Pandoral seiklemine ja selle avastamine ei tähenda enam koduseinte vahel olemist. Suvepuhkus maal vanaema juures, pikad bussireisid ja suvistest äiksetormidest tingitud elektrikatkestused mööduvad Vita omanikele nüüd palju kiiremini. Vita sai enda kataloogi juurde suure kolmekordse A tähistusega tiitli – asja, mida ta nii hädasti vajas. Kuidas õnnestus nüüdseks juba ligi 2 aastat vana mängu üle toomine taskukonsoolile, mille võimsus jääb selgelt alla kodukonsoolidele? Kas Pandoral toimuvat karmi olelusvõitlust bandiitide ja metsikute loomadega tasub üleüldse pidada läbi väikse ekraani?
Suurim pluss PlayStation 3 omaniku jaoks, kes on juba kogenud Vault Hunter, on see, et mänguga saab kasutada cross-save võimalust. PS3 konsooliga pooleli jäänud mängu saab paari klõpsuga interneti avarustesse ülesse laadida ja seejärel sama lihtsalt selle Vita konsooli alla laadida. Hiljem kui ligipääs kodusele konsoolile on taastatud saab mängu jälle sinna üle tõsta ja seiklust soovi korral suurel ekraanil jätkata. Mina pole kauaaegne Borderlands 2 mängija. Enne Vita versiooni saamist jõudsin PS3 mänguga mööda saata umbes 15 tundi ja kui jätkasin oma pooleli olevat seiklust Vital, üllatas see mind ikka korralikult. Väiksel ekraanil toimuv tõmbas mind samamoodi endasse nagu suure teleka taga mängides ja nägi esmapilgul samahea välja. Visuaalne erinevus on taskukonsooli ja kodukonsooli vahel tõesti minimaalne. Kindlasti on siin oma osa Borderlands 2 multikalikul stiilil, mis aitab ära peita kahe konsooli vahelise ebavõrdsuse jõudluses ja sellel, et tegevus toimub väiksemal ekraanil millelt vigade märkamine ei ole nii lihtne. Loomulikult on täpsemal uurimisel näha, et Vita versioonis ei ole nii palju detaile, varjud on puudu ja vesi ei näe nii hea välja kui PS3-el. Ressurside kokkuhoidmiseks ei jää Vita versioonis ka langenud vastased maapinnale lebama vaid plahvatavad punaseks pilveks. Minu arust on see lahendus isegi parem, sest lahingumöllus mitmete vastastega on tihtipeale segane, kas vastane lihtsalt komistas ja tõuseb jälle või sai lõplikult surma. Plahvatamise puhul jääb mõistatamine ära. Mõnel juhul kui ekraanil käis ikka tõsine möll, täis plahvatusi, rohkeid vastaseid, enda tulistamist ja muid effekte oli ka selgelt näha, et mäng hakkas hakkima. Ühes vahevideos keeldus tegelane mulle täit monoloogi ette lugemast. Subtiitrites oli täielik jutt olemas aga tema mõtles, et võtab oma jutuga vist ainult tähtsama kokku. Sellest hoolimata ei muuda need mõned vead kogu tervikut halvaks. Loomulikult on Vital olemas visuaalselt ilusamaid mänge, mis jooksevad paremini, olgu selleks siis Uncharted Golden Abyss või Killzone. Borderlandi puuduseid leevendab aga asjaolu, et tegemist on avatud maailma mänguga ja see maailm on ikka tõsiselt massiivne.
Seda massiivset maailma on kõige parem avastada koos sõbraga. Esialgselt lubati, et isegi koos kolme sõbraga. Lõpp versiooni see lubadus siiski ei jõudnud ja võimalik on vaid kahe mängija koostöö. Lahing partneri võib endale leida nii isiklikust sõprade listist kui ka hetkel online olevate võõraste mängijate seast. Kuna hetkel veel pole ühegil sõbralisti liikmel seda mängu proovisin paaril korral koostööd võõra inimesega. Online mängu käivitamine oli pikk ja tülikas protseduur. Enamus kordadel katkes teise inimese mänguga liitumisel millegi pärast ühendus. Peale mitmeid katseid õnnestus mul siiski paaril korral ennast teise inimese mängu saada ja teda erinevate missioonide läbimisel abistada. Abistamine toimus aga täielikus vaikuses. Millegi pärast ei võimalda mäng inimeste vahelist rääkimist. Mikrofon on Vital ju olemas aga mängu siseselt ma seda tööle küll ei saanud. Chati alustamiseks tuleb kasutada Vita “Party” äppi aga selleks tuleb enne suvaline mängupartner oma sõbralisti lisada. Ühe korra proovisin seda võimalust, et näha, kas selline viis töötab aga pidevalt suvakaid oma sõbralisti küll lisada ei kavatse. 1 – 0 Singleplayer kasuks.
Singleplayer kasuks räägib ka mängu lugu. Borderlands 2 pole küll mäng mille põhiline eesmärk oleks kaasahaarava ja sisutiheda loo jutustamine aga see ei tähenda, et seal ei oleks lugu olemas. Mängu põhilugu on täpselt nii hea, et tõmbab pisut kaasaelama ja muudab kõrvaltegelased sümpaatseks. Audio failid, mis on maailmast leitavad jutustavad Pandora ajalugu ja Handsome Jack, põhi kurjam, kes vahepeal läbi raadio mängijat monoloogiga kostitab omab veidrat sarmi ja veel veidramat huumorimeelt. Vita mängu jaoks on lugu just ideaalses tasakaalus. See on küll olemas ja selle areng pakub huvi aga mitte midagi ei juhtu ega unune ära kui jätta konsool paariks nädalaks sahtlisse vedelema. Puhtalt loopõhiste mängudega on selline käitumine täiesti võimatu. Borderlands 2 põhi eesmärk on pakkuda vahvat ja märulirohket mängitavust. Kvaliteetset mängitavust suudab minu arust Vita versioon pakkuda samamoodi nagu originaal versioonid kodukonsoolidel. Kuna Vital on vähem nuppe kui PS3 puldil, kasutatakse mängu juhtimiseks nii esimest ekraani kui tagumist puuteplaati. Mõne inimese jaoks võib see lahendus olla ebamugavam kui puldiga mängides. Mina eelistasin küll sprintimiseks kasutada tagumist puuteplaati mitte puldiga tuttavat analoogi allavajutamist. Vajadusel saab mängija ka oma eelistuste järgi nuppude asetust ümber kohandada.
Mai lõpus ilmunud Borderlands 2 Vita versioon on kindlasti oma ostu väärt. Niigi mahukale teosele on juurde pandud veel suures koguses mängu lisaosasid, mis algsele kodukonsooli versioonile tuli eraldi juurde osta. Lõpptulemusena saab mängija väga hea hinna kvaliteedi suhtega mängu, mida mõõdukas koguses mängides jätkub väga-väga pikaks ajaks. Nagu sissejuhatuses mainitud, sai Vita taskukonsool enda väga hõredasse mängude nimekirja hädavajaliku lisa, suure kolmekordse A tiitli näol. Pole mingi ime, et Ameerikas müüdi uut Vita versiooni just selle mänguga komplekteeritult.
