Odyssey on uusim lisa Assassin’s Creed mänguseerias, mis seekord viib meid Kreekasse, kus Ateena ja Sparta väed vastamisi astuvad. Kel eelmine osa Origins mängitud, see tunneb end seekord vägagi koduselt – Odyssey on loodud sama põhja peale ja ega tal oma eelkäijaga väga olulisi erinevusi ei olegi, välja arvatud aeg ja koht loomulikult.
Kui Origins rääkis meile loo sellest, kuidas kõik alguse sai, siis siinne lugu viib meid veel kaugemasse aega. Seekord on peategelase tiitliks palgasõdur ja varjatud tera randmel on asendunud teist sorti relvadega. Millega siis täpsemalt tegu on ja mida uut suudab seeria fännidele Odyssey pakkuda?
This. Is. Sparta!!!
Nagu juba mainitud sai, leiame end seekord vanast Kreekast, kus igal tänaval on vähemalt üks tempel või kohustuslikus korras mõne jumala kuju. Me kõik oleme kuulnud lugu legendaarsest Sparta kuningast Leonidasest, kes oma 300 sõduriga suutis tagasi lüüa Pärsia armee rünnaku. Peategelasteks ongi seekord Leonidase lapselapsed Kassandra ja Alexios ning mängu alustades tuleb esimese asjana valida, kumma tegelasega mängu läbida tahetakse. Mina läksin Alexiose teed ning hakkasin oma saagat ehitama läbi tema silmade.
Vastaseks on seekord Cult of Cosmos – põrandaalune salajane kultus, kes on ennast sisse söönud nii Sparta kui Ateena kõrgeimate poliitikute hulka ning loodab seeläbi salaja niite tõmmates kogu Kreekat valitseda. Sarnaselt Templaritele jahivad ka nemad iidseid Isu tsivilisatsiooni esemeid, et nende läbi oma võimu kasvatada. Kusjuures Cult of Cosmos on üks ports isikutest, kellest hiljem kujuneb välja Templarite ordu.
Aga kes on Alexios ja Kassandra? Nad on Sparta kuulsa kuninga Leonidase järeltulijad. Olles juba varajases nooruses oma perekonnast lahutatud, on neist saanud palgasõdurid, kuid dad ei võitle otseselt ei Ateena ega Sparta poolel. Seda saab mängus igaüks ise valida, kelle poolele ta rohkem hoiab.
Kreeka kaart on jagatud sektoriteks, mõned alad on Ateena ning teised jällegi Sparta kontrolli all. Kui mingit ala piisavalt nõrgestada (sõdurite tapmine, varustuse hävitamine, liidri mõrvamine jne…), siis on võimalik aktiveerida mission, kus saab selle ala teisele osapoolele vallutada (valikus on ka piirkonna kaitsmine, kuid see ei ole nii tasuv). Kuna need ülesanded ei olnud mängu kulgu oluliselt mõjutavad ja eriti kasu ei toonud, siis mina neid missioone väga teha ei viitsinud, vaid jätsin kaks rivaali omavahel kaklema ja keskendusin rohkem enda tegemistele.
Kui mingis piirkonnas piisavalt kaost korraldada, siis saadab keegi lahke sponsor sulle kaela pearahakütid, kes sind jahtima hakkavad. Neist lahti saamiseks pead oma pearaha kas ise kinni maksma või selle välja pannud inimese tapma. Kui aga oled julge pealehakkaja, siis võib just sinust saada Kreeka kuulsaim pearahakütt. Selle jaoks pole vaja teha muud, kui kõik teised pearahakütid tappa ning oledki tabeli tipus. Kui sellest veel vähe on, saab alati minna areenile võitlema, kus on võimalik ennast gladiaatori kombel ajalukku kirjutada.
Mängu lugu viibki meid teekonnale, kus meie peategelane üritab oma lõhestunud perekonna taas kokku tuua ning päästa terve Kreeka kurja kultuse küüsist. Kuigi mängus on omad momendid ja emotsioonid olemas, on tegu siiski äärmisel juhul ehk keskpärase looga, mis suudab mängija vaevu lõpuni kanda. Õnneks on lisaks pealoole mängus ka hunnik kõrvallugusid, mille seast on igaühel võimalik midagi endale leida, seega igavus ei tohiks olla märksõnaks, mis selle teosega kaasas käib (muuseas saab külastada ka kadunud linna Atlantist! Atlantist!!!)
RPG? Tõsiselt?
No nii enam-vähem. Originsist alguse saanud rollimängusugemed on seekord veel rohkem kanda kinnitanud. Dialoogid pakuvad meile vastamiseks erinevaid valikuid ning lõppevad enamasti kas hea või halva valimisega. Meeles tuleks pidada, et armu andmine või kellegi hukkamine mõjutab otseselt mängu käiku ja lõppu, seega oma otsused tuleks läbi mõelda. Paraku aga on näha, et Ubisoft ei ole enda jaoks tuttavates vetes. Tihti tunduvad dialoogi valikud ebaloogilised, tegelaste reageering neile vahel arusaamatu ning lõpptulem liigub kohati hoopis teises suunas kui vestluse algus seda mõista võis anda. Katsetatud on ka romantikaga, mida läbi vestlusvalikute on võimalik erinevate tegelastega kogeda (loomulikult sooneutraalselt). Kuid kui näiteks Mass Effect suutis meile ette sööta terve keeruliste protsesside jada, et kindlustada mängu lõpuks omale see “üks ja õige”, siis siin mängus seda paraku ei ole. Enamus romantilisi kõnevalikuid tekib täiesti suvalistel momentidel täiesti suvaliste isikutega ja on üldjuhul ühekordsed nähud (mõne väikese erandiga) ning mingit sügavamat emotsiooni neist ei leia. Üleüldse jääb kohati mulje, et paljud nö. emotsionaalsemad vestlused oleks justkui tegelastest välja surutud ning reageering neile lausa naljakalt ebausutav.
Mis puutub mängitavusse, siis on jätkatud eelmisest mängust tuttavat rada. Ronimine on väga lihtne, vaid nupuvajutuse küsimus, ning ronida saab põhimõtteliselt kõikjal ja kõikjale. Tegemist on massiivse avatud maailmaga, mis pakub meeletut silmailu. Linnad rõkkavad rahvast, kõigil neil on oma elu, omad tegemised ning omad emotsioonid. Vahel võib lihtsalt seisma jääda ja vaadata, kuidas inimesed omasoodu toimetavad. Kuid kuna tegu on juba niigi kõige mahukama AC seeria mänguga, siis ei maksaks ennast väga tihti ära unustada.
Liikuda saab kas joostes, ratsutades või (kuna mängutegevus toimub saarestikus) laevaga sõites. Kellele Assassin’s Creed Black Flag südamelähedane oli, saab ka siit teatud rahulduse, sest kui vahepeal oli laevandus justkui tahaplaanile vajunud, siis nüüd mängib see taas suurt rolli. Oma laeva, nagu ka muud varustust, on võimalik igatepidi täiustada ning meresõidud ja lahingud on mängus väga tähtsal kohal. Laulvate meremeeste saatel on lausa lust mööda merd seilata ja lahinguid pidada.
Ka missioonidele on lähenetud mõnevõrra teisiti. Selle asemel, et missioone täites anda sulle konkreetne punkt, kuhu minna, on kohati sulle teada vaid mingi piirkond ning sellega kaasnevad kolm vihjet, mille abil peab õige koha ise üles otsima. Kui alguses võis arvata, et see hakkab mõnevõrra häirima, siis tegelikult tundus iga selline otsimine kui omaette seiklus ning pani maailmakaarti ja erinevaid paiku rohkem ja sügavamalt uurima, selle asemel et kõikjalt lihtsalt läbi joosta. Odyssey puhul on tegu justkui rännakuga läbi ajalooliste paikade, kus vahel tuleb ka lahingut pidada. Ja silmailu on siin tõesti palju.
Relvad, oskused ja tegelasklassid
Ka seekord on igaühel võimalik endale sobiv kangelane kokku panna. Tegelasklasse on kolm – Hunter, Warrior ja Assassin. Konkreetset ühte klassi omale valima ei pea, valitud varustusega ja tasemepunktide määramisega saab igaüks ise omale sobiva kangelase kokku panna. Iga uuele tasemega saab ühe punkti, mida on võimalik erinevate oskuste lahti lukustamiseks või täiustamiseks kulutada. On nii passiivseid (mida eraldi sisse lülitama ei pea) kui ka aktiivseid oskuseid, mida saab kindlate nuppude alla määrata ja lahingus erinevatel aegadel aktiveerida. Mina leidsin end kasutamas kõige rohkem hiilimist ja lähivõitlust, seega jätsin vibulaskmise tahaplaanile ning hakkasin enda lahingustrateegiat just nendele tuginedes looma. Pidevalt oskuseid lahti lukustades ning erinevaid kombinatsioone katsetades ei tundunud lahing ka peale 45+ mängutundi igav, vaid oli piisavalt rahuldav ja väljakutset esitav. Lahingu raskus olenebki otseselt omadustest, mis lahti lukustatud on. Näiteks suudavad suurema väljakutse esitada kilbiga vaenlased, kes kipuvad iga su lööki blokeerima, kuid kasutades kilbimurdja võimet muutuvad nad peagi väga lihtsateks vastasteks, sest ilma kilbita nad enam nii tegijad ei olegi.
Samuti on erinevate oskuste abil võimalik oma relvi panna kas leegitsema või määrida neid mürgiga. Sama saavad loomulikult teha ka sinu vaenlased. Lahingumehhanismid on samad nagu eelmises mängus, võitlemine on väga lihtsaks ja sujuvaks tehtud ning on väga kergelt õpitav. Kes aga tahab, võib enamuse ära teha ka lihtsalt hiilides, sest kui just mõni mission seda otseselt ei nõua, siis ei pea ennast isegi aktiivse lahinguga siduma. Peidetud tera küll enam ei ole, kuid selle on asendanud Leonidase oda ots, mis Isu tehnoloogiat kasutades muudab selle veelgi võimsamaks surmatoojaks. Ja mäletate seda linateosest “300” tuttavat Leonidase jalalööki, mis “This is Sparta!” hüüde saatel sõnumitooja sügavasse auku saatis? Jah, ka see on siin olemas. Huvitaval kombel oligi just spartan kick üks minu kõige kasutatavamaid oskusi üldse.
Ka relvade valik on igaühe oma teha. Mina kasutasin palju mõõkasid, kuid kes eelistab rohkem näitaks oda, kirvest või vibu, siis andke minna, kõigil on omad tugevad ja nõrgad küljed. Ja kui tundub, et mänguprogress on võrdlemisi aeglane, siis vägevat kraami pakub ka Ubisofti mängusisene pood, kust on võimalik Helixi krediidi eest osta head varustust ja ka erinevaid mängu muutvaid elemente.
Kuigi mäng jooksis enamuse ajast veatult, tuli ette ka olukordi, kus graafika ei jõudnud ennast järele laadida või tekkis absurdseid anomaaliaid. Näiteks kahekõnes oli minu vestluspartneril kaks suud, kulmupaari või isegi topeltjuuksed. Õnneks olid need üksikud juhused ja ajasid pigem naerma kui tekitasid pettumust. Oli ka juhus, kus peale suurt piirkonna vallutamise lahingut olid kõik surnukehad püsti nagu malenupud ja umbes vöökohani maa sisse vajunud. Midagi nii koomilist ei ole ma ammu juba üheski videomängus kohanud. Ja ilmselgelt suutsin ma korra ka ise maa alla vajuda. Kuid olgem ausad, läbi maapinna kukkumised ei ole Ubisofti mängudes mingi uus nähtus.
Assassin’s Creed: Odyssey viib meid meeletult kaunisse Vana-Kreeka maailma, kus jumalatel oli mängida võtmeroll inimeste igapäevaelus ja ellu jäämiseks pidi vahendeid valimata olema kõigeks valmis. Mängijana saab kogeda detailideni lihvitud merealust maailma, koobastikke, mäestikke, linnu ja imelist maastikku. Seiklus läbi ajalooliste paikade, rohkelt tegevust ning lihtne ja lõbus mängitavus on juba piisavad, et mäng poest kaasa haarata. Kui oled seeria fänn, siis ei ole kahtlustki, et kas see sul olemas olema peaks, kui aga pole varem Assassin’s Creedi sarja mänge puutunud, siis Odyssey on fantastiline valik esmaseks kontaktiks. Kes tahab mängu lapsele osta, siis maha lõigatud jäsemed, gallonite viisi verd, ropendamine ja seksuaalne alatoon ei tee seda lastele just väga sobivaks ja arvan, et 16+ võiks siin küll piiriks olla.
Ilmus: 5. oktoober 2018
Arendaja: Ubisoft Quebec
Väljaandja: Ubisoft
Ülevaade tehtud: Xbox One X
Mängu saab osta siit:
<img class="fade alignnone wp-image-7455 size-full" src="https://mkuubis.net/wp-content/uploads/2015/09/osta_uplay.png" alt="osta_uplay" width="113" height="64" /
