Käesolev konsoolipõlvkond on minu jaoks silma paistnud usinate uusversioonide ja HD variantidega. Samas ütleb ju ka vanasõna, et kui asi pole katki, ära parandama hakka. Ilmselgelt on mängutootjad aru saanud, et praegune mängurite põlvkond pole pooli ägedaid asju näinudki ning toob usinalt PlayStation 1 ja 2 aegseid mängupärleid säravama graafikakihi all uutele masinatele.
Seekord maandus minu Xbox One’ile Okami HD nimeline mäng, mida ma küll juba kaks korda mänginud olen. Esimest korda PS2-l, kus see algselt nii umbes 10 aastat tagasi ilmus ja teist korda Nintendo Wii peal, kus mängule lisati liikumistundlike Wii pultide tugi. Kaks aga ilma kolmandata ei jää ja oli aeg uuesti Okamile veidi mänguaega pühendada.
Okami on seiklusmäng, mis meenutab oma ülesehituselt kõige enam Nintendo konsoolidelt tuntud The Legend of Zelda seeriat. Sul on enamasti vaikiv peategelane (seekord siis valge hunt Amaterasu), kes peab suures avatud maailmas ringi seiklema, koguma erinevaid uusi võimeid ja oskusi, lahendama nende abil mõistatusi, takistusi ja labürinte ning andma naha peale erinevatele pahalastele. Amaterasu puhul tuleb koos tema karva sees istuva rändkunstnik-kirbu Issuniga koguda Taevalikke Pintslitõmbeid, mis annaksid Amaterasule tagasi tema täisjõu, millega saaks alistada rumalal kombel ellu äratatud kurja kaheksapealise elaja Orochi.
Küllap tekkis teil juba küsimus, et kuule, Amaterasu, Orichi, Issun… kas see on jälle mingi animejura või? Asjalood on säänsed, et Okami ammutab inspiratsiooni rikkalikust Jaapani folkloorist. Alustades juba mängu toimumiskohast, Nipponist ja selle tegelastest (Amaterasu on näiteks Jaapanis Päikesejumalanna) ja lõpetades mängu üldilmega, millest ei saa seda tutvustades kuidagi üle ega ümber. Fotorealistliku sõjamudruga harjunud eestlastele on Okami kindlasti kummaline vaatepilt. Kogu mäng oleks nagu vesivärvidega käsitsi maalitud, tegelaste piirjooned on laialihajuvad, igal pool kasutatakse jaapanipärast sümboolikat ning palju tuginetakse loodusega mängimisele. Isegi Amaterasu jäljerea asemel puhkevad maailmas õide hoopis lilled. See näeb välja ühtaegu antiikne kui ka imeilus. Parandatud resolutsioon annab asjale ainult sära juurde, kuid kahjuks/õnneks pole muudetud kaadrisagedust, mäng töötab 30 kaadrit sekundis ning tänapäeva sujuvama liikumisega harjunutele on näiteks igasugused jooksu pealt pööramised kindlasti silmavalu valmistavad.
Igatahes, nagu mainisin, hõlmab mäng 13 erineva pintslitehnika lahti lukustamist. See lubab mängijal mängumaailma asukaid abistada, lõigates maha puid, joonistades sildu, kutsudes esile tuuleiile või manades taevasse Päikese. Iga tegevuse jaoks on oma pintslitõmme, mis tuleb ise ekraanile joonistada, kasutades selleks siis kas juhtkangi või PS4 versiooni puhul PlayStation Move pulti või Dual Shock 4 puutetundlikku plaati. XBoxil on võimalik kasutada ainult kangi, kuid kuna mäng ilmus algselt PlayStation 2l, siis toimib ka see suurepäraselt. Mängija peab lihtsalt suutma kõik erinevad pintslitõmbed meelde jätta ja neid õigel ajal kasutama. Pintsel eksleb ära ka muidu lihtsakoelisse võitlussüsteemi ning erinevate tehnikatega saab vastaseid mõõgaga lüüa või kuulidega üle pritsida.
Kuna tegu on vana mängu ilusama versiooniga, tulevad sellega kaasa ka vanad häirivad vead. Nimelt on minu jaoks kaamera liiga lähedal ja kuidagi liiga jäik. Tänu sellele tuleb kogu aeg kaamerat juhtiva kangiga ringi võimelda, et ümbritsevast paremat ülevaadet saada. Ja ülevaadet on vaja, sest terve see meeletult suur ja ilus maailm on täis igasugust kogutavat pudi. Mängu 100% läbi teha tahtjad leiavad siit raudselt nii 40-50 tundi mänguaega, olenevalt vilumusest selles žanris.
Okami on mäng, mida te tõenäoliselt kunagi mänginud ei ole ja poeriiulilt selle koju kaasa krabamise peale ka ei mõtle. Asjata, sest see mäng on kaasahaarav ja naudingut pakkuv seiklus kõigile, kes julgevad sellele võimaluse anda. Seega andke mängule võimalus (see maksab PS4l ja Xboxil umbes 20-25 eurot, selline ühe kinokülastuse raha) ja lubage Amaterasul ka teie näole päikeseliselt särav naeratus maalida.
