Kui ma endale Nintendo Switchi konsooli ja sellega koos ka The Legend of Zelda: Breath of the Wildi (edaspidi BotW) sain, siis lubasin endale, et enne arvustust ei kirjuta, kui olen mängu kenasti läbi mänginud. Mõtlesin, et kui kaua see ikka aega võtta saab. Nüüd, kaks ja pool kuud hiljem, sai lõpuks lõpubossile tuul saba alla tehtud. BotW maailmas on aga siiani veel kohti, kuhu ma jõudnud ei ole.
BotW algab väga lihtsalt. Trussikute ja t-särgi väel noormees nimega Link ärkab vannis ning märkab laual vedelevat vana tahvelarvutit. Kiirelt tehnika tasku ja punuma. Kõlab nagu hea peo järelkaja, eks? Tegelikult on tegu Elustamise Pühamuga, kus Link viimased 100 aastat Ganoni jõudude käest saadud koslepist toibunud on. Nüüd on ta ärkvel ning aeg on Ganonil kõrvad pihku võtta ja päästa printsess Zelda. Maailm on aga ilma kangelaseta omasoodu edasi kulgenud. Printsess Zelda hoiab väidetavalt Ganonit Hyrule’i kuningriigi lossis kinni, kunagi ammu headuse jõudude abistamiseks kasutatud hiidrobotid on kurjuse võimu all ning terve maa on täis väikeseid rohelisi elukaid, kes sulle nende leidmisel kuldseid junne pihku suruvad. Kuidas teekond lossi välja näeb, on juba iga mängija enda teha, sest esmakordselt Zelda sarja mängude ajaloos on tegu avatud maailmaga mänguga. Igale poole, kuhu su silm seletab, saab ka minna. Taamal paistab vulkaan? Pole probleemi, sinna saab ronida. Kauguses on linn? Jookseme kohale? Saareke? Leiame parve ja asume teele. Ainukene piirang ongi too esimene ala, kus Link ärkab, sest siin õpetatakse talle taas selgeks põhitõed mängust, maailmast ja oskustest. Kui esimeselt alalt minema saad, on sinu ees valla terve maailm. Mine, kuhu tahad. Soovi korral võid ka kohe proovida lõpubossi juurde hiilida ja teda oma vastleitud roostes mõõga ja oksakesega suskida.
Tänu avatud maailmale on aga mängija kasutada terve võimaluste arsenal, sest igasugune tegevuste järjekord on alati tema valida. Vanadest Zelda mängudest tuttavad koobastikud, kust loo edenemise jaoks olulisi esemeid ja oskusi sai, on asendunud eelpool mainitud hiidrobotitega, kelle sees tuleb mõistatusi lahendades leida juhtkonsoolid ja alistada robotit mürgitav boss. Robotite lahendamise järjekord pole absoluutselt oluline. Mis on aga oluline, on teekond nendeni. Maailm, nagu öeldud, on suur ja avastamisrõõmu täis. Põhimissiooni käigus märgitakse kaardile ära neli sihtkohta, kuid teel nendeni jääb mängija teele hulk torne, mis kaarti avavad, pühamuid, kus saab pisikesi jõudu ja taipu nõudvaid mõistatusi lahendada ning igasuguseid linnu/maju/mägesid/metsi, kus igasugu põnevat kraami taskusse pista saab. Alati on mingi asi, mis su tähelepanu köidab ning plaanitud teelt veidi kõrvale juhib. Kuna pühamutest saab pallikesi, mida kogudes saad juurde südameid või vastupidavust, siis on maailma avastamine hea ja kasulik.
Tee peal koguneb sulle erinevat varustust. Leidub erinevaid riietusesemeid, mis vastavad mingile olukorrale (põhja pool on külm, seega mõistlik oleks otsida sinna mineku tarbeks sooje riideid) ning relvi, millega maailmas patseerivatele pahalastele koht kätte näidata. Relvad pole aga igavesed ja nii tulebki õppida manageerima purunevaid relvi puunuiadest laserkirveste ja vibudeni. Iga relv suudab ainult mingi kindla arvu hoope taluda, enne kui Linki käes tükkideks pudeneb. See süsteem võib mõnda mängijat isegi ärritada, kuna ei saa kasutada lõpmatuseni ühtegi ägedat relva, mis sa leiad. Mulle see täitsa meeldis, kuna ma pole vast üheski mängus varem nii palju erinevaid relvi kasutanud. Kui relvad otsa saavad, saab ära kasutada ümbritsevat loodust. Raiu puu maha ja veereta mäest alla kollidele kaela. Riputa metallkast nende peade kohale. Pane nad pommiga jalgpalli mängima. Viska metallist ese õigel hetkel nende keskele ja vaata, kuidas välk sinna sisse lööb… Võimalusi on siin mängus mängimiseks lihtsalt nii-nii palju. Samuti on igal asjal ja nähtusel oma füüsika. Metall juhib elektrit, tuul puhub kuivas rohus tuld laiali, õhupallid tõstavad asju õhku, kivid ja palgid lendavad, kui neile hoogu anda… See kõik on nii äge ja see toimib. Ainuke füüsikanähtus, mis aeg-ajalt häirib, on see, et vihmase ilmaga on pinnad libedad ja Linkil on raskendatud ronides pidepunktide leidmine. Muidu on tegu päris hea Ämblikmehe konkurendiga, sest peaaegu kõik pinnad BotW’is on ronitavad. Seda, nagu ka muid füüsilisi tegevusi (sprintimine, liuglemine, ujumine) piirab vastupidavuse süsteem. Linki kohale ilmub roheline kettake, mis hakkab vastavalt tegevuse intensiivsusele tühjenema. Päris tühjaks saades peab ennast hetke koguma, et taas midagi teha.
Lisaks relvadele ja varustusele on terve maailm täis nii loomset kui taimset toidukraami, millest lõkke ääres või pottides erinevat sööki valmistada saab. Muidugi saab ka toore liha põske pista, aga see pole pooltki nii toitev ja kasulik, kui juurviljade ning pipraga liharoog, mis lisaks elude taastamisele veel ka ajutise külmakaitse annab. Parimad road lisavad juurde ka vastupidavust ja elusid ning on bosside alistamisel ülimalt kasulikud. Samas… mitte ainult bosside. BotW pole küll nii massohistlik kui Dark Soulsi sarnased mängud, kuid maailmas leidub palju elukaid, kes Linki südameterivi ühe matsuga olematuks kahandavad. Sellest pole aga midagi, tuleb ainult kannatada ära veidi tüütuvõitu laadimisaeg ning proovida lihtsalt mingit uut lähenemist. Näiteks ühel hetkel saadetakse sind mäe tippu vibu jaoks piksenooli korjama. Sel lagendikul peab aga vahti Lyneli-nimeline elukas. Selline lõvi pea ja härja kehaga sell. Kuri. Tappis mind korduvalt ära. Siis ma aga mõtlesin, et mis ma teda ikka torgin ning hiilisin vaikselt kükitades kivide ja puude taga ja korjasin vajaliku koguse nooli ära. Hiljem tulin tagasi, kui piisavalt harjutatud oli ja löökide eest põiklemine selge ning näitasin talle koha kätte, vanade aegade mälestuseks.
The Legend of Zelda: Breath of the Wild on lihtsalt üks väga hea mäng. Mul pole kahju talle täispunktid ära panna, sest hetkel on ta seiklusmängude žanris kindlasti üks parimaid ning igale endast lugu pidavale mängurile täiesti kohustuslik mäng. Viis pluss, Nintendo.
