Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päevast, kui aasta 2015 E3 messil For Honorit esimest korda näidati. Viikingid, rüütlid ja samuraid lahinguväljal. Massivõitlused. Robustsed relvad ja erinevad asendid relvade hoidmiseks… Olles mänginud ja nautinud Dynasty Warriorsi seeriat ning PlayStation 1 aegadel ka Bushido Blade’i esimest ja teist osa, jäin huviga ootele. Tundus, et tuleb mõnus brutaalne segu neist kahest.
Ootasin, kuniks kuulsin, et põhirõhk on hoopis online-mängul. Seejärel keerasin nina püsti ja ei tahtnud For Honoriga mitte miskit tegemist teha… kuni suletud beetani. Beetas tuli Bushido Blade’i igatsus tagasi ja mängisin mõnuga mitmikmängu.
Ah et millega siis tegu on? For Honori näol on tegu hack-n-slash mängu kesta sisse peidetud kaklusmänguga. Pakutakse kolme osapoolt, samuraisid, viikingeid ja rüütleid ning igal osapoolel on neli tegelast: tavavõitleja, aeglane mürakas, kiire salamõrtsukas ja hübriid. Seega kokku 12 tegelast, igaüks erineva relva ja stiiliga, igaüks vajab omamoodi lähenemist ja õppimist.
For Honorit peakski võtma nagu kaklusmängu. Igal tegelasel on oma kombod, relv ja mängija poolt määratud erivõimed. Ainus, mis on ühine, on võitlussüsteem ise. Sul on kolm asendit, kuhu saad parema juhtkangi liigutusega oma relva suunata ning see määrab ära selle, kuhu poole su tegelane lööb ja kust poolt blokeerib. See omakorda tähendab, et sa ei saa vastastele ummisjalu peale tormata. Okei, mõnes mänguviisis on ka muidumeestest kahuriliha ringi siblimas, kes on sellised „ühe-löögiga-krõps-ja-puru“ mehed. Neile võib relvaga vehkides ligi lennata ja materdama asuda, kuid kangemad bossid või teiste mängijate juhitud vastased nõuavad rahulikumat ja läbimõeldumat lähenemist. Arvestama peab ka väsimusega, sest lõpmatult ei jaksa keegi sipelda. Just see asjaolu mind For Honori juures paelubki. Osavate mängijate vahelised võitlused on nauditavad mõlemale osapoolele. Kui vähegi võimalik, soovitan For Honorit mängida sellise puldiga, millel on võimalik nuppe ümber programmeerida, nagu XBox Elite pult. Kuna lööginupud on pandud RB/RT peale, on põiklemiseks ja kaitse maha löömiseks jäänud A ja X nupud. Kui need suunata Elite puldi lisalapatsite peale puldi taha, on tulemus palju sujuvam ja mugavam.
Mänguvalikuid on mitmeid. Üks-ühele, kaks-kahele, neli nelja vastu lahingud, strateegiliste punktide hõivamised lahinguväljal, võitlused taassündidega või ilma… Seega valikut nagu on, AGA mängud on täpselt nii head, kui need, kellega sa koos mängid. Oletame, et alustasid 2 VS 2 matši. Sina kakled rahulikult oma vastasega, mõõdate teineteist, surgite ettevaatlikult oma relvade nõrgemate löökidega, et mitte sattuda esimesena pareeritud löögi tõttu vasturünnaku ohvriks… ja siis tormab sinu tiimikaaslane kolinal sinu vastasele peale (sest tema ju peksis oma „ohvri“ nobedalt läbi ja tuli sulle „appi“) ja ongi kogu mõnu võitlusest läinud. Samas on ülivahva olla sarnases positsioonis teistpidi. Teed sinuga tuusanud jörmile otsa peale ja otsid oma paarilise üles, jääd piisavasse kaugusesse seisma ja lased emoted lendu. Vaatad, kuidas sinu tiimimees duelli kaotab ning võtad stoilise rahuga võitlusasendi sisse ja astud tema asemele. 4 VS 4 on olukord muidu veel hullem. Seal võib tihti juhtuda nii, et kahe-kolmekesti spurditaksegi ühele mehele peale, lüüakse ta mättasse ja siis passitakse laiba juures, kuni enam elustada ei saa. Mehed/naised/isikud, te mängite mängu nimega For Honor, mis nagu eeldaks ausat võitlust. Laske vähemalt meedikud läbi…
Kõige selle taustal aetakse näpuga järge ka kindlate ajaperioodide jooksul armeede poolt kontrollitud maatükkide üle. Kellel paarinädalase hooaja lõpus suurim ala vallutatud on, saab ülbamisõiguse ja väärilise tasu. Siinkohal tasub ära mainida see, et oma toetatava armee valid mängu alguses, kuid see ei tähenda seda, et pead mängima ainult selle osapoole võitlejatega.
Üksikmäng on tegelikult ilustatud õppetund netimängu astumiseks, nagu kaklusmängudes tavaliselt olema kipub. Saad läbi proovida kõik osapooled ja peaaegu kõik tegelased. Iga armee peatükkide jada tipneb bossivõitlusega ja lugu on selline igavapoolne.
Kuna tegu on ikkagi netimänguga, on kõik tegelased nimetud puhtad lehed ning üksikmängus üritatakse neile tulutult isikupära anda. Õhku jäävad küsimused, et miks viiking A viikingit B vihkab, miks paha kutt A üldse paha on ja miks rüütel A oma karjääris ühe kindla otsuse teeb ja kuidas selle ellu viib. Lugu toimuks nagu kulisside taga.
Õnneks õpetati selle loo läbimiseks kulunud 8-9 tunniga igasugu erinevate sõjardite omadused selgeks ning saigi asuda „päris“ mängu mängima. Netimängu õppimise raskusaste on sellele vaatamata päris kõrge ja tuleb igaks juhuks arvestada, et osavamad sellid pühivad teil eriliselt higiseks minemata pea õlgadelt maha (jah, lõpulöögid on täitsa olemas). Mängimise eest jagatakse uut ja loodetavasti paremat varustust sisaldavaid nännikaste ning metalli, mille eest uusi tegelasi ja neidsamu nännikaste osta saab. Väga palju kraamist on kosmeetiline ja mängule erilist mõju ei avalda.
Mina soovitangi For Honorit eelkõige kaklusmängude austajatele, sest mängu hästi mängimiseks on vaja tunda kõiki tegelasi. Kelle vastu pareerida, kelle vastu peale lennata, keda eemalt toksida, kelle löökide eest ära põigelda… noh, täpselt nagu päris kaklusmängudes.
Endale kerkisid esile paralleelid Bushido Blade’i sarjaga, kuid erinevalt nendest puudub For Honoris erinevate jäsemete kahju (kui BB-s sind kätte torgati, ei saanud seda enam kasutada, jalga torgates langesid põlvele ja oli võimalik ka ühe löögiga vastane surnuks susata). For Honoris on tegelastel Divisioni-sarnased eluribakesed. Kangematel rohkem, nõrgematel vähem, aga nulli peksta tuleb nad kõik.
Ühele heale Ubisofti mängule kohaselt on For Honori mängimiseks ka vaja püsivat netiühendust ja mäng kasutab väga nõrgal jääl püsivat peer-to-peer ühendust, mitte päris servereid. See toob kaasa hetki, kus sind suvalisel hetkel netiühenduse vea tõttu peamenüüsse lennutatakse ja neid vigu tuleb ikka omajagu ette. Samas on Ubisoftil kombeks oma mänge ajapikku parandada ning For Honori näol on tegu piisavalt intrigeeriva ja vahva ideega teosega, et ma kindlasti mängin ise seda veel mõnda aega. Tsiteerides muusikuid: „Lahinguväljal näeme, raisk.“
