9. Novembril kirjutasin sellest, kuidas viimane asi, mida mängumaailm hetkel vajab on järgmised zombi temaatilised mängud. Võttes kätte Dying Lighti karbi, tegin ma raske ohke ning üritasin meenutada eelmist korda, millal elavate-surnute teemaline mäng minu meelt tõsiselt lahutas. Võin öelda, et Dead Rising 2 tegi seda rahuldaval tasemel ning co-op Left 4 Dead 2 tegi seda suurepäraselt. Dead Rising 3 aga tuletas mulle meelde, miks olen tüdinenud antud žanrist ning peale mõnda tundi otsustasin mängu panna kapi otsa, kus Ta seni lebab ootuses, et kunagi annan Temale uue võimaluse. Pean tunnistama, et kuna mängin Xboxi ja Playstation konsoolide peal, siis pole mul võimalus PC (varsti ka PS4) mängude DayZ ja H1Z1 võlusid või valusid nautida olnud. Peale lühidat meenutust “headest aegadest”, võtsin karbist plaadi ja mu Playstation 4 sööb selle rõõmsalt kui näljane Garfield.
[divider]Kustuva Valguse lugu[/divider]
Techlandi poolt arendatud Dying Light, paiskab mängija sõna otseses mõttes taevast alla, otse vastu külma ja valusat asfaltit. Kohe esimese asjana mõtlen – “See kõik on tuttav, kuid kust, kus olen näinud seda?”. Vastust ei pidanud ma kaua mõtlema ning meenus Dead Island, mis oli (pooleldi) sama seltskonna poolt tehtud. Koheselt hakkab mulle silma sarnane “filter”, tegemist küll grammi võrra uuemale generatsioonile arendatud mänguga, mistõttu näeb asi parem välja – sellegi poolest, valgus ning fiiling on paratamatult sarnane.
Tundub, et zombiapokalüptiliste mängude stoorisid on üha enam keeruline välja mõelda, mis siis toimub käesolevas mängus – mis juhtus? Tegevus leiab aset Harrani nimelises linnas, kus üllatus-üllatus on müstiline viiruspuhang aset leidnud. Kogu linn on globaalvalituse (GRE) poolt karantiini pandud. Peategelaseks on üsna tavaline (loe: regular white boy) mees nimega Crane, kes GRE poolt saadetakse linna väärtuslike dokumente tagastama (varastama). Üllatuslikult saab meie kangelane koheselt peale maandumist hammustada zombi käest, mistõttu vajab Ta edaspidi ravimit nimega Antizin. Crane päästetakse “heade” poolt, kes elavad Tornis (The Tower), peategelane hakkab Torni elanike jooksupoisiks ning sealt hakkabki meie lugu lahti hargnema. Kuna zombistumise vastumürk (Antizin) on defitsiitkaup Harranis ning suuremat osa varudest omavad “pahad”, siis peabki Crane infiltreeruma vastaspoole jõuku. Bandiitide juhtfiguuriks on Rais, kelle tegelaskuju on kahtlaselt sarnane ühe legendaarseima pätiga – Farcry 3st tuntud geniaalse Vaas Montenegroga. Siinkohal pean lõpetama Teile mängu põhiloo tutvustamise kuna klišeede hulk, millega Dying Lighti stoori on ülekallatud on vahel täiesti väljakannatamatu. Kuid mängulugu on tihtipeale subjektiivne – maitse asi!
[divider]Harran[/divider]
Jätame nüüd kõrvale mängu stoori – minu arvates mängu nõrgeima asja. Lähme edasi sellega, mis pakkus mulle ligi 20-tundi väga palju põnevust ja rõõmu. Linn Harran on üks mitmekesisemaid, multifunktsionaalsemaid ning samas kohati ka halastamatumaid keskkondi, kus olen digitaalmaailmas seigelnud. Lisades sellele algselt küllaltki võhiklikud kuid kiiresti arenevad parkouri võimed, muutub Harrani avastamine väga kiiresti minu lemmik tegevuseks Dying Lightis. Hüpped majade katustel, rööprähklemine tänavatel, põgenemine autode katustele ja napp pääsemine libistades end mõne madala aia alt – see kõik teeb mängu maailma suurepäraseks. Parim FPS parkour mäng seni… kindlasti! Hetk, mil Sind ajab taga Viral (kiire ja roniv nakatanu) ning pead murdosa sekundis vastu võtma otsuseid, kuhu hüpata ja veel olulisem, kuhu maanduda – otsustab, kas antud tagaajamine lõppeb pääsemise või surmaga. Rääkides nakatanudest, Harranis on neid kümme erinevat liiki:
- Biter – harilik Rick Grimes type-of-zombie
- Viral – Rick Grimes type-of-zombie, kes ronib, hüppab ja libiseb nagu Sina ise
- Gastank – Biter ülikonnas, mis plahvatab
- Goon – steroididega ülepingutanud suuremat-sorti zombi, Tal on haamer(?)
- Volatile – öösel välja tulev zombie, kelle teele pole mõttet sattuda
- Toad – hüppab katuselt-katusele ja oksendab Su peale rohelist hapet
- Bomber – nimi ütleb kõik, nakatanud jookseb Sulle lähedale ja lendab õhku
- Demolisher – kõige suurem, tugevam zombi
- Screamer – lapszombi (!!!), kes karjub ja muudab Su hetkeks võimetuks, et midagi teha
Tahan rääkida kiiresti kahest zombitüübist, mis muudavad selle mängu eriliseks. Alustame nimekirjas viimasest – The Screamer. Sattudes ühte mahajäetud majja, kuulen lapse nutu moodi heli. Esimese mõttena käib läbi, et kas tõesti on siin mängus lapszombid(???)! Avan ukse ja ennäe… ONGI! Ma küll ei soovi retsidivistist psühhopaadina mõjuda, kuid tegemist on minu mäletamise kohaselt esimese mänguga, kus saan tulistada relvadest, peksta haamriga, panna põlema, anda elektrit või pussitada – LAPSI. Okei, nad on küll nakatunud ja tapaks Sind silmapilgselt, kuid miski ikkagi tekitab tunde, et asi pole päris õige.
Teine liik zombisid, mis muudavad selle mängu täielikult on Volatile nakatunud.
[divider]Öös on asju[/divider]
Mäng muutub pimeduse saabudes täielikult. Lõbus, katuselt katusele trampimine, jooksmine tänavatel ja muu selline muutub hiilimiseks. Miks? Sest öösel tulevad tänavatele kõige hirmuäratavamad Volatile nime kandvad nakatunud, kelle teele jäädes on Sul üks võimalus – näita neile UV-lambiga näkku ja jookse. See kui erinev on mäng päevasel ajal ja öisel on fantastiline.
Selleks, et toime tulla erinevat tüüpi olenditega, päevase ja öise mängu erinevustega ning üha enam nõudvate ülesannetega on mängu loodud skillide süsteem. Süsteem jaguneb kolmeks – Survivor (õpi meisterdama asju, muukima lukke jne.), agility (õpi jooksma, hüppama, libistama, ronima, roomama) ja power (löö üha tugevamini). Iga peamise kategooria all on natukene üle kahekümne erineva asja, mida õppida. On palju kasulike asju ning ka vähem kasulikke. Üldiselt tundub süsteem hästi mängu sulandatud ja ükski skill pole liialt domineeriv.
Läbi meisterdamise ja parandamise, hoiad Sa töökorras enda käsirelvasid. Erinevatele relvadele saab anda juurde “võimeid”, kas seda elektri või tule näol saab modifitseerida relvi põhjustama suuremat kahju. Antud juhul viriseksin natukene selle üle, kui vähe erinevaid käsi- ja ka tulirelvasid mängus on. Loodan, et järgnevad DLC’d pakuvad juurde palju relvasid, kuid hetke seisuga on mängus ikkagi hale-vähe relvasid.
[divider]Consulo[/divider]
Kokkuvõtvalt võin öelda, et Dying Light tõi mind vähemalt natukene tagasi aega, millal nautisin elavate surnute rappimist. Seda küll mitte zombide endi pärast vaid keskkonna, mille Techland on loonud Harrani linna. Kindlasti on tegemist mitmekesise mänguga kuid, stoori on piisavalt kohutav, et kiiresti lõpetada põhimissioonide tegemine ja nautida suurepärast avatud maailma ja tegeleda loot’misega. Kogu mängu lõpetab siiski täielik katastroof – lõpuvõitlus Rais’iga on õigel ajal nuppude vajutamine (Kas mängin Guitar Hero’t?) ja stoori ise tekitab sellise tunde, et kõik jäi poolikuks. Siiski usun, et kõik, kes selle mängu endale soetavad, ei pea lõplikult selles pettuma ja olemuselt on see väärt mängimist.
Comments are closed.