Assassin’s Creed’le mõeldes meenub enamus mänguritele eelmise aasta novembris ilmunud vigane Unity. Tänu Xbox One versioonile suutsid tõsisemad vead minust mööda minna, kuid siiski jäi minu lemmikuks Black Flag. See aasta üritab murda minu armastust Black Flagi vastu AC järgmine väljalase – Syndicate. Kas ja kuidas mäng seda teha suudab, saate kohe siitsamast lugeda.
London, 1868
Seekord leiame enda kaks peategealst (just nimelt kaks) industriaalühiskonna teisest peamisest keskusest – Londonist. Kui Unity’s lugesin mängu üheks tugevamaks osaks Pariisi ennast, siis Syndicate’is ei tundu Londoni roll nii tähtis olevat. See aga ei tähenda, et London oleks kaotanud enda tähtsuse mängu kujunemisel. Arvestades, et kaart ise on ligi kolmandiku võrra suurem kui seda oli Pariis, siis tähelepanu detailidele, mitmekesisus erinevates linnaosades ning kogu masinavärk linna töös on vähemalt sama hea kui mitte parem Pariisist. Kuna ma ise pole suurem Prantsuse kultuuri fänn, siis mängu “Londonisse kolimine” valmistas mulle suurt rõõmu. Ning teeb seda jätkuvalt igal hetkel, kui minu käes suriseb pult ja konsoolis keerleb Assassin’s Creed Syndicate.
Kaksikud
Ei, ma ei hakka Teile rääkima Danny DeVitost ja Arnold Shwarzeneggerist ning nende liigutavast üksteise leidmisest. Räägin Teile parem Syndicate kahest peategelasest, kelle oskuseid ja varglikkust saame proovile panna. Jacob ja Evie Frye suunduvad 1868. aasta Londonisse, kust nad leiavad eest templirüütlite poolt juhitava linna.
Alates esimesest stseenist võib juba arvata, milliseks kujuneb Jacobi ja Evie roll lahtirulluvas loos, tulenevalt nende iseloomust. Jacobist jääb esmamulje kui hoolimatust ning uisapäisa tormajast, kes näeb kõikide probleemide lahenduseks nukke ja oda kopsus. Evie seevastu jätab taktikalise, rahuliku ning äärmisel vargliku mulje, lahendamaks olukordasid, millese kaksikud satuvad. Esmamuljed ei peta mind ning mida edasi lugu läheb, seda rohkem veendun selles, et nii ka on. Evie tegelaskuju jääb minule kokkuvõttes natukene kuivaks ning isegi natukene igavaks. Ta on selgelt etteaimatav ning enamus ajast tean juba ette, mida Ta ütleb või kuidas olukorda näeb. Jacob seevastu suudab mind üllatada peaaegu lõpuni ning Tony Starkilikud kommentaarid ajavad vahest turtsuma. Kokkuvõttes tunduvad meie peategelased üksteist tasakaalustavat ning tulemus on hea.
Olenemata sellest, et tegelastest sümpatiseerib mulle rohkem Jacob, avastasin ennast enamus ajast Evie kasutamas. Siit leiame iseloomu kõrvale erinevuse ka selles kuidas on mängida erinevate tegelastega. Kui Jacob on suunitletud selgelt skandaalitsejana (enne löön, siis küsin), siis Evie erialaks on hiilimine, vaikne ja tark strateegia ning peitmine – kokkuvõttes on tulemus sama – sihtmärk mõrvatakse. Minule isiklikult lihtsalt meeldib rohkem hiilimine ja “vaiksete lõppude” leidmine. Tulenevalt sellest on antud ka tegelastele erinevad oskused, mida arendada. Jätan konkreetsete skillide avastamise Teile endile, kuid minu lemmikuks on Evie “kameeleon” skill. Koha peal seistes sulandub ta tausta ning haihtub vastase pilgu eest. Kokkuvõtvalt on tegemist põnevate tegelastega, kes annavad loole väga meeldiva terviklikkuse. Ja siinkohal ei oskakski Ubisoftilt midagi enamat tahta… Kui siis DeVitot ja Arnoldit võibolla?
Kui palju on siis uut oktoobri kuus?
Millised on need peamised uuendused, mis muudavad Syndicate eriliseks lapseks omas suguvõsas?
- Kaotasime mõõgad – check!
- Hobused ja kaarikud – check!
- Jõukude sõjad – check!
- Jätsime alles taju häirivad nooled – check!
- Mööda Londonit uhav rong, mis on Sinu peidikuks – check!
- Käisime Avalanche Studios ning laenasime grappling hook’i – check!
Oot! Mida?!
Esiteks on vähendatud mõõkade olulisust võitlemisel, peaaegu minimaalseks. Selle asemel kasutad nüüd nukke, pistodasid ja keppe (eem… jah, jalutuskepid?). Kogu käsivõitlus on suurepärane ning brutaalne, animatsioone on piisavalt, et ei hakkaks kordumine häirima ning kõik liigutused on sujuvad. Löögid ja tõuked liiguvad loogiliselt ühest animatisoonist teise ning mingit “hüppamist” ei toimu.
Teiseks peamiseks uuenduseks on kaarikud, millega Sa saad Burnout’i moodi linnas teisi rammida, GTA moodi neid kaaperdada või lihtsalt olla normaalne ning liigelda kiirelt punktist A punkti B. Samuti saad kaarikute katusel sõita ja paharette tulistada. Kõige olulisem eesmärk on neil aga minu jaoks õhkkond – nad annavad lihtsalt mängule väga ägeda lisakogemuse. Kapjade klõbinata ning kaariku veeremise hääleta tunduks London väga tühi. Siiski meeldivad mulle piraadilaevad rohkem.
Kolmas ja minu lemmik uuendus mängus on jõugud. Sarnaselt GTA: San Andreasega valitsevad jõugud erinevaid territooriumeid, Jacob võtab enda eesmärgiks luua kamp, mille Ta nimetab Rooks’iks. Rooks’i kamraadid tunned ära rohelise riietuse järgi… Kokkusattumus? I don’t think so… Igas linnaosas on hulk väiksemaid üksuseid, mida hakkad “vabastama” läbi erinevate missioonide. Näiteks vabastad orjastatud lapsi vabrikutest, tapad templirüütlite kindrale või vallutad viimaste tugipositsioone. Kui oled vallutanud kõik linnaosa üksused tuleb gang fight, milles tuleb võita Sul hunnik teise kamba jõmme ning lõpuks ka antud linnaosa boss. Oma jõuku saad Sa arendada läbi skill’ide nagu ennastki. Oskuseid on palju ning need on põnevad – kokkuvõttes täidad Sa enda peidikus olevat seifi sellega aina rohkem. Minu number üks uuendus sel aastal!
Räägime lühidalt asjadest, mis ei ole uuendused otseselt, vaid pigem tagasitulevad lemmikud. Esiteks, koht kuhu ennast selle aastal assassin’id peidavad – See kord ei ole selleks maja, Kariibimere laht või baar Pariisis – selleks on rong! Jah, Te lugesite õigesti – liikuv rong, mis kihutab mööda Londonit. Ma vist ei tea rohkem bad ass’imat peidikut kusagilt, kui Sina tead siis kirjuta kommentaariumisse! Best hideout ever!
Samuti on tagasi Black Flagist tuntuse saanud taju häirivad nooled, mida tulistades satub vastane segadusse ning hakkab tapma omasid. See on arvatavasti üks odavamaid ekspluateerimise viise, mida videomängudes kohtame.
Viimase uuendusena lähme ehk suurima juurde. Assassin’s Creed sai alguse majadel ronimisest, sellega tegi mäng seda, mis on oluline – eristus kõikidest teistest. Nüüd on lisatud mängu grappling hook… Ma tõesti ei oska öelda, kuidas seda eesti keeles nimetatakse, seega võtan appi Google Translate ning edaspidi viitan sellele kui… “VAEVA KONKS“. Jah, Ubisoft käis külas Just Cause’i (tegelikult ma ei tea, kas käis) tegijatel ning küsis laenata neilt vaeva konksu. Alguses natukene häiriv vidin, muutis mängu väga palju, kui asja käppa sain. Enam polnud hobukaarikud kiireim viis Londonis liiklemiseks. Ning kui hakkasin vähemusse jääma (loe: peksa saama), sain kiiresti Ämblikmehe kombel katusele lennata ja hinge tõmmata. Minul võttis isiklikult natukene aega, et asjaga harjuda, kuid kokkuvõttes muudab see päris palju mängu ning seda positiivses mõttes.
Video ja materjal
Unustage kohutavad näotud olendid Unityst, seni pole kohanud ma veel ühtegi graafilist kokkuvarisemist mängus. Samuti saan kiita ka kaadrisagendust, mis toimib 99% ajast ilusti, võrreldes Unity’ga – ideaalselt. Graafika kui sellise üle ei saanud tegelikult väga ka Unity’s viriseda (kui pilt seisis). Kuid Syndicate näeb tõepoolest välja väga väga ilus.
Kui leida mingi ebaõnnestunud osa mängust, siis selleks on seekord hoopis lugu. Kahjuks on see piisavalt nõrk, et antud hetkel ma ei mäleta isegi “lõpu bossi” nimegi. Otsima pidid mingisugust Eedeni tükikest vist… Ühesõnaga on põhilugu piisavalt igav, nii et kõrvallood tõmbasid mind üha enam sellest eemale. Seiklused Charles Darwini, kirjanik Charles Dickensi, leiutaja Alexander Graham Belli või kuninganna Victoria endaga on lihtsalt liiga intrigeerivad ja põnevad – võrreldes põhilooga.
Kas Syndicate võidab mu lemmiku AC seeria mängu tiitli?
Jah ja ei. Ma võtaksin selle kokku niimoodi – nii nagu ma ei unusta kunagi enda esimest NBA mängu, enda esimest Need for Speedi, enda esimest Monkey Islandi või FIFAt – nii ei saa ma ka endast välja mälestust Assassins Creed Black Flagist, mis oli minu esimene Assassin’s Creed. Tekib tunne nagu räägiksin ise ennast ümber, et Syndicate on parem – jah, see on parem mäng – see on ilusam, mastaapsem, valikute rohkem, põnevam ning võimsam kui Black Flag seda oli. Ehk siis Syndicate on nagu mu Playstation 4, see on kiirem, võimsam ning parem kui mu Playstation 1 kunagi oli. Kuid mu Playstation 1 – mu Black Flag – on see kust algas mu armastus mängude vastu.
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 23 oktoober 2015
Arendaja: Ubisoft
Levitaja: Ubisoft Quebec
Ülevaade tehtud: Xbox One
Mängu saab osta siit:
Comments are closed.