Assassin’s Creed Unity

Missing mr. Kenway

Pean tunnistama, et Assassin’s Creed seeriaga puudusid mul soojad suhted, enne kui välja tuli Black Flag. Aastaid tagasi sai proovittud seeria teist osa, kuid tookord see mäng minus mingeid positiivseid emotsioone esile ei kutsunud. Peale seda otsustasin vahele jätta kõik järgnevad seeria mängud, kuni läbi juhuse sattus mu konsooli Assassin’s Creed Black Flag. See mäng muutis mu arvamust seeriast 180º. Pean tunnistama, et ootused, mis said osaks seeria uusimale teosele, olid tänu sellele äärmiselt kõrged ja viimased päevad on mängul olnud võimalus neid täita või lasta mul neis pettuda.

Sissejuhatus

Seekord kehastad Sa tegelast nimega Arno Dorian, kelle isa tapetakse kui Ta veel väike laps on. Arno võtab enda juurde tema isa kaubanduspartner – vähemalt nii see alguses paistab – tegelikult on tegemist aga templirüütlite kõrgeimal toolil istuva härraga. Loomulikult on mängu toodud ka naistegelane, kelleks on Elise De LaSerre. Kes on mainitud härra tütar ja, kes samuti on liitunud templirüütlitega. Kui Elise isa tapetakse ning tekkinud segases olukorras jääb Arno selles süüdi, tõuseb mängu tempo tunduvalt. Arno peetakse kinni ja pannakse vangi. Vangis kohtub Arno toreda härraga, kes mitte kellegi üllatuseks on Assassin’ite vennaskonna liige ja hakkab Arno mentoriks. Siis aga algab Prantsuse revolutsioon, hakkavad paukuma kahurid ning kostab rahva kisa. Tänu tekkinud olukorrale õnnestub tegelastel vanglast põgeneda. Pean tunnistama, et tegemist on üle ootuste pika sissejuhatusega mängu ja seda positiivses mõttes. Kahjuks mänguloo osas saavad siinkohal head omadussõnad otsa…

Nimi rikub mehe

Kui alustasin seeria eelmise osa mängimisega, siis meenutan naeratusega, kuidas Kenway kuulsuse- ja rahajanu, tema ülbus ning hulljulgus mitte alla vanduda ka kõige suurematele ja tugevamatele vastastele, haaras mind esimesest mänguminutist. Kahjuks Arno seda ei tee… Ma pole kindel, kas tõesti on asi nimes või on tahtlikult Ubisoft loonud ühe kõige hallima tegelaskuju, keda olen kohanud. Tema eesmärgiks on kättemaks ning selle käigus selguvad üksteise järel, isikud kes olid vastutavad Elise isa tapmise eest. Siinkohal läheb mäng käest ära. Hoolimata sellest, et esimesena võtad Sa maha just selle tegelase, kes reaalselt mõrva sooritas, kuid miks on vaja kogu Prantsuse revolutsiooni aegne kurjategijate seltskond maha nottida? Nagu ütlesin, tegemist on vastuolulise ja emotsioonitu peategelasega mängu põhiloos.

Põhilugu ehk mängu story on järgmine (ja viimane) asi, millest oleks oodanud rohkem. See kuidas lugu mängijale serveeritakse on sama üksluine kui liftimuusika ning lisades sinna Arno, saame midagi Õnne 13 taolist. Käid vennaskonna koosolekutel teatamas, et oled taaskord maha võtnud ühe sihtmärgi ja saanud uue juhtlõnga, õeldakse sulle (Üllatus! Üllatus!), et Sa läheksid ja uuriksid seda juhtlõnga. Tõesti… Sellega lõpetan ära mängu halbadest külgedest rääkimise. Küsimus – kui peategelane ja mängu süžee on kehvad, kas mäng saab üldse midagi enam saavutada?

Jackpot

See mida Assassin’s Creed Unity hästi teeb on kõik muu. Alles on kõik peamised kõrvaltegevused ja toodud juurde palju uut. Neist esimese ja ühe kõige põnevama asjana, tutvusin võimalusega mõrvasid lahendada. Lähed appi kohalikule konstaablile, kes keset revolutsiooni on alla andnud ja loobunud igasuguste mõrvade lahendamisest. Sa otsid vihjeid, kuulad üle tunnistajaid ja võimalike kahtlusaluseid. Tegemist on väga suurt meelelahutust pakkuva kõrvaltegevusega ja see on lihtsalt vägev!

Samuti on juurde toodud mõistatuste lahendamised. Sulle antakse mõistatus, mille ära lahendamiseks pead aru saama, mis kohast Pariisis jutt on. Esimene mõistatuste seeria lahendamine võttis mul aega kusagil 1,5 tundi ning arvestades linna suurust, ei jõua ma ära oodata kuni satun järgmiste otsa ning hakkan neid lahendama.

Mööda linnatänavaid liikudes kohtad Sa hädas olevaid inimesi, keda kriminaalid parajasti puistavad. Pisivargad tuleb pikali panna ja tõsisemad tüübid saavad juba tera.

Detailsus, mis on Ubisofti poolt Pariisi ehitamisse pandud on hingemattev

Suure sammu edasi on teinud ka tegelaskuju uuendamine. Valik erinevaid kostüüme on suur ja nüüd saad valida ka nende värve. Või eraldi näiteks vööd või mantlit paremaks teha. Mängija näeb ikkagi Sinu soovidele vastavalt välja, mitte nagu Black Flagis, kus avasid lihtsalt uusi üldkostüüme. Arendada saab ka mängija relvi, oskuseid, lisada lühiajalisi boonuseid ning nagu juba reedetud – riietust.

Alates teatud hetkest, saab Arno endale teatri, mis hakkab passivselt raha teenima. Vastavaltsellele kui palju sa seda renoveerid, vastavalt sellele suureneb ka teenitav summa. Iga juurdeehitusega avaneb ka ajalooline tuba, kelder või pööning majast, kust leiad tehiseid ja muud taolist. Sellest hetkest on Sul ka võimalik hakata juurde ostma endale teisi kinnistuid ja meelelahutusasutusi linnas. Ning ka need hakkavad sulle passiivselt raha teenima.

Mängus on ka võimalik suuremaid rööve (heists) korraldada, kus mida vaiksemalt ja vargalikumalt Sa neid teed – seda rohkem teenid. Neid on võimalik ka koos oma sõbraga teha, kuid antud võimaluse proovimine, mul hetkel puudus.

Tagasi on ka mäng Sinu nutiseadmes, kus pead Nomad missioone tegema. Iga missiooni kohta on sinu mängus üks kirst, ja eduka soorituse korral saad konsoolimängus selle avada ning teenida veel erinevaid hüvesid ja raha. Muideks raha pole antud mängus kunagi piisavalt, mistõttu on companion äpi kasutamine soojalt soovitatav.

Väiksemaid uuendusi leidub veel, kuid need lasen juba Teil ise avastada.

Ile-de-France Paris

Mängu vaieldamatult suurim täht on Pariis, esimene sünkroniseerimine ühe kõrgeima torni otsas, tegi mind tõsiselt õnnelikuks, et eelmine aasta keerati konsoolide maailmas uus lehekülg. Minu Xbox One’i poolt edastatud pilt oli lihtsalt võrratu ning see tundub uskumatuna, et sealt kõrgelt vaadates, liigub tegelikult tänavatel samal ajal tuhandeid ja tuhandeid digitaalseid persoone. Kes siis parajasti loevad lehte, kauplevad turul, märatsevad, kaklevad, joovad, suhtlevad, jälitavad, rohivad aedu… Ma võiks seda jätkata pikalt – kõik see on Sul ühe heinahunnikusse hüppe kaugusel avastamiseks. Detailsus, mis on Ubisofti poolt Pariisi ehitamisse pandud on hingemattev. Nad on suutnud tekitada tunde, kus iga maja on omamoodi erinev, kordumatu, kuid samas erinevate linnaosade arhitektuur jällegi sarnane. Ning ringi liikudes Sa tunnetad läbi keskkonna, et oled sattunud uude linnaosasse. Sa mõistad koheselt, kas tegemist on rikkama, vaesema, linnaäärse või -keskse osaga. See kuidas kogu Pariis elab kui üks hingav organism on märkimisväärne ja Te peate seda nägema, et uskuda. Tegemist on subjektiivselt parima open-world konseptsiooniga videomängude ajaloos.

“A soldier will fight long and hard for a bit of colored ribbon.” – Napoleon

Tagasi on mängus ka tuntud liikumine eelmistest seeria mängust. Muudetud on jookse-hüppa-libise-haara-lükka animatsioone ja eelneva ühe nupu ronimise asemel on nüüd kaks. Nii öelda tänaval jooksmiseks ja võimalikult kiiresti ületamaks madalaid takistusi ja eelnevast seeriast tuntud kõrgele-kaugele nupp. Üldjuhul vajab natukene harjumist jälle, et ootamatult kogemata kaktuse otsa ei roniks, kuid liikumisega harjub kiiresti ja see on väga hästi tehtud.

Võitlussüsteem on tehtud keerulisemaks, eriti kaitsmise osas. See on lisanud lahingutesse hulga rohkem põnevust ja õige hetke tabamine, millal vastase lööki kaitsta on keerulisem. Küll aga on ikkagi äärmiselt lihtne suurtes arvudes vastaseid tappa tossupommiga. Kuid selle kasutamine jääb mängija enda otsustada – mina tegin seda siis kui nägin, et muud varianti pole. Samuti on paljud võitlustrikid (näiteks katuselt hüpates, mitme vastase tapmine) eraldi skillidena, mille avamine võtab natukene aega. Ning hüpates pea otse Black Flag’st Unity’sse tundsin neist alguses väga suurt puudust.

Résiliation

Assassin’s Creed Unity on vaatamata oma nõrgale süžeele ja peategelasele aasta 2014 parim mäng, mida olen seni mänginud. Ma ei jõua ära oodata, kuni saan uuesti sukelduda Pariisi rentslitesse ja maskiballidesse, korjama minna achivemente ning lahendama kõiki mõrvu, mis veel lahendamata. Kui antud mänguseeria on sinu jaoks uus, siis ära kõhkle mängu proovimast. Kui oled fänn, siis Sa ei pettu. Kui sind seni pole see seeria huvitanud, siis võta üks hetk ja roni Notre Dame de Paris’i kõrgeima torni tippu ja ma luban Sulle, sa ei pettu.