Metal Gear Solid V: Phantom Pain on minu jaoks esimene Metal Geari mäng üldse, mida ma kunagi proovinud olen (Kui just Metal Gear Rising välja arvata, aga see ei ole ju õige Metal Gear. No Snakes on a plane.) Esimeste mängutundide põhjal võin öelda, et tegu on väga ägeda ja samas ka põhjaliku mänguga. Minu jaoks on alati shooterite mängimine võrdunud Call of Duty või Battlefieldi sarnaste tegelastega, kus käidki ringi ja lihtsalt tulistad. Edasine ajutöö pole väga nõutud ning kui pihta saad on kõik korras. Mina kui paadunud Witcheri usku inimene poleks osanud arvata, et “Oi siin saab ka hobusega sõita, relvi arendada ning kaunitel loodusmaastikel luurata.”
Mängu alguses ärkad sa 9 aastasest koomast ning võib olla kergelt ehmatav kui sul pole enam ühte kätt, vaid selle asemel on konks. Selle võrra on ka haiglast põgenemine raskem, kuna 1. Sa pole 9 aastat kõndinud ning 2. Sul pole ühte kätt, millega kuhugi toetada või relva laadida. Põrandal loivamisest saab mängu alguses lemmiktegevus ning maas roomamine muutub juba harjumuseks. Siis aga üht äkki ilmub tegelane, kes tekitas minus küll küsimusi, et kes see on. Alates sellest hetkest alates sain ma aru kui ilus graafika on mängul ning kui täpsed on pisidetailid. Kuid siiani pärast esimese osa kuuendat missiooni pole ma teada saanud, kes on see punane ja põlev tegelane ning, mida ta minust tahab. Mulle antud kassette kuulates ei tea keegi teine samuti sellest midagi.
Tooksin välja mõned plussid, miks sa peaksid seda mängu omale soetama :
- Konkurentsivõimeline graafika ning kaunid loodusvaated
- Siiani väga põnev storyline
- Tegu ei ole kohe kindlasti tavalise ning sisutu shooteriga
- Erinevad taktikad luuramiseks ning venelaste baaside ülevõtmisteks (venelastele ei paista see niiväga meeldivat)
- Relvade ja lõhkeaine arendusvõimalused. (Selleks on su I droidil spetsiaalsed võimalused, kuidas ja keda sa saad asju arendama panna)
- Mäng õpib vastavalt sinu mängustiilile ning kui väga noob oled ja palju surma saad, siis tuleb sulle pähe kanamüts 😀
- Paistab, et siit tuleb mängurõõmu sadadeks tundideks.
- Hideo Kojima ei väsi mängu jooksul meelde tuletamast, et tegu on tema tehtud mänguga
Ahjaa… Leidsin ühe päris armsa huskey laadse koera ka.
