Pragmata – klassikaline lugu uues kuues

Capcomi värskeim maailm on Pragmata nimelise seiklusmängu näol lõpuks kohal. Pärast mitmeid pikki aastaid saame seda viimaks täies mahus näha. Esimest korda hõigati mäng välja juba koroonaajal, kuus aastat tagasi. Esmasele avalikustamisele järgnes aga hulk edasilükkamisi ja ilmselt ka päris palju peamurdmist, kuidas see kõik üheks tervikuks kokku panna.

Ja teate mis. See on täpselt selline, nagu ma ootasin.

Resident Evilit, Monster Hunterit ja teisi mänge vedanud RE Engine toob meieni üsna klassikalise ulmeloo. Astronautide meeskond saabub kuubaasi, kus nad kogevad katastroofilist sündmust, mille tagajärjel lähevad asjad kiiresti allamäge. Mängija kaotab oma kaaslased ja peab silmitsi seisma mitmete kurjaks pööranud, AI juhitud androididega. Teekonnal baasi päästmise suunas kohtub ta pisikese tehistüdrukuga, kellega koos tuleb ületada aina keerulisemaid platvormimisväljakutseid ja vastasseise robokollidega.

Mind paelus kõige enam just robotitega seotud futuristlikult disainitud maailm. Raske on kohe öelda, millist varasemat ulmelugu see kõige rohkem meenutab. Peategelase kostüümis oli midagi Dead Space’i robustsust, samas leidus ka Armored Core’i laadseid elemente. Kuubaas ise tundus kohati inspireeritud Mass Effect: Andromedast. Vastaste kujundus meenutas teatud nurga alt isegi natuke Scarlet Nexust.

See kõik sobitub hästi kokku faktiga, et mängumaailma aitas disainida Transformersitele inspiratsiooniks olnud Macrossi robotite looja Shoji Kawamori. Saate aru küll, mechad ja värk. Kuna olen ise hiljuti Gundami kaarte koguma hakanud, siis oli selle universumi mõjutusi päris selgelt tunda.

Kui mechad kõrvale jätta, siis pakub mäng ka muud ägedat. Väga värskendav oli see, kuidas tavapärane tulistamine on ühendatud samaaegse vastaste häkkimisega. Ehk siis ühe käega närviliselt tulistades tuleb teise käega lahendada kiireid minimõistatusi. See sunnib pidevalt mõtlema, milliseid relvi ja häkke omavahel kombineerida, sest aega kõige jaoks korraga lihtsalt ei anta. Kohati tundubki, et Pragmata on pigem mõistatusmäng, mis on maskeeritud tulistamismänguks.

Kui näiteks Cyberpunkis sai rahulikult nurga taga istudes kaamerate kaudu vastaseid häkkida, neile viiruseid saates ja snaipriga vastaseid maha võtta, siis siin tuleb olla kogu aeg keset möllu ja samal ajal minimänge lahendada. See teeb kogemuse intensiivsemaks ja ka üsna unikaalseks.

Lineaarne koridorides liikumine on siin nagu seiklusmängudes ikka – vahepala suuremate konfliktide vahel. Seda saadab jaapanlaste mängudele omane melanhoolne lugu koos klassikalise muusikaga. Ja see on teostatud paremini kui paljudes teistes mängudes. Peategelase esialgne skeptiline suhtumine androididesse ning tema suhe väikese robotüdrukuga puudutas kergelt isegi hinge. Vahepeal liikusid mõtted hoopis Tarkovski Solarise ja ka hiljuti nähtud Ad Astra suunas – sellised eksistentsiaalsed teemad läbi peresuhete prisma.

Ühe asja üle tahaks siiski nuriseda. Mõnes sektsioonis muutus tegelase juhtimine kohati ebamugavaks. Asi polnud ainult muutuvates füüsikareeglites, vaid ka selles, et mõned platvormid olid lihtsalt kehvasti paigutatud ja neile oli raske pihta saada. Sama kohmetust esines aeg-ajalt ka lahingutes, kus tuli korraga vältida keskkonna ohte ja mitut vastast. Võimalik, et see tuleneb mängumootori eripäradest. Õnneks jäävad need probleemid pigem väikesteks nurinateks üldpildis.

Loomulikult on mängus ka kogutavaid esemeid ja erinevaid viise oma tegelase arendamiseks. Kaasas saab kanda korralikku arsenali, mida tuleb pidevalt vastavalt olukorrale vahetada. Lisaks saab valida erinevaid häkkimisstiilide ja passiivseid boonuseid. Iseenesestmõistetavalt saab ka oma baasnäitajaid arendada. Kõik see toimub eraldi keskuses, kuhu saab üsna vabalt ja tihti naasta, nii et areng ei jää kunagi toppama.

Minu läbimäng kestis umbes 10 tundi, kuid kindlasti on võimalik see ka kiiremini läbi teha. Samas, kes tahab, leiab siit tegevust ka vähemalt kaks korda pikemaks ajaks. Mina ei hakanud kõiki nurki läbi kammima ega varustust maksimumini grindima.

Lisaks põhiloole on olemas ka treeningrežiim erinevate väljakutsete jaoks ning pärast mängu läbimist avanevad New Game+, uus mängurežiim ja kõrgem raskusaste.

Kokkuvõttes jättis Pragmata minusse veidi kahetised tunded. Mäng ei olnud kuigi pikk, aga samas poleks see lihtsakoeline lugu ka palju pikemana ehk toiminud. Kogemus ise oli siiski väga nauditav ja jään seda kindlasti positiivselt meenutama. Võib-olla lähen ja nokin seda veel veidi edasi.

Boonusena võib mainida, et kellele meeldib tänapäeval generatiivse AI peal end välja elada, siis Pragmata toetab seda igati.

Lapsevanematele: Pragmata on soovitatav alates 16. eluaastast (PEGI 16). Mäng sisaldab mõõdukat vägivalda, sealhulgas tulistamist robotvastaste pihta, plahvatusi ning kohati ka häirivaid visuaale (näiteks hukkunud tegelased keskkonnas). Samuti esineb aeg-ajalt ropendamist. Kuigi tegemist ei ole äärmuslikult verise või realistliku vägivallaga mänguga, võivad selle temaatika (tehisintellekt, katastroof, üksindus kosmoses) ja intensiivsed lahingud olla noorematele mängijatele liiga rasked. Sobib paremini teismelistele ja täiskasvanutele, kes on harjunud action-mängude tempoga.