Monster Hunter Worldi puhul on tegemist ühe sellise huvitava mänguga, kus iga kord, kui hakkab tekkima tunne, et nii, nüüd on mul mängust selgem pilt, lisandub jälle midagi uut ning sa saad aru, et sul pole endiselt aimugi, kuidas kogu see kaadervärk täpselt kokku istub. Nii asudki uudishimulikult mängu edasi uurima ja mängima.
Tegemist on siis värske teosega Monster Hunteri mängude seeriast, mis ilmus jaanuari lõpus PlayStation 4 ja Xbox One konsoolidele. Capcom on kinnitanud, et aasta lõpus plaanitakse välja anda ka Windowsi versioon mängust.
Ilmselt nii mõnegi, sealhulgas ka minu jaoks, on Monster Hunter World esimene samm sellesse dinosauruseid ja draakoneid täis maailma. Kogenumad jahimehed, kes on draakonitele ja saurustele jahti pidanud juba alates 2005. aastast, mil Euroopas ilmus PlayStation 2’le esimene Monster Hunter, on tõenäoliselt selle maailmaga rohkem tuttavad ja neil peaks mänguga tutvumine lihtsam olema. Nemad oskavad ka lähemalt rääkida, kas ja kui palju või mis suunas on mänguseeria vahepeal edasi arenenud. Kahjuks mul endal selline võrdlusmoment puudub.
Sinu kui küti eesmärgiks on siis oma nunnu kassilaadse elukaga (Palico’ga) või hoopis teiste mängijatega koos igasugustele saurustele jahti pidada, neid kinni püüda või maha lüüa, nende erinevaid kehaosasid koguda, et paremat varustust saada ning loomulikult kogutud informatsiooni siis ülejäänud tegelastega jagada.
Monster Hunteri maailm on seda tüüpi mängu jaoks täpselt paraja suurusega, ei ole ta väike ega ka liialt suur. Kogu maailm on jaotatud mitmeks erinevaks alaks, mis kõik erinevad teineteisest nii maastiku kui seal pesitsevate elukate poolest. Iidsest Metsast (Ancient Forest) leiab näiteks arvukal hulgal metsaradu, tunneleid ja kaljuservi, mida mööda ronida ja uusi kohti avastada. Kui esmapilgul võib jääda mulje, et alad on väikesed ja nende avastamine on käkitegu, siis üsna pea saab selgeks, et päris nii see ei ole. Ka tunde hiljem võib avastada endale mingi täiesti uue koha, mida sa kunagi varem külastanud pole.
Maailm sinu ümber näeb välja ilus ja mis peamine – see loodus näeb elus välja. Lisaks suurtele elukatele leidub seal ka väiksemaid elukaid, putukaid, sisalikke, linde, kalu jne. Siit ja sealt saab koguda omale ka erinevaid taimi või mineraale, mille abil erinevaid jõujooke ja muud kraami valmistada.
Nii suurtel kui väikestel elukatel on oma käitumismustrid, mis tasub aja jooksul endale selgeks teha. Nii on tulevikus märgatavalt lihtsam, tead kohe, mis radu pidi liiguvad fantastilised elukad ja kust neid leida võib. Selline info on abiks ka nendega madistamisel. Miks mitte näiteks meelitada nad teise suure eluka rajale ja lasta neil siis omavahel üks korralik madin maha pidada ning ise vaikselt põõsas istudes võitlust jälgida. Üldse tasub oma ümbrusel pilk peal hoida ja kasutada ümbritsevat enda kasuks. Olgu selleks siis mõni kivirahn, mida saab elukale kaela kukutada, veetamm, mida saab puruks lasta või hoopis mõni pisike konn ja taimed, mida elukaga võitlemisel enda kasuks kasutada saab.
Elukate jahtimisel või mõne muu ära märgitud kohani jõudmiseks tulevad appi ka scoutflies (nimetame need luurekärbesteks), kes näitavad mis suunas minna tuleks ja annavad märku sinu läheduses asuvatest jälgedest, putukatest jne. Tänu sellele ei pea kogu aeg kaarti vaatama ja ei ole vaja hetkega kõikide elukate käitumismustreid pähe õppida. Eriti siis, kui oled suutnud vastava eluka puhul luurekärbsed kolmandale tasemele saada. Sel puhul näitavad nad näiteks kohe kaardil ära nii eluka enda kui ka punkti, kuhu ta järgmisena liigub.
Lisaks luurekärbeste leveldamisele läheb kogu elukate kohta kogutud info ka sinu jahimehe käsiraamatusse. Sealt on hea vaadata, millised on nõrgad kohad elukal, milliste elementide vastu ta immuunne on ja mis talle kõige rohkem viga tekitab ning muud sellist informatsiooni.
Monster Hunter Worldi loost rääkides, siis mingit erilist lugu ennast siin nagu eriti polegi. Mõned suuremad Monster Hunteri seeria fännid võivad nüüd selle peale muidugi väga kurjaks saada ning hakata rääkima, kui rikka ja sügava looga siin tegemist on. Et võrreldes selle seeria varasemate mängudega pakkuvat Monster Hunter: World suurepärast ja rikast lugu. Selle väite peale jääb mul ainult ohata ja neile sügavalt kaasa tunda, sest see tähendab, et mänguseeria eelmistes teostes polnud siis järelikult üldse mitte mingisugust lugu. Igal juhul oli isegi Destinys ja Divisionis seda lugu märksa rohkem kui Monster Hunter World’is.
Sellest ei hakka üldse rääkimagi… või noh… räägime siiski, et ühelgi tegelaskujul ei ole siin mängus nime, kõiki neid kutsutakse ja teatakse nende ametite järgi. Näiteks see tüdruk, kes sinu paariliseks on, teda kutsutakse Handleriks. Täpselt nii… kogu selle neetud mängu jooksul jääb ta Handleriks ja kui sa just igavusest tema juttu juba ei skipi, siis saad hiljem teada, et ta liitus ekspeditsiooniga seepärast, et tahtis kirjutada raamatut eksootilistest toitudest. Samamoodi ei tea ka tema sinust eriti midagi, nojah, kui ma isegi teaks. Enda kohta saad siit ja sealt teada, et oled miskine tähtis kütt Vanas Maailmas ja sind on spetsiaalselt ekspeditsiooni juhi ja admirali poolt sinna valitud. Lausa nii tähtis tegelane, et kogu Viienda Laevastiku (Fifth Fleet) väljumine lükati edasi, sest sa jäid hiljaks. Ahjaa… sinu tegelaskuju ei räägi… mitte sõnakestki. Aeg-ajalt maigutab ta küll suud ja nagu tahaks midagi öelda, aga selle aja peale ütleb juba keegi teine midagi.
Handlerist veel rääkides, siis on kohati tegemist ühe ülimalt tüütu ja jabura tegelaskujuga selles mängus. Kogu see lugu ja Handleri tegelane on rohkem kui jabur. Kuna tal pole mitte mingit kogemust dinosauruste jahtimisel ja ettevaatusest pole ta mitte midagi kunagi kuulnud, siis satub ta pidevalt igasugustesse jamadesse. Tegemist on ülimalt ohtliku tegelasega nii talle endale kui ka teistele tema ümbruses. Sellest, et Handleril pole seal üleval pööningul need asjad just kõige paremas korras, annab aimu ka üks hilisem stseen. Nimelt üks küttidest päästab tema ja sinu elu ning tuleb hiljem uuesti sulle ja Handlerile appi. Peale seda, kui oled eluka maha löönud, satub Handler aga tõsisesse paanikasse, kui selgub, et seda kütti pole kusagil näha. Kui too siiski aga lõpuks välja ilmub, tormab Handler teda paaniliselt nuuksudes kallistama. Hei, tüdruk, on sul seal üleval ikka kõik korras? Sa oled seda vanemat daami näinud heal juhul ehk minuti või kaks, sa ei tunnegi teda. Õnneks on too kütt hea südamega ja ilmselt on tal varemgi tegemist teha tulnud selliste poolearulistega.
Kõige tagatipuks, kui mängu alguses sina ja Handler baasi jõuate, tormab sinu kass esimesena Handlerit kallistama. Saate aru, sinu kass võtab kätte ja läheb kallistab esimesena seda poolearulist tüütust? Seda kaadrit nähes oli mul suu ammuli ja tekkis küsimus WTF siin toimub? Ainuüksi sellest võib ilmselt nii mõnelegi juba piisata, et Handlerit kogu ülejäänud mängu vihata või siis hoopis kass karistuseks laagrisse jätta kui küttima lähed?! 😉
Mängu vahestseenidest rääkides, siis need on põhiliselt selleks, et järgmist elukat või ala sulle tutvustada. Räägitav tekst ja huulte liikumine tegelastel loomulikult kokku ei lähe. Kas see mitte juba tavaline pole jaapanlaste mängude puhul? Ma kahtlustan et Jaapani versioonis seda probleemi pole. Aga noh see on selline pisiasi, mis mind isiklikult õnneks ei häiri. Või pole lihtsalt neid stseene piisavalt palju, et häirima hakkaks.
Õnneks selle mängu puhul korraliku loo puudumine väga ei häirigi, kuigi noh, oleks võinud ju siiski midagi olla. Igatahes sauruste jahtimine koos sõprade või ka suvaliste mängijatega on piisavalt lahe.
Kui missioonide tegemine peaks tüütuks muutuma ja tahaks veidi hinge tõmmata ja ringi uudistada, siis ka see on võimalik. Selle käigus saab rahulikult ringi seigelda, asju koguda, kala püüda ja kui soovi on, siis sellel alal pesitsevatele elukatele jahti pidada.
Relvi on mängus 14 erinevat tüüpi ning kõiki neid relvi saab rahulikult treeningruumis järgi proovida. Nii et igaüks peaks leidma oma mängustiilile sobiva relvatüübi. Ise otsustasin ma Light Bowguni, Dual Blades ja Great Swordi kasuks. Kahjuks saab olemasolevate relvade vahel vahetada ainult baasis olles.
Varustust ehk Armorit leidub sama palju kui elukaid, keda jahtida saad. Erinevate elukate poolt korjatud osadest saad omale kokku meisterdada vajaliku armori. Kui alguses komplektid mingit erilist boonust ei anna, siis hiljem, kõrgemate tugevamate elukate puhul, saab näiteks kolme ühte tüüpi armorijuppi omades ka mingit konkreetset lisaboonust. Siinkohal tasub jälgida, milliseid boonuseid miski armor täpselt kokku annab ja teatud elukaid jahtima minnes siis omale vastav armor selga ajada ja vastavat tüüpi relv kaasa haarata. Kogu see varustuse süsteem on tegelikult kohati üsna keeruline ja läheb iga järgmise tasemega keerulisemaks. Kui vahepeal peakski tekkima tunne, et noh, nüüd on selge pilt, siis jõuad sa lõpuks level 50’ni ja tuleb hakata jälle uurima, et kuidas see varustuse uuendamine siis nüüd täpselt käib. Õnneks armoriga asi väga keeruline ei ole, küll aga on relvade uuendamise puhul vaja sul igale relvatüübile just seda konkreetset sellele relvatüübile sobivat kivikest. Nii et…head jahti…
Rääkides erinevate asjade keerukusest, siis kõige nukram kogu asja juures on see, et kasutajaliides jätab kohati tõsiselt soovida. Enamus asju tuleb sul ise välja uurida ja nuputada. Kui tõsises hädas oled ja aru ei saa, kuidas miskit töötab, ei jäägi mõnikord muud üle, kui googeldama minna. Kahjuks ei pruugi ka see sind alati aidata, sest mitte alati ei ole kõik omavahel nõus kuidas miskit täpselt töötab ja räägivad vahel teineteisele risti vastu. Või siis selgitavad teemat pealiskaudselt ja see, mida lõpuks vaja on, jääb ikkagi selgusetuks. Nii ei jää endal tihti muud üle, kui lihtsalt katse-eksitus meetodil pimeduses kombata. Kuid isegi see ei pruugi vahel aidata. Mõne asja puhul on mul endiselt küsimus, et kust neetud kohast ma mis muutust täpselt nägema peaksin. Mis aga peamine, mõnel puhul ei näegi teatud muudatusi ja sul ei jää muud üle, kui uskuda mängu, et see nii on. Sest kui mängus mingi skilli või asja kirjeldus ütleb, et see asi on nii, ju siis peab olema.
Kasutajaliidesest veel rääkides… kogu see asi jätab mulje, nagu oleks selle kokku pannud hulk erinevaid inimesi, kes omavahel ei suhtle ja infot ei vaheta. Ühel hetkel vaatad ringi ja näed hunnikus igavesti vahvaid ja kasulikke funktsioone ning siis järgmisel hetkel tekib jookse-peaga-vastu-seina tunne. Näiteks otsingud… Sätid otsingus kõik paika, leiad ka vastava questi, millega liituda tahaksid ja… siis liitumine ebaõnnestub. Noh pole hullu, otsime uuesti… Aga sa pead hakkama kõiki neid otsingu parameetreid uuesti sisestama. Kas te kurat teete minuga mingit nalja siin või? Kuidas saab selline jaburdus üldse eksisteerida? Oli siis nii raske teha nii, et viimase otsingu parameetrid alati paika jääksid, et ma ei peaks uuesti kõike otsast sättima hakkama?
Või milleks on vaja sulle kuvada neid queste, millega sa ei saagi liituda, sest need nõuavad kõrgemat levelit?
Või see neetud SPAMMIMISE süsteem – GUILD CARDS! Iga mats saab saata sulle ja sina samamoodi teistele, oma kaardi. Vabandust, aga ma ei palunud seda. Või noh, kui tahaks, siis kaardi saatjale vastata ja enda oma talle saata, siis anna andeks, aga kui sa elukaga madistamise ajal menüüsse kaarti vastu võtma ei läinud ja kohe vastu ei saatnud, siis hiljem sa kaarti talle saata ei saa, kui sa just temaga ka hiljem samas sessioonis ei ole. Iseenesest elaks ju selle üle, aga see neetud ikoonike hakkab sul ekraanil vasakus ääres vilkuma, kui keegi sulle kaardi saadab. Ja et sulle regulaarselt seda spammi ikka saadetaks, siis selle eest on Capcom hoolt kandnud ja lisanud achievementi/trophy neile, kes on omale 50 kaarti kokku saanud. Siinkohal tõuseb vägisi keskmine näpp püsti. Milleks sellised achievemendid, Capcom?
Negatiivse poole pealt veel niipalju, et esimesel kahel nädalal peale mängu välja tulekut oli mängu online osa Xbox One konsoolil ikka katki mis katki. Kuigi PS4 konsoolil sai test tehtud ja neil läks asi paremini, siis probleemide üle kurtsid nemadki. Kas tõesti on nii raske mängu enne välja tulekut testida ja kohe peab mingi visa järjekindlusega katkisi mänge müüki viskama? Millal see jama ükskord ära lõppeb kunagi? Õnneks kolmandaks nädalaks saadi asjad lõpuks tööle ja online osa töötab suurema osa ajast ilma probleemideta. Või noh teatud määral ilma probleemideta. Sest üsna tihti tekib teiste mänguga liitumisel või kui nemad sinu mänguga liituvad, mingi kummaline lag, mis õnneks kestab tavaliselt ainult kuni 20 sekundit. Peale seda jookseb jälle kõik sujuvalt edasi. Kui nüüd just esimesel alal, Iidses Metsas, toimuvat mitte arvestada. Kui kõikidel teistel aladel ja ka mängu esimeses pooles, enne tugevate kollide tekkimist töötas Iidses Metsas kõik probleemideta, siis hilisemas mängu osas, peale seda kui sinna lisandub veel elukaid, hakkab kas heli ragisema või tekivad mingid veidrad viivitused mängus. Midagi väga müstilist toimub seal metsas nüüd.
Online osast veel rääkides… Siis koos ei ole võimalik mängu põhimissioone järjest teha. Kui soovid koos sõpradega neid missioone teha, siis tuleb sul eelnevalt see üksinda käivitada ja vahestseen ära vaadata. Kui see tehtud, võib oma missiooni ära katkestada ja siis sõbra mänguga liituda. Jabur, kas pole?
Üldises plaanis võib mänguga siiski rahule jääda. Tegemist on omapärase ja huvitava mänguga, mis mingil veidral põhjusel sind ikka ja jälle seda mängima meelitab. Kui teha ainult põhimissioone, siis peaks mängu looga ühele poole saama umbes 50 tunniga. Kui aga aeg-ajalt ka surma saada ning niisama seiklemas käia ja kõrvalmissioone teha, siis minul võttis looga lõpuni jõudmine üle 100 tunni. Kuid nagu öeldud, selles mängus on miskit müstilist, mis meelitas mind mängu juurde tagasi ka peale lõputiitrite nägemist. Tänaseks olen juba üle level 55 ja mängu alla on magama pandud üle 200 tunni.
Hoolimata kõikidest üles loetletud puudustest on tegemist ühe keeruka, ent huvitava ja ilusa mänguga. Kui sa otsid sellest mängust mingit huvitavat ja sügava sisuga lugu, siis nagu eespool juba öeldud, seda sa siit ei leia. Kui sulle aga meeldib üksi, sõpradega või teiste onlines mängijatega koos dinosauruseid jahtida, siis soovitan sul seda mängu kindlasti proovida. Selles mängus on midagi müstilist, mis lihtsalt kutsub sind seda ikka ja jälle mängima. Et sellest mängust rõõmu tunda, ei pea sa üldsegi olema mingi kogenud Monster Hunteri mängija, sest tegemist on mänguga, mis sobib ka uustulnukatele.
Info lapsevanematele:
PEGI süsteemi järgi peetakse seda mängu sobivaks alates 16’ndast eluaastast, kuid samas ei leia ma selles mängus miskit sellist miks ei võiks seda ka nooremad mängijad proovida. Kui selline dinosauruste küttimine meeldib siis tasub seda täiesti proovida, arvestada tuleb ainult sellega, et hiljem mängu edenedes võivad asjad natuke keeruliseks minna. Minu poiste puhul ei meeldinud see mäng aga kummalegi ja peale esimest tundi sooviti juba midagi muud koos mängida.
