Olen mänginud erinevaid NBA mänge alates ajast, mil soetati meie koju esimene Intel 486. Alates Lakers vs. Celtics (and the NBA playoffs), läbi NBA Live seeria tõusu ja (kohutava) languse ning tänapäeva – 2K seeria NBA mängudeni – vaieldamatu viimase seitsme aasta korvpalli simulaatorite valitsejani. Kuna 29. septembril ilmunud NBA 2K16 on seni mahukaim seeria väljalase, siis otsustasin seekord teha ülevaate kahes osas. Siinkohal võtame ette lühidalt gameplay, MyTeam’i ülevaate ning kirsiks tordil MyCareer’i selle aastase tõlgenduse Spike Lee poolt. Minul õnnestus hakata seda testima juba 8-päeva tagasi, ja olen jõudnud just nende kahe mänguviisiga peamiselt tegeleda. Siit ka minu vaade 2015. aasta NBA 2K16’le.
[divider]Gameplay[/divider]
Seni kuni mu Xbox krõbistas suure isuga plaadil olevat sisu on mul võimalus mängida eelmise aastate finaalis olnud meeskondadega mängu. Nagu eelneva kahe NBA 2K puhul, saan enda esmamulje just sealt. Kui nuppude skeemi pole viimased aastad suuresjoones näpitud, siis esimene segadus tekkis just sealt. Peale kiiret tutvumist uue nupu-sobinguga (millega harjub väga kiiresti), tekib küsimus, et miks pole seda varem tehtud? – See on suurepärane! Näiteks on meil erinevalt eelnevatest aastatest, söödud viidud eraldi nuppude alla – mitte enam kombinatsioonina. Sellega tagatakse palju kiirem ja lihtsam reageerimine olukordadele vastavalt vajadusele.
Kui räägime reaalsest gameplay‘st, siis tegelikult Meil ei ole põhjust olnud nuriseda ka eelnevatel aastatel. 2K on võtnud töötava asja ning seda aasta-aastalt järjest parandanud, kui räägime animatsioonidest, mängijate reaktsioonidest või presentatsioonist, siis peale minimaalsete erandite olen sellega alati rahul olnud juba 2K9’st saati. Millega pole veel mängu arendaja Visual Concepts veel mulle sümpaatiat suutnud tekitada on AI ehk lihtsas keeles, kuidas arvuti käitub. 2K16 on antud osas eriline, juba installimise ajal mängitavas eelmängus on väga selgelt näha AI tegevuses muutust. Sinu poolt mitte kontrollitavad mängijad liiguvad loogilisemalt, katted töötavad ning peale programmeeritud liikumise sooritamist ei jää seisma ja ootama nagu eelnevatel aastatel, vaid käituvad vastavalt enda positsioonidele ja jätkavad “vaba” mängija tekitamist. Vastavalt meeskonnas olevatele mängijatele mängitakse loogiliselt mehi seal, kus on nende tugevad küljed. Sellest tulenevalt ei mängita pensioni-eelset big man’i Kevin Garnetti kolmese taha vabaks, kus Ta on sama kasutu kui hauavaras krematooriumis. Kokkuvõtvalt võib öelda, et lisaks uutele animatsioonidele, igaastaselt muutuvale presentatsioonile ning jällegi väga headele menüüdele on suudetud lõpuks ka AI mängima panna paremini – mitte ideaalselt, kuid progress on positiivselt märgatav. Seega usun, et 2K16 jätkab selles osas selgelt liidrina omas valdkonnas.
[divider]MyTeam[/divider]
Pean tunnistama, et ma pole mänginud ennem väga suure tõsidusega antud mänguviisi. Eelnevatel aastatel pole see mulle pakkunud huvi – see aasta otsustasin, et võtan asja korralikult ette. Mida leiame siis selle aastaselt MyTeam mänguviisist? Meil on 4-5 peamist võistlusviisi, millega tuleb siis teenida punkte, mille eest ostate kaarte, millega võidate uusi võistluseid, millega võidate punkte, millega ostate järgmiseid kaarte, et saada uusi mängijaid – kas mõistate mis on mu probleem seni olnud sellega? Mulle meeldiks, et iga aastaselt kanduks eelmises NBA 2K mängus olev MyTeam meeskond uude aastasse üle, kus siis lisatakse kaarte, mänguviise jms. See paneks ehk mind rohkem pühenduma sellele, kuid teadmine, et kogu vaev, et ehitada ülesse MyTeam tipp-meeskond, millega jõuda ka tabelitesse lihtsalt kaob peale 12-kuud. Mis teha… Siin kohal pean ülesse tunnistama, et hakkasin siiski ehitama see aasta enda meeskonda ning ärge palun kellelegi öelge… Ma naudin seda täiega! Kuna tegemist on pikema protsessiga, siis järgmise nädala Part 2 ülevaateks olen kindlasti jõudnud asjas kaugemale ning võtan emotsioonid koheselt kokku – seni aga… Proovige!
[divider]MyCareer e. Be The Story a Spike Lee Joint[/divider]
See kord otsustas siis Visual Concept stuudio teha natukene suurema pöörde MyCareer’is. Olemuselt on see aasta mängija enesekehastus jaotatud kahte osasse. Esimene neist kujutab endast režissöör Spike Lee alt läbi käinud osa number ÜKS.
Selles kehastub Meie poolt tehtud mängija Frequency Vibrations hüüdnime kandva keskkooli superstaari tossudesse. Esmakordselt saame mängida kolm keskkooli mängu ning neli ülikooli mängu. Vastavalt viimaste sooritustele asetatakse Sinu tegelane ka NBA Drafti, kus siis parimal juhul lahkud Sa esimese valikuna ning halvim stsenaarium näeb ette kümnendat valikut. Spike Lee käekirjale kohaselt toimub taustaks pidevalt draama ja eluliste valikute tegemine (Mida kahjuks küll mängija ise ei saa mõjutada). On selleks siis Sinu “homie” Van Lier’i taltsutamine, meeskonna omaniku ülbitsemine või agendi tujutsemine – kõik see on Meie loos olemas. Minu üllatuseks mitte üleliia lääge (kuid siiski) lugu leiab kulminatsiooni peale rookie hooaega, millega saame lugeda esimese osa lõppenuks. Mängu esimene osa on paratamatult ameerikalikult populistlik ning american dream‘likult võlts, kuid kokkuvõttes ma nautisin seda. Liigume edasi nüüd selleni, kus enam Shelton Jacksoni kraapimisjälgi seinal. Osa number KAKS.
Eelnevatel aastatel oli peamine probleem mänguviisis – selle üksluisus. Mäng mängu järel ootasime midagi uut, kuid peale esimest hooaega põhimõtteliselt puudusid igasugused elevust tekitavad olukorrad. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks viitsinud antud mänguviisi eelnevatel aastatel üle kolme hooaja mängida. Minu rõõmuks on antud meile seekord selleks põhjuks. Peale kirjutatud loo lõppemist, hakkab tavapärane hooaeg – seekord peale üksluise mäng mängule liikumise, saame otsustada, mida Meie tegelane teeb vabadel päevadel. Kas Sa tegeled suurde brändide esindamisega? Kas suhtled NBA suurtemate nimedega? Kas teed lihtsalt trenni? Kas kohtud fännidega või sööd meeskonnaga õhtust? Kõik eelnevad annavad Sulle erinevaid hüvesid, mida kasutada enda brändi või oskuste arendamiseks. Näiteks, alates MyCareer’i tutvustamisest aastaid tagasi on fännid nõudnud, et saaksime valida ise särki, millega järgnevas mängus meeskond mängib. Seda otsustas aga Visual Concept meile mitte lihtsalt niisama anda, selleks pead hakkama meeskonna omanikuga tihedalt vabadel päevadel suhtlema ning peale usalduse võitmist, Sa LÕPUKS saad seda teha. Nüüd on teha nii mõndagi mängude vahele ning kaob ära üksluine play-offide ootamine. See on väga ja igati teretulnud uuendus, mis hoiab mind antud mänguviisi juures kindlasti ka peale pikka karjääri NBA’s.
[divider]Part 1 – Kokkuvõte[/divider]
Pean ütlema, et kui NBA 2K13-2K15 ei pakkunud minule vahemikus tohutuid üllatusi vaid lihtsalt väga meeldivat ning kindlalt parimat korvpalli simulaatorit. Hetkel võin kokku võtta nii – gameplay on parem, loogilisem, sujuvam ning reaalsem – MyTeami naudin ma esimest korda üldse – ning MyCareeri sügavus looliselt ning selle järgselt on väga meeldiv ning kindlasti ma panustan enda aega sinna tulevikus tublisti. Seega minu hinne läheb antud ülevaate lõpus just nende kolme mänguviisi eest täies ulatuses viiele punktile!
Järgmine nädal – Teine osa
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 29 september 2015
Arendaja: Visual Concept
Levitaja: 2K Sports
Ülevaade tehtud: Xbox One
Mängu saab osta siit:
Comments are closed.