BurgerTime Party – igavesti vahva vorstipidu

Kui MKuubis veebilehe toimetaja Erik mulle õlale koputas ja ütles, et ou, kas sa burksi tahad, ei osanud ma esiti miskit arvata. Hea kõhutäis kulub ju alati ära, aga tasuta lõunaid ei ole. Tegelikult pidas ta silmas minust ühe aasta noorema „BurgerTime’i“ mängu uusversiooni, mis Nintendo Switchi konsoolil uue hingamise saanud on ja väljanägemise poolest vana retromultikat meenutab. Jah, keegi arvas, et 37 aastat vana mäng vajab järge ning teate, ta kusjuures ei eksinud.

„BurgerTime Party“, mille ma kiirelt maakeeli Pipra-Petsi Burksipeoks ristisin, on mõistatusmäng, kus kokapoiss nimega Peter Pepper sobivatest koostisosadest burgereid kokku paneb. Iga tase koosneb ühest ekraanist, millel on platvormid, redelid ja kurjad toiduained, kes üritavad takistada peategelasel nende sõpradest maitsvat einet meisterdada. Sinu ülesandeks jääb Peterit tasemes juhtida ning koostisosadest üle jalutada, et vastavat toitu ühe korruse võrra allapoole kukutada. Jah, see kõlab väga päris-burksirestodes toimuva moodi, kuid „BurgerTime Partys“ on sul võimalik toitu kokku lapates punkte teenida.

Nimelt on igal tasemel ette antud pronks, hõbe ja kuldtase, mille saavutamiseks pead vastava arvu punkte kokku saama. Punkte saab rohkem erinevate asjade koosmõjul, näiteks siis, kui suudad alla kukutada toidupala, mille all on teine, sest nii pudeneb ka see omakorda allapoole. Kui kõik toidupalad on taseme alumises servas asuvatele taldrikutele jõudnud, on tase läbi. Aga nagu mainitud, jooksevad tasemetes ringi ka Härrad Viiner, Kurk, Muna ja Pontšik, kes tahavad hoolitseda selle eest, et suur tükk Peteri suu (ja tõenäoliselt ka näo ning kõik kolm elu, mis mängijale igal tasemel antakse) lõhki ajaks. Samas on just nemad eriti mahlaste punktiskooride võtmeks.

Toiduained käituvad nimelt erinevalt. Viiner liigub alati mängija järel ja Pontšik tormab otsejoones sinu suunas. Kui sul õnnestub nad koos mõne toidupalaga allapoole kukutada, teenid tunduvalt rohkem punkte. Kui toit neile veel peale juhtub kukkuma, on veel parem, sest siis sunnitakse neid uuesti prügikastist sündima ning Petsil on veidike rohkem hingamisruumi. See aga käivitab üsna kaasakiskuva kassi-hiire mängu, kus sa üritad võimalikult palju Toiduhärrasid enda juurde meelitada, et neid mõne toidupalaga põrmu paisata.

Peteril on kasutada ka pipratoos, millega saab täbaras olukorras toidu mõneks ajaks uimastada. See mulle kõige rohkem meeldiski, et mul oli võimalus „BurgerTime Partyt“ mängida lihtsalt nii, et ma lappasin burksid kokku, teenisin oma pronksi ja liikusin edasi, kuid kui soov tuli, sain asuda vaeseid Toiduhärrasid pätsikeste vahele suskama, et võimalikult palju punkte ahnitseda.

Tasemeid on palju ning „BurgerTime Party“ jaguneb menüüs neljaks. Mängu esimest korda käivitades on lukus kõik valikud peale Solo Burgeri. Solo Burger on mõeldud üksinda pusimiseks ja mängu õppimiseks. Siinsed tasemed on pisikesed ega sisalda kuigi veidraid takistusi. Olles seda piisavalt läbinud, avanevad Main Burger, Challenge Burger ja Battle Burger. Main Burgerit saab mängida kuni nelja sõbraga, sest tasemed on siin juba märksa suuremad ning sisaldavad erinevaid ohte, nagu jääpõrandad, kus libised, õli, mis aeglustab ning ahjurestid, mis seal valel ajal tilbendavad tegelased ära põletavad.

Mitmikmäng on siin küll tore lisa, kuid minu jaoks muutis see mõne taseme vast ehk liigagi lihtsaks. Üksinda mängides olid mõned hilisemad Main Burgeri maailmad ikka parajad pähklid.

Challenge Burger on nagu… kaklusmängude Survival Mode. Sul on kolm elu, mis läbi tasemete ei taastu ning sa pead koguma võimalikult suure punktisumma. See on neile, kes tahavad oma skoori teistega võrrelda ja näidata, kui osavad nad on.

Battle Burger on kahele kuni neljale mängijale mõeldud mitmikmänguosa, kus üks rühm hakkab Petsideks ja teine Toiduks. Mõlemal osapoolel on oma taastuvad erivõimed, millega siis kas burgereid meisterdada või seda takistada. Isiklikult jättis see mind külmaks, sest teise mängija tagaajamine ei olnud tegelikult eriti lõbus. Kuna igal tegelasel on samad võimed, ei jäta see erinevateks strateegiateks just palju ruumi. Aga valik on olemas, kes seda kasutada soovib.

Mis mulle alguses hämmingut tekitas, oli asjaolu, kuidas täpselt punktide andmine käib. Nimelt esineb mängus ka selliseid tasemeid, kus sa kedagi tapma ei pea, aga saad ikka kuldse tähekese kätte, kui burksi kokku paned. Olin üsna pettunud, kui põiklesin vilunult vastaste eest ära, panin toidu hakkama ja sain tasuks ainult ühe pronkstähe. Seejärel avastasingi, et punktiskoori saamine peitubki Toiduhärrade ja toidupalade teineteise otsa kukutamises. Kui sul õnnestub paar kurjamit koos saiaga alla visata, nii et nad maanduvad läbi neile ette jäänud suutäite all taldrikul, on punktid kiired kogunema.

„BurgerTime Party“ on täiesti korralik ja hea ajaviide, meenutades mulle oma olemuselt vanu häid „Chu Chu Rocketit“, „Kurushit“ ja „Katamari Damacyt“, mis olid samasuguse „üks kord veel, ma tean, et suudan seda taset paremini teha“ tunde tekitamise meistrid. 20 eurot, mis ta Nintendo Online-poes maksab, on täpselt selline hind ka, mille saab paari reaalse burksieine ostmise ära jätmisel kokku kraapida ning tore ajaviide on garanteeritud. Mäng ei ole kunagi ebaaus ning igasugune ebaõnnestumine on kinni teie enda liikumises ja strateegias.

Lapsevanematele: „BurgerTime Party“ on lõbus ja lapsesõbralik mäng. Siin ei ropendata ja ainuke vägivaldsem tegu on toidu laiaks litsumine. Tänu mitme mängija toele saavad kaasa lüüa ka pere pisemad, keda lapsevanemad toetada ning juhendada saavad, tehes „BurgerTime Partyst“ lauamängulaadse kogupereajaviite.