Esimene Assassin’s Creed ilmus juba 10 aastat tagasi. Selle aja jooksul on mängijad saanud tutvust teha nii mitmegi erineva asukohaga ja ajaperioodiga ning nii mõnigi neist on pakkunud meile suurepärast mängu ja lugu. Nüüd peale aastast pausi, ilmus lõpuks kauaoodatud Assassin’s Creed: Origins, mäng mis pidi meid salamõrtsukate ühenduse sünni juurde viima ja mänguseeriasse värskust tooma.
Mängulugu viib meid Vana-Egiptusesse Ptolemaioste perioodi (48-43 eKr). Aega mil Ptolemaioste dünastia üks viimastest valitsejatest, Cleopatra VII otsustab vabaneda oma nooremast vennast ja abielluda Rooma kindrali Julius Caesar’iga. Loo peategelasteks on Egiptuse Medjay (midagi eliit paramilitaarse politsei moodi) Bayek ja tema naine Aya, kes alustavad kättemaksuretke salajase grupi Order of Ancients vastu, mille maske kandnud liikmed on süüdi nende poja surmas.
Oma teekonnal läbi Egiptuse kõrbete, oaaside, püramiidide, kohtub igasuguste huvitavate ja vähem huvitavate tegelastega, nende hulgas ka juba eespool mainitud Cleopatra ja Julius Caesar’iga. Nii nagu varasemad Assassin’s Creed seeria mängud, pakub ka Origins meile väljamõeldud lugu, mis on segamini reaalsete ajalooliste sündmustega.
Mängu sissejuhatus ei ole just parimate hulgast, kogu see algus on üpris mõttetu ja kohutavalt igav, sama igav nagu eelmisel aastal kinodes jooksnud Assassin’s Creed film. Lausa nii igav, et esimese 45 mänguminuti jooksul jäin ma sõna otseses mõttes korduvalt tukkuma. Järgmisel päeval jätkates ei olnud tulemus just oluliselt parem, mistõttu sai see mäng minult kiirelt ühe igavamate mängude tiitli, sobides ideaalselt unemänguks.
Kui lõpuks õnnestub sellest tüütust ja igavast algusest end läbi magada ning mängijal lubatakse juba rohkem oma äranägemise järgi tegutseda, siis ülejäänud osa on juba märgatavalt parem ja oluliselt rohkem mängitavam. Hilisemad kindlustes hiilimised, kus saab vastaseid vaikselt ringi hiilides maha nottida, lahedad merelahingud ja mitmed huvitavad kõrvalmissioonid päästavad lõpuks selle mängu totaalsest hävingust.
Mängu avatud maailm on tohutu ning on jaotatud erinevateks piirkondadeks. Iga piirkonna puhul on ära märgitud ka soovituslikud tasemed, millal sinna minna tasuks. Ühest piirkonnast teise liikumiseks saad kasutada kaamlit, hobust, hobukaarikut või paati. Kui oled mõne linna või vaatepunkti lahti lukustanud, siis saab hiljem kasutada ka fast travelit, kui soovid hiljem samasse piirkonda mingil põhjusel tagasi minna.
Kuigi kaart on tohutu, avastasin ma oma üllatusega peale põhi ja kõrvalmissioonide lõpetamist, et mul on endiselt kolmandik kaardist avastamata. Ühesõnaga mängu arendajad on jätnud kolmandiku kaardist sisuliselt kasutamata. Okay, mõnel alal leiab ehk mõne vaatepunkti ja kui soovid üles leida kõik oaasid või hauakambrid, siis leiab põhjust need ülejäänud piirkonnad samuti läbi käia. Mänguloo enda puhul aga on need alad täielikult kasutamata jäänud.
Õnneks leidub mängus siiski piisavalt palju tegevust. Lisaks Alexandria ja Memphise ümbruskonnale, kust leiab mitmeid kõrvalmissioone, saab lähemalt tutvust teha ka legendaarsete püramiidide ja Sphinx’iga. Kahjuks mõistatusi, mida ma hauakambrite rüüstamisel eest leida lootsin, selles mängus ei olegi. Lihtsalt jaluta sisse ja tee koht tühjaks, huvitav miks mitte keegi teine enne mind seda juba teinud ei ole?
Üldse on kogu Assassin’s Creed: Origins kuidagi väga lihtsaks ja lollikindlaks tehtud. Mingeid erilisi väljakutseid ega mõistatusi sellest mängust ei leia. Ainukesed mõistatused on ehk need papüürused, kust leiab juhtnöörid aarete otsimisel aga ega needki just eriliselt keerulised ei ole. Isegi senine võitlussüsteem, mis pidi olema uuendatud ja parem ning ma ei tea mida iganes veel, on nüüd üpris lollikindel – peksa ühte nuppu, okay, kui tahad võid vahepeal ju teist nuppu ka pressida kui väga igav hakkab, et vastastele pasunasse sõita. Või veel parem roni hobuse selga ning sa oled sisuliselt lausvõitmatu, kui sa just tõepoolest mingi oluliselt mitu levelit kõrgemate vastaste vastu ei lähe ja ülbitsema/lollitama ei hakka. Õnneks päästab selle mängu mingil määral siis hiilimine ja vastaste selja tagant vaikselt maha nottimine. Samas olles level 40, avastad sa enda jaoks üsna kiirelt, et niimoodi hiilimine võtab rohkem aega kui otse peale minemine ja toore jõuga vastaste teise ilma saatmine. Üldises plaanis tasub järgida loogikat – kui vastased on sinust kõrgema leveliga, siis tasub kasutada hiilimistaktikat, kui vastased on sinust aga madalama leveliga, siis võid rahulikult neid ükshaaval vibuga maha nottida või neid lihtsalt tükkideks raiuda.
Oskuste puu on jaotatud mängus kolmeks. Kui sulle meeldib vibu, siis tasub panustada Hunter’ile. Kui sulle meeldivad mõõgad, kirved ja muu kraam, siis tasub lahti lukustada warrior’i skille. Kui sa aga tahad kasutada igasuguseid tulepomme, uinuteid ja omale näiteks krokodilli või lõvi kaasa võtta, siis sobivad sulle seer skillid.
Relvadest ja varustusest rääkides, siis neid saab erinevaid missioone tehes või näiteks haukambrite rüüstamisel, poest pole mõtet seda kraami osta. Kui oled omale mõne hea Legendary asja leidnud, siis siin mängus ei pea muretsema, et paari leveli pärast on su relv juba aegunud ja see tuleb uuema vastu välja vahetada. Kui raha on, siis otsid üles lähima sepa ja uuendad oma varustust. Igati tänuväärt süsteem minu arvates, loodetavasti jääb see alles ka tulevastes Assassin’s Creed mängudes. Ülejäänud asjade puhul, mida sepa juures uuendada ei saa, tuleb sul jahtida kitsi, krokodille, lõvisid, jõehobusid, jne. Neilt saadud nahkade abil saad siis parendada oma tugevust, kaitset, jne. Et kõik asjad maksimaalsele tasemele uuendada tuleb Egiptuse loomariigi hulgas üks tõsisemat sorti veresaun korda saata. Huvitav et PETA ei olegi sellepeale veel tagajalgadele tõusnud.
Mängu visuaalsest poolest rääkides, siis osadele asjadele on rohkem tähelepanu pööratud kui ülejäänud teemale. Kui mängu kusagilt vaatepunktist või Senu’ga kõrgel ringi lennates vaadata, siis avanev pilt on vapustavalt ilus. Kõik need püramiidid jne. on saanud disaineritelt omajagu tähelepanu. Kuid järgmisel hetkel kuhugi nurgatagusesse kohta sattudes või kasvõi õunu ja viinamarju lähemalt vaadates võib saada korraliku shoki. Täpselt sama reegel kehtib ka tegelaste puhul, olulised tegelaskujud on mängus saanud korraliku lihvi ja nad näevad suurepärased välja, eriti vahestseenide ajal, kuid kui võtta mängus mõni suvaline kõrvaltegelane, siis tulemus pole just kiita.
Kõigele lisaks jäi kogu mängust mulje, et kui varasemate Assassin’s Creed seeria mängude puhul tegi Ubisoft mängu konsoolidele ja siis portis selle arvutile, siis sel korral on asi vastupidi. Kogu menüüde ülesehitus oleks justkui arvutikasutajatele mõeldud, rääkimata sellest, et tegemist on minu jaoks esimese Assassin’s Creed mänguga mis Xbox One konsoolil päris mitu korda crashis, ei tahtnud üldse käima minna või oli näiteks heliga probleemid. PS4 kasutajad aga on korduvalt kurtnud selle üle, et nende fast travel punktid kaovad mingitel hetkedel lihtsalt ära. Varasemate mängude puhul on sarnaste probleemide üle kurtnud tavaliselt need kes arvutil mängivad, nüüd siis on asi vastupidi.
Kogu mängu läbi mängine võttis mul aega üle 100 tunni. Lisaks põhiloole, mis oli umbes 15 tundi pikk, siis veel kõrvalmissioonid, oaasid, kiviringid jne. Suurem osa missioone sisaldavad kas inimeste päästmist või kellegi tapmist. Põhimissioonid sisaldavad küll natuke rohkem erinevaid tegevusi, muuhulgas näiteks ka merelahinguid, kuid erinevaid kõrvalmissioone on mängus kordades rohkem ja mõni neist pakub märksa huvitavamaid tegelaskujusid ja dialooge. Kui soovid kogu kaardi avada, kõik vaatepunktid läbi käia ja lisaks põhimissioonidele ka kõik kõrvalmissioonid ära teha, siis võid julgelt 100 tunniga arvestada, mis on sellises suuruses mängu puhul igati normaalne.
Kokkuvõttes võib öelda, et Assassin’s Creed Origins ei ole halb mäng, kaugel sellest, kuid mingit oodatud värsket hingamist see olemasolevale seeriale nüüd ka ei toonud. Kuid kui sa oled suur Assassin’s Creed seeria fänn, siis ilmselt pole see sinu jaoks ka väga oluline. Eriti arvestades seda, et mäng viib sind Assassin’s Creed lugude algusesse ja seal leidub nii mõnigi viide hilisematele seiklustele ehk siis varem ilmunud mängudele. Kui nüüd aga antud teost võrrelda Assassin’s Creed IV: Black Flag’iga, siis Assassin’s Creed Origins jääb sellele ikka tugevalt alla. Või kui võrrelda näiteks teiste sel aastal ilmunud avatud maailma mängude tehnilise poolega, näiteks The Legend of Zelda: Breath of the Wild’iga, siis on Ubisoftil arenemisruumi veel palju.
Info lapsevanematele:
PEGI süsteemi järgi sobib see mäng alates 18ndast eluaastast. Peamiseks põhjuseks siis mängus sisalduv vägivald. Et kui enamus Assassin’s Creed mängudes on põhiliselt olnud vägivald suunatud nn. pahade tegelaste vastu, siis Origins sisaldab kahjuks vägivalda ka kaitsetute loomade vastu, keda on vaja neilt saadavate nahkade pärast tappa. Seetõttu leian, et nimetatud PEGI reiting on selle mängu puhul igati asjakohane.
