Kui te olete mu viimaseid PlayStation VRi mängude arvustusi lugenud (ja kui ei ole, mida te siis ootate?), siis olete kindlasti märganud, et üheks mu läbivaks ja põhiliseks probleemiks on see, et virtuaalreaalsuse mängud kipuvad liiga ruttu otsa saama.
Ühest küljest ma mõistan seda. Kaua sa ikka prillidega istuda või seista ja virtuaalmaailmas ringi seigelda jaksad? Päris mitmetel hakkab halb kah. Aga… aga… mis saab siis minusugustest, kes virtuaalreaalsuses ringi uitamist naudivad? Kas meie peamegi Resident Evil 7-t ja Farpointi mängima jääma või? Rohkem „päris“ pikkuses loopõhiseid seikluseid polegi?
Apex Construct tõestab, et võib olla küll, kui arendajad seda tahavad. Rootslaste firma Fast Travel Games on kokku klopsinud Rootsis aset leidva virtuaalseikluse, mis ei põhinegi ainult ühel trikil.
Apex Constructis leiab mängija ennast ainukese inimesena tundmatuseni segi paisatud maailmast, kus esialgu on ainsateks „mõistusega“ häälteks kahe rivaalitseva ettevõtte tehisintellektid Fathr ja Mothr. Fathr tiris su kusagilt tühjusest siia maailma ja väidetavalt läks tee peal sinu vasak käsi kaotsi ning tuli asendada robotkäega, kuhu istub nagu valatult üks ägedamat sorti vibu. Fathr palub sinu abi, et oma rivaalile Mothrile ots peale teha ning seejuures erinevate nooltega suur hulk patrullivaid robotelukaid prügimäele saata.
Kui maailmast hakkad aga leidma teiste, ilmselgelt sinu eellaste, jäetud sõnumeid ja robotkäsi, hakkad sa mõistma, et äkki ei olegi Fathri jutt just kõige tõesem…
Apex Construct on hetkel saadaval ainult PlayStation VRile. Kuid peaks üsna pea ka kõikidele teistele virtuaalreaalsusseadmetele tulema ja ma tahaks väga proovida, kuidas seda mujal juhtida on. Sest kuigi inimene harjub kõigega, on PlayStation Move’i puldid teatud toimingute jaoks üpriski ebamugavad. Nimelt, nagu ma mainisin, et koosne see mäng ainult kõmmutamisest. Jah, vibuga nottimist tuleb tihti ette ja on vaja ka väga hea reaktsiooni, kuid lisaks Oliver Queeni kehastamisele on sinu ülesandeks maailmas ringi liikuda. Selleks on mängus rohkelt valikuid. Teleportimine, sektorite kaupa keeramine, sujuv keeramine ja sujuv liikumine. Lisaks igasugune kombinatsioon nendest. Näiteks see skeem, mida mina kasutan, lubab mul vasaku puldi Move-nuppu vajutades liikuda sujuvalt selles suunas, kuhu pult osutab, „ruudu“ vajutamine käivitab teleportimise ja parema Move-puldi nupud keeravad tegelast. Kulus pool tundi õppimiseks, kuid lõpuks on päris mugav nii liikuda.
Seega liikumine on okei. Vibu laskmine on ka enam-vähem, hoiad ühte Move-pulti enda ees ja teisega vinnastad ning päästikunupuga lased. Mis aga tekitab meelehärmi, on trükkimine. Just, lugesite õigesti. Apex Constructi maailm on täis igasuguseid arvuteid ja terminale, kus sa pead reaalselt virtuaalsete nimetissõrmedega käskluseid ja failinimesid trükkima, et neid kasutada. Ja siin on Move-puldid täielik nuhtlus, sest kogu aeg vajutad kahte-kolme klahvi korraga ja pead jälle kustutamisklahvi näppima, et järjele jõuda. Äge mehaanika, aga liiga kohmakate pultide kasutamine võtab mõnu täiesti ära.
Vibu on siis see asi, mis sind erinevate tapjarobotite käest päästab ja mõistatusi lahendada aitab. Selleks otstarbeks on sul erinevad nooled, mida sa pead lennult oma robotkäe küljes asuvas varustusemenüüs vahetama. Elektrinooled käivitavad platvorme ja võtavad robotitelt kaitsekilpe maha, lõhkepeaga nooled…noh, lõhkevad. Lisaks on vibu külge monteeritud ka kilp, millega vastaste tulistatud energiapalle blokeerida. Kilp ei kesta siiski lõputult, seega võitluses loeb oskus kilpi, liikumist ja tulistamist omavahel mõistlikus koguses jagada. Probleem tekibki siis, kui sul on korraga rohkem kui üks vastane, kes tulevad sinu elu kallale mitmest eri suunast. Esimene selline ülesanne on mängu keskel, kui pead linna keskväljakul ühe seadme otsas seistes sedasama masinat ründavate hordide eest kaitsma. See hetk toimus mängus päris tuntav raskustaseme tõus.
Menüüs kiirelt surfamine on samuti tark ära õppida, sest selle kaudu käib nii noolte vahetamine, relva kätte võtmine ja ära panemine, enese joogipurkide abil ravimine, granaatide loopimine ja kogutavate kujukeste korjamine.
Ahjaa, terve maailm on täis ka erineva tasemetega kiipkaartide läbi avatavaid uksi, seega kiipkaarti pead ka kogu aeg kaasas kandma. See jätab avatud maailma mulje, kuid tegelikult juhib mäng sind peaaegu alati kunagi varem leitud ukse juurde mingi ülesande raames tagasi. Lisaks ilmuvad igal missioonil maailma peidukatesse kogutavad kujud ning nende leidmiseks pead juba korduvalt läbitud alad uuesti läbi kammima. Hoolimata sellest on see avatud maailma mulje lahe ning virtuaalreaalsusmängud võiksid tegelikult sellist lähenemist rohkem kasutada.
Graafika ja heli koha pealt tuleb tõdeda, et töö on poolik. Tegelaste häälenäitlemine on suurepärane ja kvaliteet kandub nii tehisintellektide häältele kui ka sinu poolt leitavate logiraamatute sisselugejatele. Samas maailmas esinevad hääled on seinast seina. Vee vulin on näiteks kohutavalt vali. Sul on mängus oma „kodu“, kus mängu salvestatakse ja oma varustust uuendatakse ning ühe ukse taga on peidus ka WC. Läksin siis sisse ja näppisin virtuaalset kraani. Algas meeletult vali veevulin, kuid vett ennast kraanist ei tulnud. Jalutasin vetsust välja, panin ukse kinni, kuid vulin oli ikka sama vali ning see heli saatis mind seni, kuni läksin uut ülesannet täitma.
Graafiliselt on maailm väga multifilmilik, kuid kasutatud on palju Rootsi tänavatelt tuttavaid elemente, nagu postkastid, tänavasildid ja bussipeatused. Seega selline segu multikast ja pärismaailmast. Mängu raames töötab kenasti, kui mitte arvestada eelpool mainitud puuduvat veevoolu kraanist, läbi maailma kukkuvaid esemeid ja õhku kinni jäävaid nooli.
Seega kõlab, nagu päris mäng, eks? Erinevad mehaanikad, menüüsüsteem, peaaegu avatud maailm… Seda ta ongi. Apex Construct näitab, et on täiesti võimalik teha mänge, mis on ühtaegu pikad, leiavad aset läbi mõeldud ja peaaegu avatud maailmas ning on ka hea häälenäitlemise ja taustalooga. Kui poleks erinevaid vigu, nagu esemete ja robotite läbi põranda vajumised, ülitäpset tabamist nõudev punkt teatud robotitüübil ning vibu loomupärane ebatäpsus, sest miskist sihikut sul siin mängus pole, oleks tegu ühe pagana ägeda mänguga. Sellises seisus, nagu ta praegu on, on ta VR-komplektide omanikele lahe ajaviide, mis kestab nii 5-7 tundi, olenevalt sellest, kaua sa maailma avastada viitsid ja annab aimu, mida virtuaalreaalsust kasutades võimalik teha on. Samas ei luba tehnilised vead Apex Constructi nimetada mänguks, mille pärast endale VR-komplekt osta.
Ilmus: 20. veebruar 2018 (PSVR), 20. märts 2018 (PC)
Arendaja: Fast Travel Games
Väljaandja: Fast Travel Games
Ülevaade tehtud: PS4 Pro + PSVR
Mängu saab osta siit:
