LocoRoco 2 on järg samanimelise mängu esiosale LocoRoco, mis tegelikult on praeguseks juba üpris vana mäng. LocoRoco 2 ilmus esmakordselt 2008. aastal PSP konsoolile ning jäi ka tükiks ajaks selle konsooli eksklusiivmänguks. Eelmise aasta lõpul said, aga ka kõik Playstation 4 omanikud vana ning omamoodi kultuslikku jaapani peamurdmismängu proovida.
Hoolimata sellest, et saavutasid Mojade üle võidu esimeses LocoRoco mängus, on need väikesed paharetid tagasi koos täiesti uue plaaniga, võtta üle kogu maailm. Väikesed spagetikogumeid meenutavad elukad ei saa mängus olema, aga su ainsaks mureks ning vastu tuleb astuda nii mõnelegi uuele tegelasele.
Mängutegelaste juhtimine käib nagu ka esimeses osas, kasutades L1 ja R1 nuppe puldil. Eesmärgiks on oma tegelast edasi läbi maailma veeretada ning teel korjata lillekesi ja mesilasi, mis aitavad meie kangelastel suuremaks kasvada. Mäng ise nõuab tihti ka olukordi, kus tuleb suureks kasvatatud tegelane jälle väikesteks pallideks või kuubikuteks jaotada ja need omakorda individuaalselt kuhugi aidata. Kokku on mängus seitse erinevat tegelast, mis järjest mängimiseks avanevad, kui piisavalt palju ülesandeid ära teed.
LocoRoco 2 tõi endaga kaasa ka veealuse maailma paljude takistustega, kus ringi liikumine polnudki nii lihtne, kui arvata võis. Vesi mängib gravitatsiooniga vingerpussi ja veeremine ogaliste siilikute otsa on kerge tulema. Minu jaoks oli LocoRoco 2 siiski väga sarnane esimesele osale. Ülesehitus, tegelased ja see ajudele käiv muusika, mis jääb kummitama nädalateks. Oh, miks küll… Erineva asjana jäid aga meelde pingviinid, keda ma esimesest osast ei mäletanud. Äkki nad olid seal, aga tundusid kuidagi teistsugustena. Pingviinid olid osa ühest maailmast, kust sa pidid läbi liikuma, et ühte suurt kinni jäänud pikergust elukat aidata. Pingviinid polnud pahad, aga nendega pidi nö tegelema. Mulle ei meeldi üldjuhul pingviine kusagilt alla lükata ja vaadata, kuidas nad ühe koha peal lõputult vibreerima hakkavad. Suuremad kukkusid ümber ja veeresid auku. Kurb küll…
LocoRoco 2 on nagu selle eelkäijagi lihtne ja sõbralik mäng. Siiski, kui oled juba mänginud esimest osa, siis põnevus asja üle kipub ära kaduma. Midagi justkui polegi muutunud ega teistmoodi. Kõik tundus minu jaoks kokkuvõtvalt IGAV. Võib-olla on asi selles, et tegemist on nii lihtsa ja kohati ka primitiivse mänguga, et ma ei suuda aru saada muutuseid, mis mängus on toimunud peale maailmate vahetumise ja vibreerivate pingviinide. Siiski võin öelda, et tegemist on kindlasti hea, lihtsa ning aegaviitva lapsesõbraliku platvorm-01mänguga, kus taustaks nädalateks kummitama jäävad viisijupid.