2011/1940, Los Angeles. Minu meenutused on ühtaegu nii selged kui ka hägused. Taustal mängimas rahulik Jazz kui ma tiirutan mööda korrumpeerunud linna imeilusaid tänavaid. Selle mängu südames on… midagi. Ta on isepärane asjandus, mille üksikud osad on kuidagi paremad kui kogu mäng kokku. Miski sisimas ütleb mulle, et kusagil on midagi valesti, kuid ma ignoreerin seda. Selline tunne tekib tavaliselt siis kui ei saa öelda kas tegemist on hea või halva mänguga, pigem on tegemist elamusega.
Tagasi värvimaailma jõudes on selge, et nüüd juba kuue aasta vanune, L.A. Noire oli midagi individuaalset ja erilist. Kas ta aga oli ja on ka tänasel päeval väärt mäng, see on juba pisut keerulisem teema.
Eesmalt pisut neile kes pole L.A. Noire’ga varem kokku puutunud. 2011 aastal xbox 360 ja PS3 peal ilmunud mäng pälvis omal ajal päris palju tähelepanu. Mängija astub detektiiv Cole Phelpsi kingadesse, et kogeda omapärast seiklust 40’ndate Los Angeleses. Kuigi see kõik viitab põnevale seiklusele, läheneb L.A. Noire sellele pisut teise nurga alt. Siin ei jookse sa tänaval ringi ja kõmmuta automaadist pahasid, vaid uurid hoopis sündmuskohti ja kogud asitõendeid. Kõik selleks, et jõuda kõige tähtsama osa juurde, et inimestega rääkida. Mis toona selle eriliseks tegi ja ka tänapäeval endiselt huvi pakub, on see kuidas mängu tegelased vestluse käigus käituvad. Nimelt kasutati tookord selleks väga moodsat tehnikat, et salvestada näitlejate poolt nii nende hääl kui miimika. Tegelased pole siin mängus mingid emotsioonideta kumminukud. Vestluste ajal on näha korralike muutusi nende käitumises ja hoiakus. Sellest peab mängija nüüd ise järeldama kas antud tegelane räägib tõtt või valetab.
Mängu jooksul liigud sa läbi mitme juhtumi, mis on jaotatud vastava politsei osakonna alla. Iga juhtum algab sündmuskoha uurimise, asitõendite kogumise ja tunnistajate küsitlemisega. Kuigi mõnel juhtumil on otseseid läbikukkumis kohti, näiteks kui kahtlusalune sinu eest ära põgeneb ja sa ei suuda temaga sammu pidada, on suurem osa mängust lahtise loomuga. See tähendab, et sa ei pea alati koguma kõiki tõendeid ja valima vestluses õigeid vastuseid. Isegi kui sa liigud valel rajal kannab mäng sind ikka edasi. See vabadus kandub üle juhtumite vahepealsele ajale. Tegemist on ikkagi avatud maailma mänguga ja sul on vabadus minna kuhu tahad, kui sul ei ole just parajasti mõne juhtumi uurimine käsil. See toobki meid mängu teise suure trumbi juurde – Los Angeles ise. Täpsemalt siis selle 1940’nda aasta versioon, mis on äärmiselt tõetruult üles ehitatud. Selles maailmas ringi seigeldes on olemas mitmeid valikulisi tegevusi. Võid lihtsalt ringi uudistada ja otsida üles vaatamisväärsusi, otsida haruldasi sõidukeid või võtta ette lihtsamaid tööotsi mida politseiraadio pakub. Need viimased siis pakuvad rohkem märulit.
Kogu mängulugu pakub unikaalset elamust ja vanas LA’s ringi ekslemine on ilus seiklus. Sellega seoses aga tulevad välja ka mängu puudujäägid. Kuigi lugu on mängimist väärt kipub ta kasutama korduvat valemit mis hakkab erinevate juhtumite puhul üsna kiirelt silma paistma. Lisaks kohtab mängus ka mitmeid animatsioone, mis jätavad soovida. Üheks miinuseks on aga avatud maailm ise. Kuigi lisategevusi leidub, tunduvad nad siiski pealiskaudsed ja jätavad seetõttu tühja mulje.
Mida siis uuendatud versioon pakub? Põhiliselt siis uuendatud visuaalset poolt. Resolutsioon on kõrgem ja pilt on märgatavalt teravam. Kuid sellega see kõik kahjuks ka piirdub. Paljud tekstuurid mängu sees jätavad häguse mulje ja on näha, et neid uuendatud pole. Kui kõrgem resolutsioon välja jätta, siis tundub et kogu ülejäänud osa mängust ongi puutumata jäetud ja on üsna sarnane eelmise generatsiooni versioonile. Õnneks on mängule juurde lisatud kõik seni ilmunud lisapaketid.
Kokkuvõttes on tegu endiselt millegi unikaalsega. See tehnoloogia, mis mängu esimesel ilmumisel oli palju muljetavaldavam, pakub endiselt tänu omapärasele kasutusviisile mõnusat mänguelamust. L.A. Noire ongi siis selline väikeste kiiksudega seiklusmäng, mis mõeldud neile kelle meeldib mängida midagi aeglasemat ja metoodilist, samas aga äärmiselt atmosfäärikat. Kardan aga, et need kes Cole Phelpsi’ga xbox 360 või PS3 versioonis ringi seiklesid, siis uuendatud versioon ei paku neile midagi märkimisväärset, mis sunniks neid tagasi tulema. Kui sa aga ei ole veel L.A. Noire mänginud, siis nüüd on selleks hea aeg. Aastaid hiljem on tegemist ikka veel ühe märkimisväärselt omapärase kogemusega. Kui oled noiri või krimi fänn siis soovitan soojalt.
