Kui ma “Final Fantasy VII Rebirthi” arvustasin, oli mulle pinnuks silmas see, et mängus on lihtsalt liiga palju teha ning kõik tegevused on kuidagi vajalikud ja neid ei saa ka tegemata jätta. Ma poleks tõesti uskunud, et kord satub mu teele Nintendo mäng, mis saab pihta täpselt samasse kapsaaeda lennutatud tellisega. “Fire Emblem: Fortune’s Weave” on täiesti võrratu mäng, kuid ma ei suuda kuidagi oodata hetke, mil see päriselt läbi saab. Kui üldse saab…
“Fire Emblem” on taas üks Nintendo alustala-sarjadest. Esimene osa ilmus Jaapanis kusagil 1990. aastal, kuid Läänes hakati taktikaliselt mõõku, kirveid ja nooli vastaste ihusse toppima alles 2003. aastal. Mina olen kusjuures põhiseeriast üldse eemale hoidnud ja olen seni tarbinud ainult paari musou-kõrvalosa. Need olid täitsa kobedad. Erikule meeldisid aga Switch 1 peal ilmunud osad ja nii ta selle uusima üllitise ka mulle sokutas. Mõtlesin, et mis seal’s ikka, lööme hambad sisse. Aga suur tükk ajab suu lõhki…
“Fire Emblem: Fortune’s Weave” alustab kohe hoogsalt. Väidetavalt “FE: Three Houses” mängust tuntud maailm on kaosesse paisatud ja ebasurnute väed tallavad Dagda kontinenti jalge alla. Kõigil on vesi ahjus, kaasa arvatud jumal Fortunal, kes oma käputäie kaaskondlastega futuristlikus külas mängu peategelasterminaatorile ehk Eshmelile uut keha valmistama asub.
Kui keha valmis saab, marsitakse pahade linna värava alla, kus samuti ebasurnud kontinendi kangelased nendega taplevad. Fortuna saab aru, et asja annab päästa vaid kangelasi aidates ja lennutab peategelase viis aastat ajas tagasi, et ta kangelaste huku kuidagi ära hoiaks ja nood hoopis nende poolel võitleks. Kangelasi on neli: Cai, Dietrich, Theodora ja Leda ning neid kõiki ühendab soov päikesejumal Soleli korraldatud Heroic Games võita ning oma soov täidetud saada. Mängija asubki kangelaste kehadesse ning peab selle teoks tegema.
Siit tuleb juba esimene amps. Neli tegelast ehk neli lugu. Iga lugu on umbes paarkümmend tundi pikk, olenevalt sellest, mis järjekorras sa neid läbima asud. Okei, tegelikult pole kohustuslik kõigiga mängida, sest ühe loo 1. osa läbimise järel saad kohe 2. ja seejärel ka 3. läbida, aga igal tegelasel on mingi mõte. Theodora suudab näiteks ainsana lihtsõdurite pataljone värvata ja Cai ratsutamiseks mõeldud elajaid püüda. Mida rohkem sa lugusid läbid, seda paremad jüngrid sa endale kasvatad. Seega arvestage julgelt umbes 100 tunniga, et kogu lugu ära näha. Ja see pole veel kõik.
Nimelt kestavad Heroic Gamesid mitu kuud ja vahepeal on aega ka niisama lulli (või siis kellelegi vastu nina) lüüa. Tegevus toimub Dagsioni linnas, mis on paksult rahvast täis. Osasid saad enda kampa värvata ja arendama hakata, osad müüvad sulle tooteid ja teenuseid ja osad annavad ülesandeid, mis sind maailmakaardile seiklema viivad.
Siit tuleb teine amps. Sa ei jõua ka kõige parema tahtmise juures kõiki ülesandeid tehtud (või olen ma lihtsalt jube halb ajamajandaja). Nimelt pead sa arvestama sellega, et iga liigutus ja tegevus võtab aega. Tahad liikuda kaardi teise otsa, et seal mingi linnaelaniku ülesanne täita? Järelikult sa ei jõua linnas toimuvat taplust vaatama, kust infot ja kogemuspunkte saaks. Mõtlesid, et teed ära ühe kõrvaltegelase ülesande ja laenad talle oma laeva? Merel/saartel toimuv on sinu jaoks tema naasmiseni lukus. Kogu aeg pead, kalender näpus, arvestama ja vaatama, mida sa teha tahad.
Ahjaa, igal mängusisesel nädalal saad linnas ka oma kamba tegevusi tegemas käia ning linnas on ka muud majandamist nagu saunas käimine, kingituste tegemine, uute tegelaste värbamine ja jumalate ees lipitsemine, et nende boonuseid lahti lukustada. Tegelaste klasside vahetamisest ja näitajate arendamisest rääkimata.
Seda kõike on vaja, et mängu lõpus paremini hakkama saada, sest tegelaste 2. osa raskustaseme hüpe on märgatav. Kui 1. osa puhul tuli aeg-ajalt Fortuna erivõimega aega tagasi kerida, et mõni ootamatult hukka saanud semu oma käigu uuesti ja mitte nii lohakalt teha saaks, siis 2. osas oli tagasi kerimine juba väga sage tegevus, kuid kuna see hüve on piiratud, tasuks kohe paremini ette valmistunud olla.
Kui nüüd rääkida taktikalisest taplemisest, siis seda siin jagub. Sul on hulk tegelasi, kellest igaüks on mingisugusest klassist, mis oskab kasutada teatud tüüpi võimeid ja relvi. Relvade kasutamist on küll võimalik treenida ja nii võid sa pärast piisava arvu treeningute läbimist oma vibukütile igaks juhuks midagi vahedamat tasku pista, et vajadusel nooli mitte raisata.
Igal tegelasel on kindel arv esemekohti, kuhu saab panna relvi, kilpe, võlujooke jne ning neid saab võitluse ajal ka tegelaste vahel vahetada. Nii käiski mängu alguses leitud püstol tihti käest kätte, sest sellega sai kaugemale äsada kui üks ruuduke.
Relvadel on vastupidavuspunktid, mis vähenevad nende Combat Art erivõimete kasutamise puhul, aga mul ei läinud mängu ajal kordagi üks relv katki. Kangelastel endil on Blaze Artid, mis on küll kasulikud ja annavad ka näitajatele lisaboonuseid, kuid nendega liialdamisel saab eluriba paraja hoobi.
Võitlus on äge, eriti kui sa kasutad erinevaid klasse, kuid kahjuks on lahinguväljad üsna igavad. Maailmakaardil kohtab umbes 2-3 erinevat maastikku ja vähemalt mina pole kohanud ühtegi kaarti, kus pinnavormide kõrgus kuidagi rolli mängiks.
Kahjuks on aga taktikalist taplemist vähe. Nagu eespool mainisin, kulub meeletu aeg linnas olevatele tegevustele, maailmakaardil lillede korjamisele ning koobastes eriti mõttetu võitlussüsteemiga kaklemisele. Jah, vaenlaseid täis koopasse minnes muutub mäng selja tagant vaates olevaks… jooksmismänguks, kus vastastele sisse joostes finalfantasylikku kaklust alustatakse. Mängu tegijad saavad samuti aru, et see on täiskelts ning kakluseid saab ühe nupuvajutusega vahele jätta. Miks need üldse mängus on, seda ma ei tea. Ma asendaks iga kell kasutu koobastes tuiamise taktikalise kaardivõitlusega.
Ja nüüd hakkame kive pilduma. Salvestamissüsteem on kohutav. Salvestuskohti on üks. Kui menüüs valesti vajutad või midagi kogemata valesti teed, pead pmst mitu tundi mängu uuesti läbima.
Mina langesin selle orki nii, et kui muidu on vaba aeg tehtud nii, et selle lõppedes viiakse sind automaatselt tagasi linna, et looga jätkata, siis esimesel korral, kui sihtkoht polnud linnas, lasin ma rahulikult aja lõpuni tiksuda ning mäng teatas, et noh, sa ei jõudnud sihtkohta, alustame aga peatükki otsast peale. Mu näpp hõljus päris pikalt mängu eemaldamise nupu kohal. Täiesti ajulage lahendus.
Tegelaste kampa lisamine on kohutav. Linnas seisab igasuguseid kutte-mutte, kes on nõus sinuga liituma, kui sa nende nõudmised (enamasti sinu tuntuse tase, mis tõuseb peatükke läbides + meeldivuse tase, mis tõuseb koos einestades ja kingitusi saades). See tähendab, et mul tekib side ainult nende tegelastega, kes kohe alguses mulle kaasa antakse või kohe alguses minuga liituda saavad. Ägedamad kambajõmmid saavad liituda alles lõpupoole ja siis on mul neist juba savi, sest nad on nõrgemad kui mu olemasolevad tüübid. Minuga mängu algusest kaasas olnud maag on tunduvalt kõvem vend kui hiljem liitunu, seega istutasin uue mehe pingile ja jätkasin esialgsega.
“Fire Emblem: Fortune’s Weave” on veider mäng. Ühest küljest on võitlus mõnusalt taktikaline ja peategelased põnevad. Teisest küljest on mäng täis asju, mida sa saad lihtsalt vahele jätta ja mis tekitavad küsimuse, miks need peale ajatäite üldse mängus on. Nüüd hakkab mul tekkima tunne, et mäng lasti välja ka “poolikuna”, sest 30 eurot maksev DLC hakkab eeldatavasti vastama loo käigus jäänud küsimustele, lisades veel nelja tegelase vaatenurgad. “Fortune’s Weave” langeb sama asja orki nagu “NBA 2K” seeria. Kuigi tegu on hea mänguga, näeb ta neetult palju vaeva, et sind kõige nauditavamatest asjadest eemale hoida, surudes sulle nina alla tegevusi, mis tolle naudinguga kuidagi kaudselt seotud on.
Lapsevanematele: “Fire Emblem: Fortune’s Weave” näeb välja küll nagu anime, aga puudutab üsna keerulisi teemasid. Verd pole, tegelased langevad unustusse ja kaovad, aga raskustase on selline, et päris igaühele mängu soovitada ei tahaks.
Ilmus: 17. september 2026
Arendaja: Intelligent Systems
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch 2
