DOOM­ – Sõda marsi ja põrgu vahel

Kui keegi küsiks:“ Iseloomusta Doomi ühe lausega“, siis oleks see minu jaoks üks lihtsamaid küsimusi millele vastata. Kõige täpsem viis doomi iseloomustamiseks oleks selline:“ Võta tantsustiilid nagu rumba ja salsa, lisa ilusa välimusega koletised ja hordide viisi relvi ning kuule ja tulemuseks ongi Doom“. Salsa ja rumba osa tekitab kindlasti küsimärke aga see annab hea võrdluse sellest, et tegemist on samas stiilis väga rütmika ja kiire mänguga, kus on palju jooksmist, hüppamist, eemalepõiklemist ja väga intiimseid ning raevukaid hetki koletistega. Kui tuli välja, et tuleb uus Doom siis kindlasti paljud fännid arvasid ja lootsid, et tuleb doom 3 sarnane mäng, kus on palju võpatamis momente, vajadusel isegi mähkmeid poest osta ja tahe otsida QUIT nupp menüüst üles, unistallida mäng ja matta see mäng kuhugi nii sügavale maa sisse kui vähegi võimalik aga seda kuuleb ainult siis kui seda mängu pidi veel alaealisena mängima……

12 aastat on möödas Doom 3 ja uue mootori ning ilme saanud 2016 aastal välja ilmunud Doomi vahel. Tegemist on nagu öö ja päevaga kui need kaks mängu kõrvuti panna, aga see on positiivne, sest paljude mängudega on see mure, et mänguloojad lähevad mööda sama rada eelmistel aastatel välja tulnud reliissidega ja siis on raske leida midagi sellist mis tekitas VAU hetki, et midagi uut ja üllatavat oleks sisse toodud. Kui doom 3 on suur vend, siis uus Doom on väike vend oma tugevuste ja nõrkustega, aga nagu eluski, jääb üldiselt väike vend alla.

Mäng algab Last of us­i sarnaselt, kus sind visatakse sekundi pealt keerulistesse sündmustesse ja sa pead kiirelt kohanema ümber toimuvaga ning nupud parimal juhul selgeks saama minutitega. Kohe kui sa valid tagasihoidlikus menüüs kampaania ning raskuse ära, oledki sa paar sekundit hiljem relva maast haaramas ning sellel hetkel veel tundmatutele olendile tutvustamas oma uut karmi mänguasja, mis nende jaoks paratamatult lõppeb selliselt, et nad leiavad ennast ilma kehaosadeta maast. See on kindlasti paljude jaoks ebameeldiv alguses, et mäng tõesti tundub esmapilgul hästi kiire tempoga ja sul ei ole väga aega rahulikult asju õppida läbi tutorialite ja proovida, vaid see tuleb endale mängu käigus näppudesse programmeerida, et kuidas vastaseid välja lülitama hakata Chuck Norrise stiilis. Chuck Norrise stiilis sellepärast, et see on esmakordselt Doomi ajaloos, kus vastasele piisavalt kahju tehes on sul võimalik lähivõitluses kätega ta ribadeks tõmmata erinevatel viisidel suunates erinavatele kehaosadele ning erinevatelt külgedelt. Mängus kutsutakse seda glorykilliks ja enam paremat nime ei saagi sellele välja mõelda. Olgu…..Chuck Norris kill võibolla sobib ainult paremini. Glorykillid on samal ajal ka vajalikud sest glorykille tehes saad sa vastaselt elusi juurde ja elud kuluvad mängus meeletu kiirusega, aga neid on lõbus ja värskendav teha. Midasuuremad ja tugevamad on vastased, seda vingemad näevad välja ka glorykillid.

Suure üllatusena on mängus see, et mängides tund aega, küsid sa lõpuks endalt, et mis selle peategelase nimi ja taust on üldse, kellega oled sa juba sadu vastaseid teise ilma saatnud ja lõpuks üllatusena saad teada, et sul ei ole mitte mingisugust nime ega tausta, vaid komme ainult psühhopaadi moodi põrgust tulnud koletisi tappa ja üks naine, kes selle kõige algatas ja see ongi su põhimissioon ja eesmärk mängus. Punktist A ( Üles ärkamine põrgust tulnud koletiste sissetungi keskel) jõuda punkti B(tappa kõik kes ei näe normaalsed välja) teeb mängija jaoks ka mängu kulgemise selgeks ja üllatusi väga ei ole. Nende kahe punkti vahel saad sa tappa tuhandeid  vastaseid, omada müstilisi relvi ja raskerelvastust, mis kohe kindlasti tõstab igal mänguril suunurgad üles, täita igas osas nö kõrvalmissioone mis annavad sulle punkte relvade ja armori upgrademiseks ning viimase asjana korjata ka lisasi veidi mis mängudel kombeks on.

Igas osas on võimalik korjata pisikesi lahedaid Marsi mängunukke, mis avavad kas siis mingi koletise või relva, mida saad hiljem menüüs lähemalt inspekteerida erinevate nurkade alt. Lisaks mängus olevatele nukkudele saab korjata ka tahvelarvutite moodi infovidinaid, mis annavad ülevaateid erinevate kohtade, koletiste, relvade ja lisade kohta. Iseenesest pole midagi erilist neis ega väärtuslikku, aga minu jaoks oli ainuke motivatsioon neid ära korjata sellepärast, et iga osa saaks 110% tehtud. Alguses ikka on huvi lugeda seda infot aga kui jõuad järeldusele, et need on pikad tekstid ja iseenesest täiesti kasutud siis lõpuks jätad meeleldi vahele nende lugemise ning ainult korjad neid.

Teise lisana on igas osas võimalik leida Runescape stiilis olevaid ruunikivisi, mida katsudes lööb ta ette sulle väljakutse, mis tuleb ära teha ning mis vastutasuks annab sulle lisavõime, kas siis vastaseid kiiremini tappa glorykilli kaudu, viibida õhus kauem hüpates, hoida vastaseid kauem „Dazed“ olekus, et nende peale glory killi sooritada, saada armorit igalt koletiselt jms. Ütlen ausalt, et nende runestoneside mõni väljakutse on raskem, kui mäng ise ja neid tehes vahepeal tõesti tekkis tahtmine mäng ära lõpetada, sest mõni väljakutse tundus nii võimatu ja perfektsust nõudev. 1­-2 väljakutset nõudis kindlasti vähemalt tunnike minult, et see ära tehtud saaks ning raske töö eest saada, siis endale täiesti kasutu ability, mida ma lõpuks ei kasutanudki aga see edukuse tunne, et saad osa läbi tehtud 100% leevendas seda valu ja hoidis pisaraid sisimas edasi.

Relvi on kokku kaheksa, mis on sul on mängu jooksul võimalik hankida enda arsenali. Igal relval on kaks spetsiaalset omadust, mida saab omakorda veel upgradeda, et relv oleks võimsam aga, et iga relva spetsiaalseid omadusi avada, on vaja leida erinevates osades üks Wall­E sarnane tegelane üles, kellele jalaga andes saad sa endale jupi, mis võimaldab sul avada ühe kaupa relvade omadusi. Fakt on see, et relvade upgrademine on oluline, sest teatud lahingute puhul tuleb strateegiliselt ka mõelda ja kasutada erinevate relvade lisafunktsioone, et ellu jääda. Mängu alguses ei tule muretseda selliste asjade pärast, et kuidas sa lähened vastastele, aga aja jooksul kui vastased digimuutuvad aina suuremateks ja vihastemateks siis on vaja natuke sellist inseneri lähenemist, kes mõtleb rahulikult plaani välja ja siis viib täide selle. Surm on kindel mängus. Selle peale võib oma palgatšeki panustada. Surma saamist juhtub päris palju, aga sellel on ka positiivne külg sees, sest sa õpid iga surma saamisega rohkem ja rohkem, et kuidas midagi teha ja lõpuks oled sa veteran selles mängus, kuid seda juhtub ainult siis, kui sa heidad liivakasti raskusevariandi välja ning võtad mängu ette kõige raskema raskusastmega.

Mängu kokkuvõtteks võib seda öelda, et kui te olete näinud “Tantsud tähtedega” telekas, siis Doom on lihtsalt mustem versioon sellest saatest. Tantsimist on palju mängus koletistega, aga see peaks meeldima paljudele, sest vastaseid on palju: väikseid ja suuri,lõbusaid, kõhnasi ja paksusi, aeglaseid ja väledaid ja see teeb mänguri jaoks väga mõnusa ja meeldiva mänguelamuse. Graafika on mängus IMELINE. On momente, kus te jääte seisma oma sõdalasega, vaatate ringi ja üritate kõike seda sisse endale võtta. Bossivõitlused on Buenod ja põrgust tulnud monstrumid on suurepäraselt välja joonistatud ja loodud põrgule omaselt. Viimase ja SUURIMA plussina on mängus siiski see, et mängijale on antud võimalus astuda vaenlastele vastu väga intiimselt ja demonsteerida neile Bruce Lee kombel lähivõitlust ja see vaieldamatult hakkab meeldima igale ühele. Mida rohkem mängus sooritate glory kille, seda rohkem tahate neid edaspidi ka teha, sest need on võikad ja näha lähikaadris, kuidas sa 3 meetrise eluka oma kätega põrgust veel sügavamale saadad on meeldejääv ja sõltuvust tekitav. Mäng on igati sisukas ja ostu väärt ! Kui päev on seljataga olnud intensiivne siis teate, et põrgukoletised ootavad teid Doomis, et teie meeleolu tõsta.

Head mängimist !

Platvorm(id):  PS4, Xbox One, PC
Ilmus: 13. mai 2016
Arendaja: id Software
Levitaja: Bethesda Softworks
Ülevaade tehtud: PS4