Digimon Story: Time Stranger – tagasi minevikku

Kui oled üks neist, kes lapsepõlves õhinal teleekraani poole nõjatus, kui kollane pisike dinosaurusehakatis digimuutuma hakkas ja oma sõprade naha oma rünnakutega päästis, võib “Digimon Story: Time Stranger” osutuda mõnusaks nostalgiaampsuks. Nimelt on kõik tuttavad digielajad tagasi ja nimetatud mäng lennutab meid lisaks tagasi aega, kui JRPG-mängude menüüd olid tihedalt valikuid täis, salvestamine oli pidulik protsess ja oma unistuste digisemu ehitamise nimel tuli natuke vaeva näha (loe: hullupööra grind’ida). Loomulikult pole aga kõikjal lust ja lillepidu ja kus leidub valgust, seal on ka varje. Räägime natuke lähemalt, mis töötab ja mis mitte.

“Time Strangeri” peategelaseks on ADAMAS-organisatsiooni salaagent, kas poiss nimega Dan või tüdruk Kanan (ise valid, kes olla tahad, teine muutub sinu randmel juttu vestvaks hologrammiks), kes peab uurima maailmas aset leidvaid digianomaaliaid. Kohe mängu alguses juhtub Hirmus Asi, mis peategelase kaheksa aasta jagu minevikku paiskab. Siis tuleb jalad kõhu alt välja võtta, et välja selgitada, mis täpselt juhtus, et Hirmus Asi aset leidis ja teha midagi, et Hirmsat Asja ära hoida. See teekond viib meid aga pikemat või lühemat rada pidi Digimaailma.

Siin lendabki nostalgiameeter põhja. Digimaailmas jalutavad ringi selle asukad, igaühe mudelid ja animatsioonid viimseni lihvitud. Väidetavalt on erinevaid digimone üle 400, mina kõiki aretada ei tahtnud/viitsinud/jõudnud, seega tuleb arendajate sõnu uskuda. Kui tahad mingit elukat endale, siis pead sarnastega maailmas mitu korda taplema, et tema infoprotsenti üles pumbata. Olles jõudnud piisavalt hea infohulgani, et baasandmed korralikud oleks, võid ta esile manada ja teda aretama asuda ning see tähendab tundide kaupa menüüs surfamist, sest lisaks digimuutumisele (Digivolution) saab digimone ka taandarendada (De-Digivolution). Nimelt on pea igal loomal mitu vormi, milleks ta vastavalt näitajatele muutuda saab ning taandarenedes saab tulevaste vormide tasemeid suurendada. Lisaks jäävad taandarenedes seni õpitud rünnakud alles, lubades ka “nõrgemas” vormis tugevamaid lööke kasutada.

“Time Strangeri” võitlussüsteem on klassikaline PlayStation 2 mänge meenutava käigupõhise JRPG oma, aga oma nippidega. Meeskonnas on kuni kuus digimoni, kolm aktiivset, kes end lahinguväljale ritta seavad, ja kolm varumeest (-naist? – elajat?). Varus olijaid saab iga hetk võitluse käigus sisse vahetada, mis lisab taktikalist sügavust, meenutades “Pokémoni” mängude „Switch“ käsklust, ainult nii, et see sinu käiku ei röövi. Tavavõitlused ei nõua väga suurt taktikat ja ma leidsin end juba õige pea mängu kiirust 5x peale tiksutamas ja automaatset võitlust sisse lülitamas.

Bossilahingud on aga teine tera. Jah, ka nende seas on keskmisel raskusastmel väga palju selliseid, kus pole vaja üle mõelda, kuid mängu raskusaste teeb paar hüpet ja siis oli küll paanika. Siis tuleb hoolikalt mõelda, keda ja miks kasutada, sest sa pead arvestama, kas pärast vastase rünnakut on vaja ravitseda või mitte. Lisaks kipuvad bosskollid endale hulganisti lisakäike andma ja lõpuks ka ennast ravima, eeldades juba kaasamõtlemist.

Igal digimonil on tüüp (Attribute – Vaccine, Data, Virus), mis toimib nagu kivi-paber-käärid, element (tuli, vesi, dark jne), mis mõjutab oskuste efektiivsust ning võimed ja passiivsed efektid, mis muutuvad looma digimuutudes. Kui oled kunagi “Digimoni” mängudega kokku puutunud, tundub kõik väga tuttav, aga “Time Stranger” lisab paar olulist uuendust nagu DigiGauge & Sync Rate, mille läbi sinu ja digimoni sõpruse tase määrab, kui kiiresti saad kasutada võimsamaid omadusi. Mida rohkem lahinguid koos läbi teete, seda tugevamaks teie side muutub. Teatud digimonide peal/süles saab ka ratsutada. Minu lemmikuks oli MetalGarurumon, sest tema on ikkagi üks esialgse multika digimonidest ja temaga ringi kappamine oli meeldiv vaatepilt. Kahjuks ei lubanud Angewomon endaga ratsutada…

Kuigi iga digimoni saab aretada maksimaalsete näitajateni, ei tasu läbimängu ajal keskenduda ainult oma lemmikutele, vaid tuleks kasutada erinevat tüüpi tegelasi, muidu saad vastu näppe, kui mängu raskusaste ootamatu hüppe teeb. Lisaks tuleks RPGdele omaselt arvestada ka tiimi ülesehitusega ja endale 1-2 korralikku ravitsejat-supporti sebida. Alguses pole tõesti lahingud keerulised ja asju kasutades saab ka hakkama, aga hiljem oleks massihävitusrünnakutest (eriti sellistest, mis tervele su kambale mingi nõmeda miinuse külge annavad) taastumiseks hea mõnda ravitsejat omada.

Ka peategelane ei seisa tukunuiana, vaid tal on maagiline püstol, mille rünnakuid oskuspuid avastades avada saab. Tavaraskusaste ei nõudnud muidugi muud peale Burst-rünnaku, mis kõikidele vastastele kahju tegi. Sellega lasi rahulikult lõpuni välja liugu. Raskematel raskusastmetel võiks väidetavalt vaja minna ka muid rünnakuid, aga ma pakun, et seal on pigem sinu digimonid sedavõrd oluline ja tugev jõud, et peategelane taandub pigem hädaolukorras elustajaks ja ravitsejaks.

Digifarm ja Dungeonid on kaks elementi, mis teevad “Digimon Story: Time Stranger’i” PS2liku olemuse pisut sügavamaks. Digifarm on nimelt digitaalne maailm-salarelv puhkudeks, kui sa ei viitsi mingit elajat endaga kakelungidesse kaasa võtta, sest sinna saab digimoni ennast treenima saata. Lisaks saab digimaailma miskipärast meisterdada ka esemeid nagu puud ja prügihunnikud ja valgustuspostid, aga kuna ma ei viitsinud juba eos seal niisama passida, piirdus minu Digifarm jooksulintide ja vestlustubadega, kus kiirust ja nutikust arendada.

Kaardid maailmas pole väga suured. On rannamaailm, linnad, mets, allilm ja need kõik on paari minutiga ühest servast teise läbi joostavad. Kiirreisimine muudab liikumise veelgi lihtsamaks ja saladused pole just ülemäära põnevad. Lisaks külastate üha uuesti ja uuesti samu piirkondi, sest miskipärast on mõned ülesanded jätkuvalt sellised, mis panevad teid rääkima digimoniga A, siis digimoniga B, siis taas digimoniga A.

Okei, lugu muutub muidugi lahedaks, sest algus on kohutavalt igav, aga kui maailm… ei, pigem tegelased mängu jooksul muutuvad, on küll selline tunne, et kuramus, see võinuks ju täitsa mingi “Digimoni” hooaeg olla.

Peidetud asjadest rääkides… kaartide peale on peidetud portaalid, mis viivad teid lisaülesannete juurde. Need kõiguvad võidujooksudest toidukuhjade kaitsmise ja aja peale bossini jõudmiseni, olles seega ühest küljest kohutavalt puine jura (võidujooksud) ja teisest küljest üsna äge ajaviide (aja peale bossini võitlemine). Mina kõiki üles otsida ja ära teha ei viitsinud. Aitäh, puised jurad.

Netis reklaamiti, et see, kuidas digimonid oma rünnakute nimesid karjuvad, on äge ja tõetruu, kuid mulle tundus, et kõiki hääli teeb sama näitleja ja ma oleks mitmel puhul soovinud kas peenemat või siis jämedamat häält kuulda. Peategelane on aga sootuks tumm. Suu küll liigub, aga häält ei tule. Huvitav valik digimoni mängu kohta, millel on kindel nimega peategelane.

Minu silmis on üheks suurimaks miinuseks (aga teie silmis võib see olla pluss) mängu loojate rahaahnus. Mina sain arvustamiseks mängu Deluxe versiooni, mis tähendas, et kogu DLC on hinna sees. Tegelikult ei ole. Eraldi pakina on võimalik osta kolme dungeonit, kust saab vastavalt kogemuspunkte, raha ja esemeid. Kõiki neid on võimalik ka niisama mängu seest koguda, aga see eeldab lõputut taplemist või kindlas kohas passimist. Päris raha eest ostetavas lisas kerkivad digimonide levelid aga minutitega, sest seal on vaja vaid kolme ahvi nüpeldada, et loomade kasvatamiseks vajalikke kogemuspunkte saada.

Lõpetuseks võib öelda, et “Digimon Story: Time Stranger” on ühest küljest maitsev nostalgiapirukas minusugustele vanuritele ja samas ka tore pilguheit sellesse maailma täiesti uutele tulijatele. Te ei pea “Digimonist” otseselt midagi teadma, kuigi varasemate sarjade ja mängude läbijatele visatakse paar maiuspala hambusse. RPGna on ta mõnusalt vanamoodne ja hoogne ning igav ei hakka hetkekski. Täpselt nagu lapsepõlves.

Lapsevanematele: “Digimon Story: Time Stranger” on esmapilgul lõbus seiklus, kuid loo jooksul puudutatakse mitut süngemat teemat. Olge valmis selleks, et nendest vastavalt mängija vanusele temaga rääkida.