatidel ja alustab värskelt politseijõududega liitunud kaksikute üleviimist Neuronisse. Mängija valib, kumb kaksikutest ta olla tahab ning peale kiiret sissejuhatust selgub, et kaksikud on tõepoolest erilised, sest nende ühendus leegioniga on tugevam ja loomulikum kui teistel üksuse liikmetel ja nii võibki inimkonna päästmine alata…

Nagu ma eespool juba mainisin, leiab siit mängust igat sorti tegevusi. Enne igat suuremat madinat tuleb sul politseinikuna teha detektiivitööd ja aidata linnaelanikke või teisi politseinikke. Mäng on jaotatud erinevateks peatükkideks, mis omakorda koosnevad erinevatest osadest. Iga peatüki alguses alustad sa üksuse peakorterist, kus sa saad oma varustust korrastada, seda uuendada, ennast treenida, peldikus käia ja seal “peldikuhaldjaga” rääkida, oma leegione puhastada ja värve muuta, leegionitele uusi oskusi õpetada, kasse toitmas käia ning üksuse teiste liikmetega rääkida ja neid abistada.

• 

• 

Kui oled peakorteris oma asjadega ühele poole saanud, võid järgmise missiooni käigus linna suunduda, kus saad hakata inimesi küsitlema, et parajasti käsil oleva uurimise jaoks tõendeid korjata. Kui mõned linnaelanikud või politseinikud ei taha sinuga koostööd teha, saab kasutada leegioni, et nende omavahelisi vestlusi pealt kuulata. Lisaks tuleb sul leegioniga linnatänavaid punasest sodist puhastada ja nakatunud linnaelanikke sellest sodist terveks ravida, prügi tänavalt korjata (jah, inimesed loobivad pidevalt tühje joogipurke tänavale), kasse otsida, et neid oma (vabandust, Maxi) turvamajja viia ning loomulikult linnaelanike ja politseinike probleeme lahendada. Mängu arendaja fantaasiapuuduse üle kurta siin ei saa, sest siit leiab peaaegu kõike. Küll tuleb sul kurjategijaid jälitada ja vajadusel ka kinni püüda, abistada töölisi vahemaade mõõtmisel, roboteid ja droone parandada või droonide omanikke otsida, lastega mängida, gängiliikmetele või mõne superstaari andunud fännile korralikult pasunasse anda, lisaks kassidele ka kadunud koeri, lapsi ja täiskasvanuid otsida, kadunud asju otsida, kaste ühest kohast teise tassida, teed autovrakkidest puhastada ning mõistatusi lahendada. Ei, see pole kaugeltki veel kõik. Sel ajal, kui inimkond on väljasuremise äärel, elavad inimesed oma igapäevaelu rahulikult edasi nagu homset ei olekski. Kuigi sind ja sinu leegioni saaks palju otstarbekamalt kasutada, siis kahjuks saad ainult sina aidata, kui keegi oma jäätise maha pillab, burgeriputkat üles leida ei suuda või seintele grafitit sodivaid noori korrale kutsuda vaja on. Kui sul nüüd peaks lõpuks sellest kõigest aega veidi üle jääma, siis võid minna ja astraaltasandil erinevaid mõistatusi lahendada, proovida mitte üle ääre kukkuda ja kimääridele pasunasse anda. See tehtud, saab järjekordse peatüki maha kriipsutada, peakorterisse tagasi minna ning kõike otsast alustada.

Kokku saad lõpuks omale viis erinevat leegioni ja igaühel neist on erinevad spetsiaalsed oskused, mida sul mängus kasutada tuleb. Mängu lõpupoole tuleb ette olukordi, kus mõne minuti jooksul tuleb sul kõiki neid kordamööda kasutada, et mingist järjekordsest mõistatusest või lahingust läbi saada.

Lahingus on sul võimalik kasutada erinevaid taktikaid, oskuseid ja kombosid. Vastavalt vastastele ja olukorrale, tuleb siis kasutada erinevate leegionite oskusi, et vastastest jagu saada. Kombodele ma eriti tähelepanu ei pööranud, sest mu vana pea ei jõua lihtsalt kõiki neid pähe tuupida. Õnneks saab mängu vaikimisi pakutud raskusastmel ilma nendeta edukalt hakkama. Ma sain ainult korra või kaks surma ja sedagi väljaspool võitlust oma lolluse pärast, kui ma oma eludele tähelepanu ei pööranud ja kusagilt üle ääre alla kukkusin. Aga kui sa mingil põhjusel ei peaks siiski hakkama saama või lihtsalt ei viitsi igasugustega kakelda, on sul võimalik valida kõige madalam raskusaste, mis keskendub mängu loole ja annab pahadele sinu eest pasunasse. Kui aga lood vastupidi on ja asi liiga lihtne tundub, on võimalik raskusastet tõsta ning kui asi ka siis liiga kerge tundub, saad peale vastava peatüki läbimist seda veel raskemal tasemel uuesti mängida. Selle eest saad tasuks muidugi ka rohkem ja paremat kraami, mida omakorda saad siis oma leegionite õpetamiseks või varustuse parendamiseks kasutada.

• 

• 

• 

• 

Lisaks leegionite kasutamisele on sul ka endal kolm relva, mida kasutades saad siis vastaseid peksta, tulistada või hakkida. Ühesõnaga, lisaks leegionitele tasub ka oma relvi parendada. Peale leegionite ja relvade on sul kasutada ka droonid, granaadid, energiajoogid, elujoogid ja muud sinu oskuseid parandavad märjukesed. Mina üldiselt neile raha ei raisanud, leidsin neid oma teekonnal piisavalt ja üsna pahatihti unustasin neid üldse kasutada. Tihti tulid need meelde alles mingite bossidega kaklemisel, seetõttu oli mul seda kraami tavaliselt piisavalt. Seetõttu kasutasingi igasugu müügimasinaid või teisi müüjaid suuremalt jaolt oma pahna maha müümiseks ning raha hoidsin uuenduste jaoks.

Kuigi üldiselt võib mänguga igati rahule jääda, oli siin ja seal muidugi ka väikseid pisiasju, mis mind häirisid. Näiteks mõnes olukorras tundus liikumine üsna kohmakas, kuid ma pole üldsegi kindel, et see otseselt mängu enda süü on, pigem Nintendo Switchi pult ja minu oskamatus sellega hakkama saada… Peaks vist ikka selle Pro puldi ära ostma endale. Siinkohal juhtusidki need kaks kogemata surma, kus ma koerleegioniga ratsutades mingites kohtades ikka ja jälle kogemata üle ääre alla kihutasin. Lõpuks ma lihtsalt loobusin koerleegioniga ratsutamast.

• 

• 

See polnud siiski ainuke häiriv element. Näiteks olid mulle kohutavalt vastukarva ebaviisakad inimesed, kes selles linnas elasid. Iga kord, kui mul oli vaja kaste tassida või kümne jäätisepalliga liikuda, leidus ebaviisakaid inimesi, kes kõik hakkasid just nimelt mulle otsa jooksma. No kuradi ******* kamp, täiesti tõsiselt kohe. Ruumi on maa ja ilm ning muidu ei jookse keegi ei otsa ega ka mööda (välja arvatud sinu eest põgenevad kurjategijad), kuid kohe kui ma pean kastide virna kuhugi toimetama, tekib neid haigeid ****** hulgi. Nagu mul ilma nendeta juba piisavalt poleks tegemist, et seda neetud kastivirna otse hoida. Astral Chain nimelt kasutab siinkohal joy-conide liikumisandurit ja kastide otse hoidmisel tuleb siis joy-cone vastavas suunas kallutada. Need olid kogu selle mängu kõige vastikumad ja tüütumad ülesanded üldse. Ahjaa… selle jäätise puhul, kümnest pallist jäätisest jäi mulle lõpuks ainult üks pall sinna alles, täielik raharaiskamine, aga noh, peaasi, et laps rahule jäi.

Mängul on olemas ka co-op variant, kus üks mängijatest juhib peategelast ja teine leegioni. Sedasi on seda mängu veelgi lihtsam mängida, sest sa ei pea enam samaaegselt kahte tegelast juhtima. Üsna mugav variant peaks ütlema. Kuid kui sa selle variandi kasuks otsustad, siis soovitan mängu sellisel kujul otsast lõpuni koos mängida, muidu võib teise mängija jaoks päris palju vahepeal kaotsi minna ja igasugused segadused on kerged tekkima.

Nagu ma juba mainisin, võib mänguga üldiselt igati rahule jääda. Tegemist on ühe korraliku märuli-seikluskompotiga, kust ei puudu ka korralik lugu küberpunki austajatele. Kokku läks mul mängu lõpetamiseks 30 tundi, aga ilmselt saaks mänguga rahulikult ühele poole ka 20 tunniga. Minul läks 30 tundi, sest mul jäid alguses mõned sinised ja punased ülesanded tegemata ning käisin neid tagantjärele ära tegemas ning ühtlasi proovimas, kui palju erinevad raskusastmed teineteisest ikkagi erinevad. Kui aga minult küsida, mis mänguga ma seda võrdleksin või kellele seda soovitada, siis siinkohal jään ma vastuse võlgu, sest PlatinumGames on hakkama saanud millegi uue ja teistsugusega, mida on raske mõne teise mänguga võrrelda. Võib olla ehk soovitaksin seda mängu siinkohal kõigile neile, kes armastavad PlatinumGamesi loodud mänge.

Lapsevanematele: PEGI reitingute süsteemi järgi sobivat Astral Chain alles 16. eluaastast, kuid miks sellele nii kõrge vanusepiir pakutud on, jääb siinkohal mulle arusaamatuks. Selles mängus ei näidata ei paljast ihu ega ka verd ning on üldises plaanis kordades leebem mäng kui teismeliste lemmikmäng Fortnite. Kui lapsel inglise keelega probleeme pole ja märuli-seiklusmängud meeldivad, siis miks mitte proovida. Seda saab muuseas ka kahekesi mängida, kus üks mängijatest juhib valitud peategelast ja teine leegionit.