Juba kaks aastat on NBA 2K-seerial lastud uhkes üksinduses virtuaalkossumängijaid hullutada. Sel aastal on EA Sports aga tagasi, sest konkurents on väidetavalt ju hea ning neil oli paar vahvat ideed, kuidas fännide südameid tagasi võita. NBA Live 18 on üllatavalt okei kossumäng, kui suudad tema vigadest mööda vaadata või neist mitte hoolida, kuid tõsiasi on see, et mäng vajab nii mõnestki kohast veel armastavat lihvi.
Igatahes… NBA Live 18 alustab sellest, et mängija loob endale virtuaalpalluri, kes on läbivaks avatariks erinevates mänguvalikutes. Sarnaselt konkurendile on ka EA välja andnud NBA Live – mobiilirakenduse, mille kaudu saab oma tegelasele ka iseenda näo skaneerida. Tulemus oli üllatavalt ilus ning erinevate soengute ja habemetüüpide rohkus oli ainult boonuseks. Häirima jäi ainult see, et tänu mingile valguse peegeldusele on minu mängija põsel ülihele laik, aga olgu nii. Virtuaalsel minal võibki mõni iluviga olla.
Loodud avatar hakkab mängijat esindama The One mänguvalikus, mis sarnaneb 2K seeria MyPlayerile, aga ilma VC-rahata. Lugu esitatakse siis nii, et mängija oli kunagi tipptasemel ülikoolikorvpallur, kes sai vigastada veidi enne NBA noormängijate drafti. Seega karjäär riiulile seisma ja arstide hoole alla. Aastake hiljem on aga sinu meeskonnakaaslane Nick Howard sul telefoni otsas, et sind platsile tagasi meelitada. Alustate tänavatelt, sealt edasi NBA draftikatsed ja siis juba draft ise. Lugu mängitaksegi läbi telefonivestluste ning vahepeale pillutakse ka spordiajakirjanike Stephen A. Smithi ja Max Kellermani saadet, kus sind kiirelt „The Comeback Kidiks“ ristitakse. The One annabki mängijale kaks mänguvalikut. The League ehk tavapärane NBA hooaeg, kus vastavalt sinu mängule sulle ka mänguaega jagatakse ning eesmärgiks siis ennast avaviisikusse võidelda ja NBA meistriks tulla. The Streets on aga võitluslik tänavakoss, kus erinevatel kuulsatel USA kossuplatsidel nii NBA meeste kui tänavakorvpalluritega ülbamisõiguste eest võistelda saab. Mõlemad mänguviisid teenivad enda tüüpi kogemuspunkte ning need omakorda lukustavad lahti varanduskaste…
Oota kuidas palun? Kastid? On see mingi mobiilimäng või? Noh, nii ja naa. Erinevaid esemeid, riideid, tätoveeringuid ja ketse saad tõesti loosikastidest, kuid kahjuks või õnneks ei saa nende eest päris rahaga maksta.
Lisaks kastide ostmisele saad täiustada ka enda mängijat, valides talle kohe algul suunitluse, kellena ta platsil tegutseb ning mida aeg edasi, seda rohkem erinevaid oskusi täiustamiseks lahti tehakse. The One on supermugav ja väga ägedalt kokku pandud asi ning seda võiks EA Sports igatahes edasi arendada. Mulle meeldib, et siin pole mingit kingalusikaga sisse surutud taustalugu, vaid pigem suunatakse sind võimalikult nobedalt palliplatsile tagasi.
Korvpall ise aga on nüüd see, mille kallal EA peab veidi vaeva nägema. Graafiliselt on mäng ilus, kossuväljakud ja saalid näevad fantastilised välja ning rahva kisa on igati üle prahi, eriti playoffi ja finaalide ajal. Mehed näevad välja head, kuid esimese viske peale higistavad nad nii, nagu oleks keegi neid suitsusauna luku taha pannud. Mis jääb aga vajaka, on mängijate animatsioon ning mängutunnetus. Tänapäeva NBA mängult ootaks palju rohkem triblamisanimatsioone, meestevahelist võitlust ning head positsioonivalikut. NBA Lives on aga kõik kuidagi puine, justkui oleks midagi puudu. Lauapalli krabatakse ebareaalselt kõrge hüppega ning blokid lendavad sajaga publikusse, nagu oleks kõik keskmängijad Dikembe Mutombod. Samas armastan ma kaitsemängu kolmesejoone lähedal. Seal ilmub ründava mängija alla nooleke, mis näitab, kummale poole ta läbi murdma hakata tahab. Mängija ülesandeks on sellele õigesti reageerida ja talle ette astuda. Samas tuleb alati arvestada, et kui ründaja on sinust osavam, siis on su reageerimisaeg ka pisem.
Juba aastaid on NBA Live seeriat vaevanud mitu „tüüpviga“ ning pean tunnistama, et ka selle aasta väljalaskes on need parandamata. Nimelt ei oska arvuti juhitud meeskond vahetusi teha, kui mängija meeskonna vahetused pole automaatsed. Lisaks ei adu arvuti mängu lõppu. Ei võeta aega maha ning olles näiteks kolmega taga, ei üritata mitte kolmest, vaid triblatakse südamerahuga viimasel sekundil korvi alla ja tehakse kahepunktivise. Lisaks on mängujuhid üliagarad ja on väga paljudel juhtudel oma meeskonna suurimad skoorimehed. Need vead kokku teevad aga Live’i niigi väheste võimalustega Franchise-valikust, kus tervet meeskonda majandama pead, väga pettumust valmistava kogemuse. Lisaks eelnevale ei toimu ka hooaja jooksul mitte ühtegi vahetust, kui mängija neid ise ei algata. Arvuti juhitud meeskonnad lihtsalt ei vaheta omavahel mängijaid. Lisaks ei saa mängijad mängu ajal vigastada, kuid nii kui sa peaksid paar mängu simuleerima, on keegi hopsti haiglaravil. Kui nüüd lisada siia ka veel see, et mängu ajal toimuvad mingisugused rumalused, ei ole mitte mingit isu täispikki mänge mängida.
Lisaks Franchisele on valikus veel Ultimate Team, kus saad sarnaselt teistele kaardikogumismängudele enda meeskonda komplekteerida ning erinevate vastastega tüli norida, et enda satsi täiustamiseks uusi kaardipakke võita/osta ning WNBA naiskonnad. Kahjuks ei saa aga naistega hooaega mängida. Tundub, et EA Sports krabas litsentsi, tegi naiskonnad ära ja unustas.
NBA Live 18 ei ole halb mäng, aga samas ei saa ma teda ka kõigile soovitada. Kui tahad arendada enda mängijat ilma segava stoori ja mikrotehinguteta, on The One fantastiline ajaviide. Kui The Streets ja The League ära tüütavad, võid alati teiste mängijatega netis viis viie vastu mängu teha või mängu poolt ette antud meeskonda üritada teiste mängijatega koos võita. Kõik muu on aga väga mittemidagiütlev ja algeline, kuid vähemalt algus on nüüd tehtud. Kui EA Sports taaskord paariks aastaks NBAd varjusurma ei saada, võib aastaks 2020 siit veel mingi päris äge mäng välja kasvada.
Ilmus: 15. september 2017
Arendaja: Electronic Arts
Väljaandja: Electronic Arts
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
