Ajastul, mil paljud videomängutootjad mõtlevad pigem oma üksinda mängimise mängudest teenusmängude tegemise peale, on Nintendo läinud sootuks teist teed. “Splatoon”, sari, mis sobiks imeliselt teenusmänguks (sinna annaks ju kamaluga kostüüme treida ja hooajapiletitena müüa), muudeti hoopis üksinda mängimise mänguks. “Splatoon Raiders” võtab kogu “Splatooni” senise maailma ja olustiku ning keerab selle kokku võrratuks sõltuvust ja hasarti tekitavaks märuliuhhaaks.
Seni on olnud “Splatoon” puhtalt mitmikmäng. Kaks tiimi, värvi pritsivad relvad ning eesmärk vastase ala enda värviga kokku mäkerdada. Kõik mängu mehaanikad on värvi peale üles ehitatud. Selle sees saab ujuda, see toob võidu ja sellega saab vastaseid mättasse lüüa. Jah, vanemates mängudes on olnud ka… loo osi, nimelt “Salmon Runi” nimeline mängulaad, kuid see kahvatub uue väljalaske kõrval. “Splatoon Raiders” on midagi “Diablo” või “Borderlandsi” sarnast, kõõludes tulistamismängu ja RPG piiri peal ning pakkudes imelist värvidega plödistamist kõigile.
Lugu algab ja liigub edasi väga lihtsalt. Deep Cuti nimeline kamp tahab minna Spirhalite’i saartele mammonat kokku korjama, sest noh, kellele ei meeldiks raha või siis põrmu paisatud linna uuesti üles ehitamine. Peategelaseks on piloot-mehaanik-kokk-kondiiter-keevitaja, kes ristitakse pärast lennuõnnetust Mehaanikuks ning kelle ülesandeks on eelpool nimetatud saarestikus Deep Cutile uus baas rajada. Mida rohkem mängus edasi jõuad, seda rohkem baasis võimalusi avaneb. Sa saad laiendada harjutusväljakut, lisada relvade tuunimise osa ning avada võimete täiustamise nurgakese. Igaüht neist saab ajapikku ja õigete materjalide kogumisel veelgi uuendada, näiteks ühel hetkel saab kogutud relvi hakata ka maha müüma.
Lugu poleks aga korraliku mänguta suurt midagi väärt ja siin tabab “Splatoon Raiders” igati kümnesse. Varusta end mingi relva ja võimeid andva lisakraamiga ning söösta kuhugi tasemesse. Mida rohkem värvi sa laiali pritsid, seda paremini saad sa liikuda ja seda rohkem saad sa tulistada (sest värvi sees ujumine annab ka “laskemoona”). Kuna siin ei võistelda teistega, vaid tehakse koostööd, pole vaja üksteise võidu kaarti värviga katta, vaid pigem hoolitseda selle eest, et sul ja su sõpradel kogu aeg mõnus ujumisrada oleks. Nimelt lirtsutavad ka vastastest kalad-salmoniidid maha mingisugust kollast rasva, mis mängijale kahjulik on. See oleks vaja vahepeal enda värviga üle käia.
Vastaseid on erinevaid. Loomulikult loivavad maailmas ringi pisikaladest tavavastased, kes sulle erilist vastupanu ei osuta. Bosskalad on palju põnevamad, sest nemad osutavad ka vastupanu. Kuna tasemete raskusaste ajapikku kasvab, tekivad sinna bosskalade “vürtsikamad” ehk seasoned versioonid ning alati, kui ma nägin paari kindlat varianti (Big Shot ja Strong-Arms), teadsin otsekohe, et kui ma neid maha ei noti, on mul ikaldus majas. Vastaseid aitab nottida erinevate relvade ja võimete valik ja saadaval on nii lähivõitluse vahendid (hiigelsuur värvirull) kui ka kaugelt kasutatavad riistad (snaiper). Iga relv on tehniliselt lõpuni välja kasutatav, kuid mitmikmängu puurides avastasin kindla võimete ja varustuse kombo, mida kõik kogu aeg kasutavad ja see osutus tõesti muust palju tõhusamaks. Seega varustus võiks natuke rohkem tasakaalustatud olla.
Et kalade nottimine huvitav oleks, paisatakse mängija teele erineva ülesehitusega missioone. Üks nõuab näiteks maailmas ringi tuiamist ning kindla koguse kalamarja kokku korjamist, et suur teemant katki teha. Teine käsib kindla aja jooksul kiiresti teatud arvu rünnakulaineid tagasi lüüa ja nii mitme taseme vältel. Kolmas paneb sind vastamisi näiliselt surematu tillukese kalaga. Vaheldust on kuhjaga, aga absoluutselt kõik missioonid on nauditavad.
Mina asusin mängu mängima üksi ja kuigi mulle on “Splatoonid” ka varem näppu jäänud, pole ma neist aga sõltuvusse sattunud. “Splatoon Raiders” haaras ming aga otsekohe konksu otsa, sest ma avastasin sellest enda jaoks paralleeli “Monster Hunteriga”. Nimelt on lõpuks mängu võimalik mängida ka mitmekesi. Kui vajad kindlal levelil abi, vaid soovi püsti panna, aga seda ei saa spämmida, vaid abipalvel on paarikümneminutiline jahtumisaeg. Teisi võid aitama minna aga kogu aeg ning kui tahadki teistega mängida, siis baasi nurka tekkiv mitmikmänguvõimalus lubab liituda kellegi loodud kambaga (või selle ise luua ja teisi oodata). Ühe konsooli taga kahjuks jagatud ekraanil mängida ei saa.
Graafika ja heli poole pealt on “Splatoon Raiders” täitsa tore, kuid seda pigem tänu tegelaste animatsioonidele ja relvadele. Maailm ise on küllaltki igav. Samuti meeldivad mulle mängu heliefektid, aga mitte taustamuusika. Samas on netis selle muusikal täielik fännibaas olemas. Mine võta kinni, otsekui maitse asi oleks.
“Splatoon Raiders” on seega suurepärane meelelahutus kõikidele, kellele meeldivad nii-öelda looter shooter’id. Jookse ringi, tapa vastaseid, korja paremaid relvi, et veel tõhusamalt vastaseid tappa. Mina nautisin sellest iga hetke ja pärast loo läbimist avanev “lõputu” missioonijada pakkus mängulusti veel kauaks. Ei ole välistatud, et lisakraami lisandumisel (kui seda ikka tuleb) külastan seda maailma veel, aga seni jään seda heldimusega meenutama.
Lapsevanematele: “Splatoon Raidersis” pole suuremat vägivalda ega ropendamist, mida peljata. Ma ütleks, et tasemed on ka piisavalt selged ja lihtsad, et tuska ei tohiks samuti väga tekkida. Võib julgelt soovitada igas vanuses tulistamismängude sõpradele.
Ilmus: 23. juuli 2026
Arendaja:Nintendo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch 2
Mängu saab osta siit:
