Mees küsib: “Conan! Mis on parim asi elus?” Conan vastab: “Koguda 500 kivi, 300 puitu ja 100 taimevõrset, et ehitada tagasihoidlik hütt keset kõrbe.” Mingil põhjusel mulle tundub, et ma mäletan seda tsitaati kuidagi teistmoodi.
Conan Exiles on järjekordne sissekanne ellujäämis- ja ehitamismängude žanrist, mida hakkas pärast Minecrafti tulema nagu poliitilisi lubadusi valimiste ajal. Kas ta suudab ennast sellest massist eraldada? Lühidalt ütleks, et üle kivide ja kändude, mida sa pead muidu mängu jooksul üles korjama. Õnneks on selle tüütuse taga peidus ka midagi nauditavat.
Conani seiklused nii raamatutes ja filmides kirjeldavad seda maailma kui karmi ellujäämisvõitlust, kus sinu elu pikkus on proportsionaalne sellega, kui hästi sa teistele mõõgaga näkku oskad äsada. Exiles viskab sind sellesse maailma sõna otseses mõttes palja tagumikuga. Sulle antakse kätte vaid suund ja väike lootus, et äkki kohtad midagi, mis sind kohe ära ei söö. See on mingis mõttes väljakutse, kuna maailm, millesse sind lahti lastakse, on märkimisväärselt suur, isegi juhul kui see on piiratud maagilise barjääriga. Exiles’i maailm pole ka suvaliselt genereeritud. Iga regiooniga on nähtud vaeva, andmaks sellele iseloomulikud jooned, ja loodud huvitavaid kohti, mida avastada.
Kuid paljana ja viisaka käitumisega sul väga palju liikumisvabadust ei ole. Sa pead koguma ressursse, et punuda endale selga riideid ja lükata püsti enda hurtsik. See kaitseb sind erinevate elementide eest ja toimib kohana, kuhu saad kogu oma kogutud kola ära panna. Siin ka Conani kõige nõrgem külg. Maailm on suur ja lai, täis kõiksugu loomi, keda süüa või kaabakaid, keda nuiaga nüpeldada. Kuid enne, kui sa seda teha saad, pead ressursse korjama ja neid läheb sul palju vaja.
Esimese kivimõõga paned kokku paari minutiga, kuid kui sa tahad mõõka, mis teeks ka midagi muud peale peletiste ärritamise, siis pead ehitama veel palju asju, et paremale kraamile ligi pääseda. See kõik on ellujäämismängude tavaline leib, kuid Exiles on natuke proportsioonidega mööda pannud. Kõik vajab nii palju kraami ja erinevaid tööpinke, et asjade valmis ehitamiseks kulub suurem osa sinu mänguajast. Isegi kui saad lõpuks kokku varustuse, et kellelegi molli anda, avastad peagi suuremad ja võimsamad kollid, keda sinu praegune võinuga väga ei huvita. Seega tõmba aga tagasi baasi ja peksa veel paar tundi kirkaga vastu kivi. Mul ei oleks kogu selle metoodika vastu midagi, kui ta ei hõlmaks suuremat osa mänguajast.
Ülejäänud mäng aga on küllaltki rahuldust pakkuv. Majade ehitamise ja sisustamise süsteem on lihtne ja sujuv. Sisustamise juures antakse sulle väga suurel hulgal valikuid, kuidas oma elamist korraldada. On äärmiselt zen tunne ehitada just enda personaalne kindlus ja anda sellele mulje, et keegi isegi elab siin.
Kui aga Simsi mängimisest küllalt, võid minna laia maailma, et kõik oma vaenlased Conani moodi maha taguda või siis hoopis koju tassida. Nimelt lubab mäng sul minna kohalikke nuiaga „värbama“ ja neid nööri otsas koju lohistada. Seal saad nendest teha lojaalsed jüngrid, kes valvavad sinu kodu ja töötavad sinu jaoks. Kahjuks nad ise tööd ära ei tee, kuid nad muudavad protsessi kiiremaks ja annavad juurde lisavalikuid.
Lahingusüsteem ise on Dark Soulsi seeria hingesugulane. Sul on antud vastupidavuse mõõdik, mida pead arvestama iga liigutuse tegemisel, sest kui see madina keskel tühjaks saab, siis saad harjutada oma parimat poksikoti imitatsiooni. See muudab lahingu pingeliseks ja kalkuleerituks, kus tuuleveski moodi vehkimine lõppeb valusalt. Mängus on piisavalt erinevaid relvatüüpe, millel kõigil on enda ründeviisid ja see lubab sul oma lemmiku välja otsida.
Mängu trump on aga multiplayer. Kuigi eelmainitud asjad kehtivad ka siin, siis teiste mängijate lisandumine teeb elamuse hoopis vürtsikamaks. Nimelt kui valid endale PvP (Player vs Player) serveri, võivad teised mängijad röövida sinult kõik, mida sina oma majja kogunud oled. Mängijatele antakse võimalus lammutada teiste ehitisi ja varastada nende kogutud varandust. See teeb mängu palju pingelisemaks ja paneb teistmoodi mõtlema. Kas sinu naaber on vaenlane, kelle vastu end kaitsta või naiivne tola, kes sinu jaoks enda baasi ressursse kogub. Mäng omandab teiste vastu mängides teistsuguse dünaamika, eriti veel siis, kui saad paar sõpra endale kampa. Koos sõpradega on mäng mitmekordselt parem ja kaotab ära suurema osa oma konarustest, kuna sõprade abiga saab kive nüüd mitmekordse kiirusega koguda.
Kokkuvõtteks ütlen, et siin leidub palju huvitavat neile, kes suudavad sellest tüütust ressursside kogumisest mööda vaadata. Kui sul on olemas paar sõpra, kes sinuga kaasa tulevad, on suured seiklused väga lihtsad tulema. Üksinda mängides võib mäng olla lõbus, kuid pidev korjamine võib muutuda tüütuks.
