Märtsi keskpaigas andis Capcom välja uuendatud-värskendatud ilmega Devil May Cry mängukollektsiooni ehk Devil May Cry HD Collectioni, millesse kuuluvad seeria esimesed kolm mängu. Mõnel lugejal võib nüüd tekkida déjà vu hetk, kuna 2012. aastal tegi Capcom sisuliselt täpselt sama asja ning andis välja värskendatud ilmega Devil May Cry HD Collectioni, milles olid esimesed kolm mängu. Millega siis seekord täpsemalt tegu on?
Räägime kõigepealt platvormidest. Kui 2012. uuendatud kollektsioon anti välja PlayStation 3 ja Xbox 360 konsoolidele, siis tänavune uuendus on 2012. aasta kollektsiooni põhjal tehtud värskendus ning mõeldud lausa kolmele platvormile: PlayStation 4, Xbox One ja PC. Juba sellest võib kiirelt välja lugeda, et 1) tegu on remasteri remasteriga ning 2) selle kollektsiooni eesmärk on mängud taaskord atraktiivsemaks teha, et neid kannataks uuema põlvkonna seadmetel mängida.
Meeldetuletuseks siinkohal ka mängude väljalaskeajad. Esimene Devil May Cry anti välja 2001. aastal, Devil May Cry 2 2003. aastal ning Devil May Cry 3 2005. aastal (Special Edition 2006. aastal). Seega tasub meeles pidada, et ehkki mänge on kohandatud laiekraanidele, parandatud on eraldusvõimet jne, siis oma olemuselt on tegu siiski juba natuke vanemate mängudega.
Kui 2012. aasta uuenduskuur tõi esimesed DMC mängud 720p maailma, siis 2018. aasta kollektsioon võimaldab neid mängida juba 1080p eraldusvõimega ning 60 FPS kaadrisagedusega. Läbi kolme mängu on enamik tekstuure parema resoga, teravamad, selgemad. Siinkohal rõhk sõnal “enamik” – nimelt leidub läbivalt ka tekstuure, tihtipeale taustades, mida arendajad mingil põhjusel uuendada ei raatsinud ning mistõttu tekivad visuaalis kummalised kontrastid.
Lisaks demonstreerivad mängud sulle ka ise korduvalt, kuidas vana ja uus graafika üksteisest erinevad. Nimelt luuakse üks osa mängude vaheklippidest mängusisese mootoriga, ent teine osa neist moodustub renderdatud 4:3 videoklippidest, mis pärinevad originaalmängudest. Viimaste vanust ja aegunud olekut rõhutab eriti hästi nende kuvamine kaasaegse resolutsiooniga laiekraanil.
Õnneks või kahjuks (olenevalt mängijast) on muudetud ka mitmeid efekte. Näiteks on kaduma läinud varasemate mängude lisaefektid nagu liikumise hägusus (motion blur) ning mitmed eriefektid – maagilised raketid, tulepallid jms -, mis eelnevalt keerlesid ja pöörlesid, on nüüd staatilisemad. Samuti on tagasihoidlikumaks tehtud veealustes kaadrites ning kuumades, laavat täis keskkondades olnud hägusus ja ujumine.
Mängijale, kes hindab selliseid lisaefekte, on see tõenäoliselt kurb uudis, kuna kogu mängukeskkond on selle võrra vähem elus. Teisalt sobivad need uuendused hästi mängijale, kes eelistab mängida selgema pildiga. Lisaks tulevad värskendatud tekstuurid selles keskkonnas paremini esile.
Nüüd juba mitmendat korda porditud mängudes esineb ka siin-seal väikeseid vigu, alates eelmainitud kadunud efektidest, mis võivad olla mingites kohtades olulised märguanded mängijale, kuni selleni, et taustamuusika ei loopi alati korralikult, vaid teeb pause enne korduse algust.
Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et ehkki mängumaailm on saanud uues kuues ilme, ei ole erinevad menüüd uuenduse vääriliseks osutunud. Menüüd, missioonide tulemuste ja valiku vaated ning inventory on kõik vanakooli 4:3 küljesuhtega ning vana graafikaga, mis teeb mängud veel eklektilisemaks oma välimuselt.
Mängude sisu osas pole muidugi palju öelda, kuna selle poole pealt on tegu vana hea Devil May Cry-ga, kus legendaarne pool-deemonist humoorikas peategelane Dante veedab suure osa oma ajast sadu ja tuhandeid deemoneid erinevate kombodega hävitades.
Mängud töötavad tehniliselt samamoodi nagu siis, kui nad välja anti. See tähendab, et ühest küljest tulevad nendega kaasa iganenud fikseeritud kaameravaated, mis ajasid mind vahepeal lausa hulluks, ning teisest küljest saab nautida mõnusat kombotamist erinevate relvadega erinevate vastaste vastu. Ühtlasi avastasin end üle pika aja silmitsi seismas korralikku väljakutset pakkuvate bossidega, kelle võitmiseks tuli endale selgeks teha nende vastu töötavad taktikad ning mitmeid ja mitmeid kordi uuesti nende vastu astuda.
Kuna viimasel ajal on levima hakanud ka kuulujutud võimalikust viiendast osast, siis tõenäoliselt on uue HD kollektsiooni väljalase seotud Capcomi sooviga meenutada Devil May Cry seeriat kõigile fännidele ning meelitada ligi ka uusi.
Kes on neid mänge kunagi armastanud ning on nõus neid sellises pooluuendatud versioonis mängima, võiks endale selle kollektsiooni julgelt soetada. Ning ehkki Devil May Cry 2 on jätkuvalt kõige nõrgem ja peajagu igavam mäng neist kolmest, siis pakuvad ülejäänud kaks osa siiski omajagu mängurõõmu ning vanadele fännidele nostalgiat.
