Ordu, mille liikmeks mängija kehastub, sündis aastasadu enne mängu tegevustikku, viienda sajandi lõpu poole. Sellel ajal toimus inimese loomulikus evolutsioonis murrang. Ilmale hakkasid tulema segaverelised olendid, osalt inimesed ja osalt loomad. Sõda inimeste ja segavereliste vahel algas. Selleks, et inimkonnal oleks mingitki lootust ebaloomulikult tugevate segavereliste vastu lõi kuningas Arthur oma parimatest ümarlaua rüütlitest ordu. Eliit sõduritest koosneva ordu ülesandeks oli hoida tasakaalu järjest suurenevas segavereliste populatsioonis. Ülesanne, mis isegi ordu rüütlitele osutus kaelamurdvalt raskeks kuniks avastati salapärane eliksiir Blackwater. Selle tarbimine andis rüütlitele tugevama jõu, pikema eluea ja parandas lahingus saadud vigastusi. Mängu tegevustik leiab aset tööstusrevolutsiooni aegses Londonis aastal 1886. Tegemist pole aga sellise Londoniga mida oma ajaloost teame vaid fantaasia maailma Londoniga. Taevas lendavad hiiglaslikud tsepeliinid, tänavate kohal kõrgub elektri raudtee millel sõidavad rongid ja ordu rüütlite käsutuses on ulmelised relvad, ulmelised isegi tänapäeva mõistes. Tänu sellele järsule tehnoloogia ja relvade arengule on kaalukausid võitluses segaverelistega esmakordselt ordu rüütlite kasuks kaldunud. Rüütlite õnn on aga lühike, sest pead tõstab uus oht. Salapärased mässajad, kes paistavad segavereliste poolt olevat ja lisaks sellele tegutseb Londoni hämaratel nurgatagustel ka keegi tundmatu mõrvar, kes ennast Jack the Ripper´iks kutsub.
Kui nüüd mängust rääkima hakata, et seda kellelegi soovitada siis nii raskes rollis pole ma kunagi ühegi teise mänguga olnud. The Order 1886 omab aasta mängu tiitli väärilisi külgi ja momente, teisalt on seal ka väga palju asju, mis mängurõõmu täiesti maha tõmbavad ja mängijat pahandavad. Lõpuks moodustub üks kompott, mille headuses on kõige määravam see, mida iga inimene isiklikult mängudes tähtsaks peab.
The Order 1886 kõige paremaks küljeks on vaieldamatult selle visuaalne pool ja atmosfäär mille ta suudab luua. Tööstusrevolutsiooni aegne London näeb fantastiline välja. Kõrgelt katuselt linna panoraami imetledes on näha kuidas tehaste ja majade korstendest tõusevad tumedad suitsusambad, mis katavad kogu Londoni udulooriga. Pea kohal taevalaotuses sõidavad ringi võimsad tsepeliinid ja kitsastel tänavatel käib jalakäijatel kibekiire askeldamine. Vahepeal sõidavad tänavat mööda hobuvankrid, nende puurataste kolin ja hobuste kapjade plagin munakivi sillutisel kajab veel kaua mängija kõrvu. Kõvasti rõhku on pööratud ka väiksematele detailidele ja neid detaile on maailmas ikka tohutult palju. Tubades ringi jalutades on näha peenelt nikerdatud mööblit, laual on kaunid serviisid, toanurgas vedeleval kiikhobusel on näha isegi puidu tekstuur millest see välja voolitud on. Samasuguseid väikseid detaile on lugematul arvul ka tänavatel ja linnaväljakutel. Põhirõhk on läinud aga karakterite mudelite disaini. Tegelaste silmad, näod ja näoilmed on nii elutruud , et aeg ajalt tekib tunne nagu vaataks filmi. Kiitust väärt on ka füüsikamootor, mis jälgib riiete liikumist tuules ja liigutusi tehes. Joostes ja tuule puhudes liiguvad üheaegselt nii tegelase juuksed, mantli alumine äär kui ka õlal asuvad tikanditega kaunistatud varrukad. Enamus mängijatest loomulikult selliste detailide vaatamisse ei süvene aga meile endale märkamatult registreerime me need oma peas ära ja lõpp tulemusena tundub kogu visuaalne külg palju elutruum ja ilusam.
Väga hästi on õnnestunud ka mängu lugu. See on kaasahaarav, pingeline ja täis ootamatuid pöördeid. Kogu legend kuningas Arthuri ümarlaua rüütlitest ja nende võitlusest segaverelistega on huvitav ja huvitavalt on see seotud ka 1886 aastal Londonis toimunud sündmustega. Igal tegelasel on oma ajalugu ja iseloom mis mängu käigus mängijale selgeks saab. Mäng võtab ennast küll üldjoones tõsiselt, olukord lihtsalt nõuab seda, aga tegelaste vaheline dialoog ja nende iseloomud pakuvad aeg ajalt ka pisut huumorit ja leevendavad liialt tõsiseks kiskuvat lugu.
Sellega lõpevad aga ka mängu head küljed. Kõige suurem viga mida mäng teeb on see, et ta pakub väga ebastabiilset tempot. Aeg ajalt tõmbab mäng tempo täiesti maha. Mängus on ohtralt tasemeid millest mängijal ei lubata läbi joosta. Mäng teab, et ta näeb välja kuratlikult hea ja ta sunnib mängijat oma ilu nautima. Vahepeal tuleb minutite kaupa rahulikult mööda tänavaid või pimedaid katakombe kulgeda, et näha kui ilusasti laterna valgus märgadelt tellistelt tagasi kumab või avastada seinal olevalt reklaamilt, et keegi Kratos on avanud Londonis oma rattapoe. Mind segas tõsiselt see ankur, mis mängija külge seoti just siis kui lugu nii huvitavaks läks ja ma selles kiirelt edasi areneda tahtsin.
Mäng reedab ja annab vihjeid ka pidevalt oma loo arengu ja tegevustiku kohta. See algab juba suure spoileriga, kus mängija kehastatav Sir Galahad peab vangist põgenema. Siis kui nupud on selgeks õpitud ja mängija on ära põgenenud tõmmatakse tegevus ajas tagasi ja mängu tõeline osa algab. Teadmine, et ühel hetkel lõpetad sa seal samas vangikongis jääb aga mängijat kummitama. Samamoodi reedab mängu tegevust ja rikub atmosfääri ka vahepealne relvade keeld. Mängus on hetki, kus mängija ei saa endale relva kätte võtta ja enne kui läheb tulistamiseks võtab tegelane automaatselt relva välja. Nii rikuti ära peatükk eriti kõhedust tekitavas haiglas mida ründas kari libahunte. Haigla koridori seinad olid verised, põrandal lebasid puruks kistud inimesed ja seda kõike saatis väga pingeline muusika – atmosfäär oli õudukaks ideaalne. Peategelasel aga polnud relv välja võetud ja ma teadsin, et enne kui midagi juhtuma hakkab võtab Sir Galahad oma relva välja.
Lõpuks, kui juhtus kaua oodatud ja kardetud kokkupõrge mängu trailerist nähtud hirmsate libahuntidega, komistasin ma kogematta taseme nõrga koha peale ja võtsin võitlusest ära igasugusegi pinge. Kohtumine libahubtidega toimus peaaegu alati sarnase ülesehitusega ladudes. Pahaaimamatult jäin ma lao nurka seisma kust avanes mulle ilusasti kaks laske suunda, loomulikult nendest suundadest hakkasid libahundid ka otsejoones peale jooksma. Jäi ainult sihik peale suunata ja salv tühjendada, nõrkenud libahunt kukkus täpselt mu jalge ette maha ja kiire Quick Time Event kustutas koletise eluküünla. Paar sammu tagasi nurka, uus salv relva ja sama kordus jälle. Vaheldust ja pinget pakkusid vaid harva esinevad võitlused segavereliste bossidega, need olid küll täis Quick Time Event nupu klõbistamisi aga nägid välja väga lahedad ja nõudsid kiiret reaktsiooni.
Võitluses inimvastasega oli olukord vähemalt parem. Asukohad, kus võitlema pidi pakkusid piisavalt vaheldust ja andsid võimaluse vastastele erinevalt läheneda. Erinevat lähenemist olukordadele soodustasid ka väga lahedad relvad mida mängija kasutada saab ja mis kindlasti mängu plusside hulka kuuluvad. Ka vastased üritasid tiibama tulla ja ajasid Sir Galahadi granaatidega varjust välja. Müüride ja kastide taga istumine pakkus selles mängus pisut teistmoodi elamuse kui teistes varjumispõhistes tulistamis mängudes. Ekraani all ja ülal ääres olevad mustad ribad, mis peaksid mängust saadavat kogemust veelgi filmilikumaks muutma, piiravad oluliselt nähtavusvälja varju taga kükitades. Mõnda mängijat segab kindlasti see piiratud nähtavus, mina tundsin sellest aga rõõmu, sest olin hädas sama probleemiga millega peategelane ja pidin olukorra nägemiseks pea varju tagant välja pistma.
The Order 1886 on kindlasti selle aasta üks suurimaid üllatajaid. Kahjuks ei ole seekordne üllatus aga üleni positiivne. Üllatus oli just see, et üks AAA mäng pakub mängijale nii tasakaalust väljas olevat elamust. Ühel hetkel tundub see mäng väga hea, tohutult põnev, vapustavalt ilus ja väärib aasta mängu tiitlit ja mõni hetk hiljem kirud sa aeglaselt edasi arenevat tegevustiku ja klõpsutad ootusärevalt nooleklahve, et veenduda, kas tegelane saab nüüd relva välja võtta või mitte. Kindlasti tasub seda mängu igal PlayStation 4 omanikul proovida ja see vähemalt korra läbi teha. Iseasi kunas see endale osta. Kui tahad kohe praegu hästi kirjutatud looga ja väga hea väljanägemisega mängu siis on The Order 1886 just Sinu jaoks. Kui soovid aga mängu millega pikalt aega veeta, sinna kümneid tunde panna ja Sind ei huvita eriti mängu lugu ja visuaalne külg siis võib Orderi soetamise mõneks ajaks oma plaanidest välja jätta. Vähemalt seniks kuni mängu hind soodsamaks läheb. Samamoodi ei ole The Order 1886 mäng mille pärast endale PlayStation 4 konsool osta. Selle ülesande täitmine jääb suure tõenäosusega aasta lõpul ilmuva Uncharted 4 õlgadele. Kui aga hetkel mõlguvad mõtted endale uue põlvkonna konsool osta siis tasub kindlasti sammud lähimasse elektroonika poodi seada, et osta PlayStation 4 The Order 1886 komplekt. Esimeseks mänguks, mis demonstreerib uue põlvkonna konsoolide võimekust sobib The Order 1886 väga hästi.
Platvorm: PlayStation 4
Ilmus: 20 veebruar 2015
Arendaja: Ready At Dawn Studios
Levitaja: Sony Computer Entertainment
Ülevaade tehtud: PlayStation 4 konsoolil
Comments are closed.