2019. aasta lõpupoole arvustasin sellist suurepärast rollimängu nagu Dragon Quest XI. Midagi eriti spoilimata võib öelda, et see mäng on väikestviisi seotud sama sarja kolme esimese mänguga, mis samuti Nintendo hübriidkonsoolile ilmunud on ning kui „Dragon Questi“ esimesed osad minu virtuaalsele lauale maandusid, võtsin nõuks ka need ära mängida. Võin kohe ette ära tõdeda, et see osutus oodatust raskemaks.
Alustame siis algusest: „Dragon Quest I“. Kui te olete kunagi mõnda Jaapani rollimängu mänginud, siis olete kindlasti tuttav juhuslike võitluste, levelite korjamise ning edasipääsuks vajalike esemete taga ajamisega. „Dragon Quest I“ on põhimõtteliselt see mäng, mis kõik selle 1986. aastal massidesse paiskas. Jah, ka enne seda ilmus rollimänge, kuid Akira Toriyama äratuntav kunstistiil aitas just „Dragon Questil“ mängijate südametesse pugeda. Tänapäeval see enam nii lihtne ei ole, sest tegu on tõelise omast ajast pärit igandiga. Kui nüüd on kombeks teha rollikatesse intriige ja selga pussitamisi täis lugu, siis „DQ I“ on väga lihtne.
Mängija tegelane on ammuse kangelase Erdricki järeltulija/kehastus ning peab pasunasse kütma kurjale Dragonlordile, kes tema kodumaad terroriseerima on asunud. Kõik. Ei mingeid kõrvalisi ülesandeid, ainult sina ja üks oma torni sulgunud kurjam. Muidugi, selleks, et temale vastu astuda, pead sa esmalt ennast treenima ja seda tuleb teha ohtralt. Kui mängu läbi tegemiseks kulub kümme tundi, siis nendest üheksa veedad sa aasadel ja metsades erinevaid elukaid nottides, et Kangelase tase piisavalt kõrgeks saada. See ei ole tänapäeval enam meeldiv ega mõistlik protsess, sest mäng ei anna sulle otseselt teada, kui tugevad vastased kusagil on ja sa võid olla kindel, et sul tuleb ette mitu silda/niitu/mäge, kus isegi tavavastased on nii tugevad, et sa pead enne tuimalt hulk aega liblikaid küttima, et edasi liikuda.
Võitlusvalikute hulgas on mõõgahoop, kokku kaheksa erinevat võluloitsu ja poest hangitud esemed. Taas kord kõik. Seega ka strateegia ei mängi rolli ja võitjaks osutub see osapool, kes lihtsalt kordamööda hoope jagades teise elupunktid enne nulli viis. „Dragon Quest I“ on tõeline mats minevikust, mis minu silmis otseselt mängunaudingut ei paku. See on asi, mida sa näitad oma lastele, et vaadake, minu ajal oli see videomängude värk hulga raskem ja siis mängid ikka midagi muud.
„Dragon Quest II: Luminaries of the Legendary Line“ asetab sind pealkirjale kohaselt sarja esimese mängu järeltulija kingadesse, sest Erdricki vereliini jätkajana pead just sina kurjusele koha kätte näitama. Sarnaselt esimesele osale koosneb ka teine mäng suuresti tuimast kollide rappimisest, kuid enam ei pea sa seda üksi tegema, sest sinuga liituvad ka tiimikaaslased. Kahjuks kaasneb suurema arvu (ja väiksema leveliga) sõpradega ka veelgi vihasem ja kurjem koletiste armee ning pahatihti on ikkagi peategelane see, kes oma sõprade eest kõik vastased maha lööma peab ning see ei ole jätkuvalt eriti meeldiv.
„Dragon Quest II“ tutvustab lisaks mitmeliikmelisele kangelaste kambale ka juba nüüdseks iseenesest mõistetavaks saanud maailmakaarti ja sõiduriista, milleks on laev. Kui „Dragon Quest I“ maailmakaardil oli ainult üks linn, siis järjeosas on neid rohkem. Tänapäeva mõistes kuulub aga ka „DQ II“ igandite hulka, sest mängu on esimese osaga võrreldes veelgi pikemaks venitatud ja ta ei ole ikka kuskilt otsast nauditav, sobides jätkuvalt pigem muuseumieksponaadiks.
Olles päris pikka aega „Dragon Quest II“ juurde toppama jäänud, kartsin ma kolmandat osa alustadagi, aga mu hirm oli asjatu. „Dragon Quest III: The Seeds of Salvation“ on täiesti korralik retrorollikas, milles on juba ka lugu. Peategelase paps Ortega sai ülesandeks maailm päästa, aga kukkus haledalt läbi. Kuna käbi ei kuku kännust kaugele, peab mängija tema lapse nahas isa ülesande lõpule viima.
Sel korral antakse sulle kohe alguses kolm kambajõmmi, kelle rolle saab soovi korral mängu ajal muuta. Just, „Dragon Quest III“ on olemas korralik klasside süsteem, kus sõdalased peksavad, maagid pilluvad tulepalle ning ravijad… noh, ravivad. Kui sulle nendest valikutest väheks jääb, on võimalus valida veel viie erineva klassi hulgast ning piisavalt kõrgele levelile jõudes klasse ka omavahel ühendada. See annab mängijale väga hea kontrolli oma kaaslaste üle ning kui sa tahad endale naissoost varast, kes oleks ka ravija, siis saad sa seda lõpuks teha. Selline lahingusüsteemi muutus teeb sarjale omase tuima levelite korjamise märksa nauditavamaks, sest nüüd lisanduvad lahingutesse ka strateegiad ja lihtsalt löögijõud ei otsustagi enam kõike.
Kuna maailm on eelmise osaga võrreldes veelgi kasvanud, tuleb linnade vahel pidevalt edasi-tagasi joosta, sest loo edenemine ning õige sihtpunkti leidmine sõltub tihti konkreetse koha külastamisest ja kõikide inimestega rääkimisest ning kannatamatumad mängijad võivad jutu sees läbi käinud suuna silmist-kõrvust mööda lasta. Samas on „Dragon Quest III“ minu jaoks selline rollimäng, mille seda žanri armastavad mängijad võiksid vähemalt kunagi proovida, sest just siit said hoo sisse mitmed tänapäeva rollimängudes iseenesest mõistetavana tunduvad elemendid.
Kõiki kolme osa ühendab suurepärane dialoog ning kuulus ja selgelt äratuntav muusika. Erinevate piirkondade tegelastel on omad kõnemaneerid ja ma avastasin vestluseid sirvides tihti ennast mõttes vastava aktsendiga kaasa lugemast. Samas pole „Dragon Questi“ sarja esimesed mängud mõeldud kindlasti igaühele, isegi mitte igale rollimängusõbrale, sest need ei austa mängija aega ning sunnivad teda lihtsalt piltlikult öeldes täringuid veeretades aega raiskama. Ma tahaks tegelikult antud mängudele kokku kaks erinevat hinnet anda. Kõrgema hinde sarja ja žanri austajate jaoks ning madalama tavalise mänguri jaoks, kuid tuleb vist leppida kuldse keskteega. Siin on rollimängude fänni jaoks korralik ports avastamist ja vanade aegade meenutamist ning „Dragon Quest III“ on isegi täiesti arvestatav mäng, kuid neid mängides vasardas kogu aeg kuklas tunne, et ma võiks nende asemel ju „Dragon Quest XI“ mängida…
Lapsevanematele: „Dragon Questi“ kolm esimest mängu vajavad tõeliselt palju kannatust ja head lugemisoskust, seega mina neid lastele pigem ei soovitakski. Need on mõeldud laste isadele-emadele, kes sarjaga varasemalt tuttavad on või rollimängude ajaloost huvituvatele noortele, kes tahavad näha, kuidas mängud kunagi toimisid ja välja nägid.
Ilmus: 27. september 2019
Arendaja: Square Enix
Väljaandja: Square Enix
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
