Mängust Brothers: A Tale of Two Sons peaksite teadma kolme asja, ennem kui hakkate minu ülevaadet lugema. Esiteks, peate teadma, et mängu täielik läbimängimine võtab aega umbes kolm kuni neli tundi. Teiseks, mäng on Xbox 360, Playstation 3 ja PC peal olnud väljas juba pea kaks aastat ja jõudis uuele generatsioonile 12. augustil ning kolmandaks… subjektiivselt ei ole ma mitte ühtegi mängu nautinud, nagu tegin seda elades läbi kahe venna vahelist teekonda läbi kuue imelise peatüki. Mis muutis selle mängu niivõrd eriliseks minule? Selle mängu lugu on paeluv, põnev, kaasaelama panev ning mõne äärmiselt põneva pöördega – lihtsalt öeldes, ei ole mina mänginud veel midagi sellist. Kuna minule oli teoses lugu peamine, siis üritan võimalikult vähe seda puudutada, et kogu avastamisrõõm jääks Teile.
Ümmarguselt
Brothers: A Tale of Two Sons’i arendajaks on Starbreeze Studios ning publitseeris 505 Games. Starbreeze tunneme peamiselt läbi Payday duubli arendajana, kuid ka nende “sulest” saabus 2012. aastal paljudele suurt pettumust valmistanud Syndicate – virgestus 1993. ning sellele järgnenud aastate suurepärastele teostele. See, et Rootslased suutsid eelnevale tuua järjena jutuks oleva teose on äärmiselt üllatav.
Millega on siis lihtsalt öeldes tegemist? Mäng on jutustatavast loost lähtuv platform-mõistatus-seiklusmäng, mis kisub mängija enda sügavasse loosse, lisaks sellele hoiab pinget ja põnevust läbi erinevate mõistatuste, mida tuleb jooksvalt lahendada. Mängus tuleb juhtida kahte venda, kes aitavad teineteist läbi erinevate ülesannete ja maailmate. Lisaks n.ö. peamisele ülesandele, kohtavad vennad teel erinevaid tegelasi, keda nad loomulikult aitavad läbi erinevate lisamõistatuste. Kuigi mängus olevad mõistatused on küllaltki lihtsad ja läbipaistvad, siis nendele vastukaalu andev tõsine lugu suudab suurepäraselt balanseerida mängu kulgu ja hoida põnevust. Mägitavuse pool on lihtne, kasutab olemuselt Sinu puldid nelja nuppu/kangi ja kuna üks analoog juhib ühte venda ning teine teist, siis võib esimesed viis minutit harjumist võtta, kuid edaspidi peaks juba kõik äärmiselt sujuvalt minema.
Lugu
Mäng räägib kahest vennast Naiee’st ja Naia’st, kes peale oma isa haigestumist lähevad läbi tule ja vee, et tuua “elupuu eliksiir” ning päästa oma isa.
Ülejäänud oleks juba mängu spoilimine, seega palun, et elaksite ise seda läbi.
Lõpetuseks
Keeruline on selgitada, mis mulle selle teose juures nii väga meeldis, lisaks lihtsalt suurepärasele loole. Kõik detailid, mis on toodud seiklusele lisaks, annavad mängule lihtsalt võimsa mastaabi (olenemata sellest, et tegelikult ju pisikese mänguga tegemist), nagu oleks tegemist “kolmekordse-A” tiitliga. Lisaks kõigele, tuleb eraldi välja tuua mängu suurepärane soundtrack, mis sobib valatult loodud keskkondadesse ja annab asjale lõpliku viimistluse emotsioonile.
Kokkuvõtvalt oskan öelda, et mina ei kohanud antud mängus mitte ühtegi asja, mis ei täidaks enda eesmärki, tegemist on suurepärase tervikliku teosega, mis lihtsalt ammendavalt paneb Sind ohkama, kui lõpetad selle ja asetad puldi eemale.
Comments are closed.