Destiny on mäng mida olen mänginud alates sellest, kui sai kunagi betas osaletud. Seega olen olnud Destiny-ga juba selle päris algusest peale, elanud üle kõik tõusud ja mõõnad mis esimest aastat saatsid, vihastanud ja juubeldanud omajagu ning matnud sadu tunde erinevaid planeete läbi kammides. Destiny algus oli tugev, kuid segane lugu, kohati arusaamatu tasemete süsteem ja häbiväärselt väike „loot drop rate“ muutsid mängu kiirelt paljude jaoks lihtsalt tühjaks kordamiseks, sest peale põhimängu läbimist ei olnud mängus enam suurt midagi teha peale PvP, mis samuti omas suurel hulgal erinevaid tõrkeid, alates serveriprobleemidest kuniks chiitimiseni välja, ei ole ju tore surematute vaenlaste vastu mängida kes lihtsalt istuvad keset kaarti (sõna otsese mõttes istuvad maas) ja ei tee mitte midagi. Aeg ajalt ehk ajavad ennast püsti ja lehvitavad oma vaenlastele, näidates sellega mõnitavalt, et nad jälgivad kogu näitemängu ja ei ole kuhugile kadunud.
Esimesed kaks lisapakki, The Dark Below ja House of Wolves küll täitsid mõningal määral lünkasid, kuid ei olnud päris see mida kasutajad lootsid, ka pärast nende suhteliselt kiiret läbimist muutus mäng taas korduvaks ja kohati väga üksluiseks. Destiny kolmas laiendus, The Taken King, ning sellele eelnenud 2.0 uuendus tõid kaasa massiivse uuenduskuuri ja parandasid ära enamuse nendest probleemidest mille käes Destiny oma esimese aasta vältel vaevles. Tõsi, ka 2.0 uuendus ilma Taken King laienduseta andis mängule justkui värske olemuse kuid tõsise elamuse saab siiski kätte uuest laiendusest, mis viib edasi mängu lugu ning tutvustab uut asukohta ning palju vägevat kraami, mis on eksklusiivselt olemas vaid lisapakis. Selles ülevaates keskendumegi uuele lisale ja muudatustele mida uue lisapaki ilmumise puhul tuli mängus teha.
[divider]Peretragöödia[/divider]
The Taken King räägib kurva loo murtud südamega isast kel nimeks Oryx ja kelle poeg Crota mõrvati julmalt ning kes asub nüüd poja mõrtsukaid jälitama, et kätte maksta selle ebaõigluse eest mis on talle osaks langenud. Kahjuks aga oled just sina see, kes tema poja surma põhjustas ning keda nüüd jahitakse. Oryx on nõus hävitama kõik oma teel, et sind tabada ja sinu ning su kaaslaste ülesandeks jääb kindlustada, et ta seda mingil juhul ei teeks.
Bungie on taas avastanud võime rääkida head lugu ja The Taken King seda ka teeb. Ka mõningased vanad asjad saavad selgitatud (tõsi, enamus jääb siiski selgusetuks) ning tegevust jätkub ka väljapoole põhilugu. Kogu kompotile lisab vürtsi ka humoorikas Nathan Fillion (Firefly, Castle) kes on oma hääle andnud Hunter klass Vanguard-ile nimega Cayde-6 ning kelle seltsis sinu Taken King kampaania möödub. Olgugi, et hea vs. kuri võitlus kus on kaalul kogu universumi (või siis vähemalt meie päikesesüsteemi) saatus, ei ole naljaasi, toovad Cayde-6 teravad ja värskendavad vahemärkused ka kõige tõsisemates olukordades muige suule. 2.0 uuendus tõi ka teise suure uuenduse kaasa, nimelt kuuleb sinu ustava kaaslase Ghost rollis nüüdset Unchartedi seeriast tuntud näitleja Nolan North häält senise Peter Dinklage asemel. On see hea või halb otsustab igaüks ise.
[divider]Kui midagi teha ei ole on alati midagi teha[/divider]
2.0 uuendus käsikäes Taken King lisaga tutvustas ka täiesti uut viisi kuidas mängu mängida. Sellise, mis oleks pidanud juba algusest peale olemas olema – Questid, teisisõnu teekonnad millele erinevad juba tuttavad näod tornist ja mujalt sind saadavad ning mille käigus tuleb täita erineva sisu ja raskusega missioone. Queste saab korraga vastu võtta kuni 32 ning täita neid mis järjekorras iganes ise soovid. Ja tegevust on palju, lisaks PvE missioonidele tuleb ülesandeid täita PvP areenil, kus tuleb näidata tõelisi oskusi ja hoida külma närvi. Tegevust on tõesti kuhjaga, orbiidil hõljudes läheb vahel ikka tükk aega ennem, kui suudan otsustada mida järgmiseks teha, sest erinevaid missioone mida täita on kogu aeg rohkem kui vaja.
Rääkides areenist ja PvP tegevustest siis Taken King tutvustab meile paljugi uut. Lisaks seitsmele uuele kaardile (kaheksale kui oled PS4 mängur) on areenil ka kaks uut mänguviisi – Rift ja Mayhem – mis toovad uudsust ja lisavad põnevust kõigile, kes tahavad, et nende vaenlast juhiks päris inimene teisel pool ekraani mitte tühi näotu arvuti kes täidab talle ette nähtud programmi.
[divider]Sisekujunduse tippdisain[/divider]
The Taken King toob endaga kaasa ka täiesti uue asukoha – Oryx-i king size emalaev Dreadnought. Sellel käib ka suurem osa Taken King põhikampaaniast. Lisaks on ka senised alad palju avatumad, lisandunud Questid viivad meid uutesse asukohtadesse olemasolevatel planeetidel ning tõestavad taas, et iga suletud ukse taga mis teepeale ette võib jääda asub potentsiaalselt mõni uus ja huvitav asukoht mida mõne missiooni käigus avastada saab.
Jõudes tagasi põhikampaania kroonjuveeli Dreadnought pardale siis siin ei ole midagi uudist – tundub, et Hive on kasutanud igal pool sama sisekujundajat. Kohati unustad ära, et viibid suurel kosmoselaeval ja tekib tunne nagu oleksid ikka veel samades tuttavates koobastes kuupeal kus röögib silma täpselt seesama sisekujunduse tippdisain. Kuid see selleks, Dreadnought on koheldav justkui seni tuttavad planeedid, siin saab täita patrull missioone, otsida erinevaid kogutavaid asju, niisama ringi kolada ja erinevate vaenlastega rinda pista.
[divider]Kui antakse, tuleb võtta[/divider]
Ka vaenlased on nii-öelda „uued“. Oryx omab õigustatult tiitlit The taken King – nimelt suudab ta üle võtta, muuta ja kontrollida juba meile tuttavaid vaenlaseid ja no kui juba antakse eks siis tuleb võtta. Taken armeest leiame nii Hive, Fallen, Cabal kui ka Vex esindajaid, kes on omandanud uued võimed ja läbi selle on peavaluks ka kõige kogenumatele mängijatele. Näiteks laseb Taken kapten välja suuri pimeduse palle mis su ekraani hetkeks mustaks maalivad; kõigile pinnuks silmas olnud pikajalgsed jooksjad Hive thrallid on oma Taken versioonides hoopis teleportima õppinud, tänu millele on neid oluliselt raskem alistada. Või näiteks Taken psionid kes suudavad ennast poolitada ja seeläbi paljuneda ning Taken goblinid kes pakuvad purunematu kilbi näol kaitset oma võitluskaaslastele.
Kuid mitte ainult vaenlased ei ole ohtlikumaks muutunud, täiustunud on ka Kaitsjate (Guardians) arsenal, Taken King tõi kõigile karakteridele kaasa uued alamklassid, võimsamad ja surmavamad kui eales varem. Iga uue karakteriklassiga on seotud ka üks eraldi Quest mis tutvustab põhjalikult klassiga kaasnevat uut supervõimet ning laseb sellega ka natuke lõbutseda ennem kui uus jõud täielikult sulle usaldatakse. Tahad elada norra mütoloogias ja Thor-i kombel haamriga vehkida? Titan uus klass Sunbraker lubab sul just seda teha, andes sinu võimusesse ülivõimsa päikesehaamri. Warlock sai omale Stormcaller klassi, millega võimalik elektri abil hõljuda ning kätega elektrit lasta. Hunterile jäi Nighstalker, klass mis lubab mängijal kasutada void võimega vibu, et kiirelt ja teravalt oma vastaseid elimineerida.
[divider]Kui päris aus olla…[/divider]
… siis ma ei ole veel jõudnud tutvuda kõigega mida Taken King pakkuda suudab. Selleks, et uued alaklassid põhja tuunida ning kõik questid ära teha koos erinevate nädalapõhiste sündmustega kulub ikka tunduvalt rohkem aega kui paar nädalat mil uus laiendus väljas on olnud. Kui sa just muidugi ei ole töötu, haige, koolivaheajal või lihtsalt niisama kodune, sel juhul oleks asjalood teised. Aga The Taken King suutis minu silmis parandada ära kõik selle mis esimesel aastal puudu jäi. Kuigi ma olen siiani olnud pidev Destiny mängija ja mänginud teda alates beta versioonist tundub mulle nagu tegu oleks hoopis teise mänguga, kõik on uus ja parem. Uued relvad, rüüd, missioonid, vaenlased ja kogu infrastruktuur. Questide ja bountide jaoks on nüüd oma lehekülg karakterimenüüs, kus saad silma peal hoida kõigil oma ülesannetel ja missioonidel, muud moodi vist ei saaksi ja asjad läheksid väga keeruliseks. Erinevad kollektsioonid on kõigele, uute lisandunud tabloode peal saab näha lahti lukustatud ja erinevatest sündmustest võidetud kraami mida on võimalik jälle ja jälle omandada. Näiteks Raid-i lõpetamise eest auhinnaks saadud sõiduk ei pea enam pangas hoiul olema, see salvestub automaatselt sinu kollektsiooni ja saad seda iga kell seal uurimas käia. Sama on paljude embleemidega, exotic relvade ja rüüdega, kaitserüü värvidega jne… Parandatud on ka üks meeletult oluline viga, „loot drop rate“ mis oli ennem nii häbiväärne ja halvasti ehitatud süsteem, et väärinud isegi seda energiat, mida selle kritiseerimiseks kulutati, kuid mis on uue elu leidnud seoses saabunud laiendusega – uut kraami kukub nii tihti, et ühte relva või rüüjuppi naljalt üle mõne päeva ei kasuta, selleks ajaks on tavaliselt juba midagi paremat kätte sattunud. Kas The taken King ja sellega käsikäes tulnud Destiny 2.0 uuendus suutis anda mängule uue elu? Jah, uuendused osutusid isegi paremaks kui oodata võis. Siia lõppu lisan veel vägeva Destiny: The Taken King We Are Guardians treileri.
Platvorm(id): Playstation 4, Xbox One
Ilmus: 15 september 2015
Arendaja: Bungie
Levitaja: Activision
Ülevaade tehtud: Playstation 4
Mängu saab osta siit:
