Akiba’s Trip: Hellbound & Debriefed – päikesepõletus

Kõik, kes kunagi Jaapanisse minekust unistanud on, mõtlevad kindlasti läbi astuda ka Akihabara linnaosast, mis on väidetavalt müütiline, särav, lärmakas ja nohikutele ning popkultuurile suunatud linnaosa, kus teenijannakostüümides kaunid neiud sind kohvikutesse kutsuvad ja maast laeni videomänge täis poed sinu taskuid rahast lagedaks teha soovivad. See piirkond on olnud tegevuspaigaks ka mitmetele mängudele, millest tuntuim ja veidraim on ilmselt „Akiba” sari.

Selle esimene osa, „Akiba’s Trip” ilmus Sony PlayStation Portable konsoolile ainult Jaapanis. Tänu sellele pidid jaapani keelt mitte valdavad isikud ootama tulevasi osi, et vampiiridel ja inimestel riideid seljast ära rebida. Aga sellest juba lähemalt hetke pärast. Nimelt tuli Acquire’i nimelisele mängutootjale mõte too kõige esimene osa ka tänapäevasematele konsoolidele tuua ja kuulutati välja „Akiba’s Trip: Hellbound & Debriefed”, mis lubas algselt PSPle ilmunud mängu ilusama graafikaga nautida.

Mängu idee seisneb selles, et Akihabaras on sagenenud vampiiride/Varjuhingede/Shadow Soulide rünnakud. Rünnaku tagajärjel muutuvad ohvrid ellu jäädes ka ise vampiiriks, aga kuna nad ei suuda päikesevalguses ellu jääda tõmbuvad nad siseruumidesse ega tule sealt enam välja.

Jah, ka mulle meenutas see kangesti katset kirjeldada/tuua mängu loo sisse Jaapanis levinud probleemseid hikikomori’sid ehk noori, kes veedavadki oma elu nelja seina vahel. Aga see selleks.

Igatahes langeb ka mängu peategelane vampiiride rünnaku ohvriks, kuid nii õnnetult, et vaagub lausa hinge. Üks vampiirineiu aga päästab tema elu ja koos uue eluvõimalusega omandab peategelane ka killukese vampiiride jõust. Ja saab samuti päeval õues olles hukka, kui tal vähemalt kõrvaklappe peas ei ole. Kohe pärast seda korjab salapärane vampiiridega võitlev üksus aga peategelase üles ja asub teda võitlejaks koolitama.

• 

• 

Mängu alguses paisatakse teid otsekohe Akihabara tänavatele, mis on täis erinevaid inimesi ja vampiire, kellest mõned hakkavad teile andma üsna lihtsakoelisi ülesandeid. Enamasti on asi lihtne ja sa pead kas kellelegi kolki andma, mingi asja leidma, endale kindlad riided selga ajama või laskma oma õel end näkku lüüa, kuna suvaline tüüp tänavalt tahab teada, mis tunne see on. Täiesti tavaline värk. Kaardid on väikesed ja vahel astud sa tahtmatult kaardilt välja või poodi sisse.

„Akiba’s Trip HD” põhimehaanika ongi riided ning nende selga panemine ja seljast ära võtmine. Ja võtmise puhul ei hakka tavaliselt keegi luba küsima. Nimelt on riided ainus asi, mis vampiire ja peategelast elus hoiavad ning kui sulle usaldatud võlukaamera on vampiiri tuvastanud, saad sa talle oma rusikaid ja jalgu tutvustada. Ainult et… elupunktid pole mitte tegelastel, vaid nende riietel.

Sul on kasutada kolme eri kõrgusesse sihtivad löögid, ehk näkku, makku või allapoole vööd ning vastavat kehaosa nüpeldades väheneb seal asuva riideeseme elupunktide arv. Kui see piisavalt väike on, ilmub ekraanile nupp, mis lubab sul selle ühe ropsuga ära rebida. Olles vastase aluspesu väele võtnud, saab ta päikese käes hukka VÕI kui tegu oli inimesega, jookseb ta õuduses ja ahastuses minema. Kui sul on olemas vastavad oskused, suudad sa vastastel riided tervelt seljast ära rebida ning võid neid hiljem ise kanda (jah, ka tüdrukute riideid) või need kuhugi poodi maha müüa.

Sellest poleks absoluutselt midagi, kui tegu poleks kõige halvema võitlussüsteemiga, mida ma üle tüki aja näinud olen. Nimelt on löögid kohmakad, aeglased, ebatäpsed ja mõeldud tegelemiseks ühe vastasega korraga, sest kaamera on kohutavalt halb ja vastase sihtimise/lukustamise võimalus puudub, seega kui sul on korraga kallal… ütleme 10 konnakostüümis vampiiri (jah, see on üks missioon mängust), siis ei ole sul kohe kindlasti lõbus.

Sa saad arvukatest poodidest osta küll uusi lööke ja rünnakuid ja üritada nuppu all hoides lööke blokeerida või nende eest eemale põigata, kuid see ei paranda seda kohmakust ja ebatäpsust. Näiteks eelpool mainitud kogemata poodidesse sisse astumine… Mul juhtus lugematuid kordi nii, et ma üritasin kellegi löögi eest ära põigata, liikusin grammi tahapoole ja hopsti hüppas ekraanile poemüüja, kes mulle asju ärida soovis. Kuna ostusoovi polnud, panin poe kinni, kaklus jätkus ja kuna ma olin korraks hajevil, sain sisse löögi, mis mind taas otse poeukse ette paiskas. Püsti tõustes olin loomulikult taas poes. Ja nii ei juhtu üks või kaks korda, vaid korduvalt.

• 

• 

Kui nüüd lisada siia veel asjaolu, et väidetavalt peaks tegu olema HD-uusversiooniga, on ka mängu graafika täpselt sama hea nagu ta kunagi PSPl oli ja ainus asi, mis mingist graafilisest lihvist märku annab, on talutava kvaliteediga tegelaste pildid. Mäng, mille eesmärgiks peaks olema silmailu pakkumine riiete seljast ära rebimise teel, on aastal 2021. karvase pildiga? Kuhu see kõlbab?

Tegelikult on ka see silmailu pakkumine suhteline, sest tänaval kedagi paljaks koorides on nad lisaks viletsale mudelkvaliteedile ekraanil väga üürikest aega ja ainus tegelane, kellega sa rohkem aega veeta saad ning kelle ümber kaamerat keerutada annab, on su õde, kes on raha eest nõus erinevaid kostüüme kandma. Ma parem ei lasku rohkem sellesse teemasse…

„Akiba’s Trip HD” ei näe ühestki otsast välja selline, nagu kuuluks ta 2021. aastasse. Võrreldes algse PSP versiooniga ei näi olevat midagi muudetud peale selle, et nüüd on mäng inglise keeles. See aga tähendab, et ta on täiesti oma aja toode ja on tänapäevasemate mängudega võrreldes lihtsalt vilets. Kui teile meeldib Jaapani kultuur ja teid intrigeerib mõte näha kõiki Akihabara piirkonnaga seotud mänge, siis võite „Akiba’s Tripist” mingi meeletu soodusmüügi ajal grammi rõõmu leida. Need, kes aga tahavad mängida meelelahutuslikku märulimängu, peaksid sellest kauge kaarega mööda kõndima.

Lapsevanematele: „Akiba’s Trip: Hellbound & Debriefed” on täis vasakule kiskuvaid vihjeid ja riiete seljast ära kiskumisi. Samas midagi ülivägivaldset siin pole, aga täiskasvanulikumad teemad võiksid potentsiaalsele mängijale igatahes selged olla. PEGI reitingusüsteemi järgi sobib see mäng alates 16. eluaastast.