Mul pole vist siiani olnud ühtegi mängu, mida oleks olnud huvitavam ja keerulisem hinnata, kui seda on Nintendo Labo. Ilmselt seetõttu, et ta ei lähe kuidagi traditsioonilise videomängu kirjelduse alla.
Nimelt koosneb Nintendo Labo nii tarkvarast kui ka kastitäiest stantsitud papilehtedest, millest saab juhiste järgi kokku panna mitu erinevat vigurit, mida Nintendo ise nimetab toy-conideks. See aga paigutab Nintendo Labo pigem mänguasjade või konstruktorite kui videomängude valdkonda. Seda toetab ka fakt, et Nintendo otsustas oma esimese telereklaamina just nimelt Labo reklaami eesti keelde tõlkida ja meie telekanalitesse paisata. Reklaamis meelitatakse kõiki meisterdama, mängima ja avastama ning just seda Labo pakubki, aga Labo täielikuks nautimiseks on vaja, et sinus oleks säilinud kübeke mängulisust.
Mänguasjapoodides kohtab palju selliseid konstruktoreid, mis kokku panduna mingi loodusjõu mõjul midagi teevad. Päikesepaneelidega autod, veega kihutavad raketid, tuulikud jne jne. Labo üritab teha midagi sarnast, aga kasutab selleks plastiku asemel loodusesõbralikumat pappmaterjali ning Nintendo Switchi konsooli pultide omadusi.
Karbi sisu lähemalt uurides avastate sealt viis põhilist vigurit: kaks puldiautot, õnge, mootorratta, maja ja klaveri. Mingit liimi ega teipi te nende esmasel kokku panemisel ei vaja, kuid kui meisterdajaks on laps, siis võib mõnel hetkel ära kuluda täiskasvanu abi. Nintendo digitaalsed juhendid on fantastilised ja neid saab nii edasi-tagasi kerida kui ka suurendada ja keerata, kuid tegu on ikkagi papiga ja lapsed kipuvad olema hooletud. Ongi äge asi, mida lapsega koos teha.
Kõige lihtsam toy-con on puldiauto, mida on komplektis kaks tükki. Need koosnevad põhimõtteliselt ühest keretükist, mille mõlemale küljele kinnitatakse üks Nintendo Switchi pult. Switchi enda ekraan muutub juhtpuldiks, millele vajutamine aktiveerib pultide vibratsiooni ja auto hakkab vibratsiooni mõjul edasi liikuma. Kui te olete kunagi kokku puutunud HexBugidega, siis autod töötavad täpselt samal põhimõttel, aga te saate neid ise juhtida.
Autodega tulebki ilmsiks see, mida Nintendo Labo saavutada tahab. Mis lõbu on mängida vibreeriva papist autoga? Aga see lõbu tulebki teil endal välja mõelda. Mina näiteks võtsin eeskuju Rocket League’ist ning panin paika väljaku piirded, keskele palli ja kummagisse otsa ühe värava. Eesmärgiks oli pall vastase väravasse toimetada.
Tahate asja veel põnevamaks teha? Leidke mingi pime ruum või kapp, pange sinna sisse kolm-neli plasttopsikut ja pistke auto pimedasse. Switchi ekraanil nuppu vajutades ilmub nähtavale roheline ekraan, millelt teie näete seda, mida auto näeb. Oot, mis mõttes…näeb? Switchi ühes puldis on peidus nimelt infrapuna-kaamera ja nii auto kui ka paar teist Labo vigurit kasutavad seda omadust ära. Niimoodi võite aja peale võistelda, kes suudab topsid kõige kiiremini pikali lükata. Autode kokku panekuks kulub kõigest mõni minut ja need on suurepärane esimene näpuharjutus.
Maja kokku panemisele kulus vist oma poolteist tundi ning ka see kasutab ära Switchi puldi infrapuna-kaamerat. Maja ise on täiesti maja kujuga, aga selle seintes ja põrandas on avaused, kuhu saab sisse pista erinevates kombinatsioonides lüliteid, mida saab kas keerata, vajutada või vändata.
Majas elab veider kassi kõrvade, ümmarguse keha ja tohutu söögiisuga loomake, kelle jaoks need lülitid käivitavad erinevaid tegevusi, nagu keeglimäng, täpsuslaskmine, vaguniga sõitmine, ilusalong, mikrolaineahi ja palju muud. Tegevuste käigus saad sa oma soorituste eest erinevaid sööke või esemeid, mida loomakesele meeldib oma näost sisse toppida ja vastavalt söögi värvile keha värvust muuta. Kui eriti hästi esined, siis saad auhinnaks kommi, mis muudab loomakese kehal olevat mustrit ja neid on päris palju erinevaid. Minu lemmik on jalgpallimuster ja aluspesu.
Maja toy-con pole just see asi, mille juures kogenumad mängurid väga pikalt peatuvad, aga minu nelja-aastasele tütrele valmistab see siiani palju rõõmu, sest miskipärast ei taha ta ära väsida loomakesele uute värvide külge pookimisest ja tammetõrude ning seepide mikrolaineahju toppimisest.
Õng oli minu jaoks väga vahva toy-con. Esiteks oli tema kokku panemine tänu mitmetele liikuvatele osadele üpriski põnev ning temaga seotud mäng on kõige rahust… Nalja teete või? Kala ei taha ju kuidagi näkata! Vihale ajab juba! Aga ma siiski proovin ka selle hai kätte saada… Vat nii.
Õng on nööriga ühendatud Switchi ekraani hoidva aluse külge ja süsteem loeb sinu tehtavaid liigutusi mängus. Pisemad viidikad tulevad suurema vastupanuta akvaariumisse elama. Aga mõõkkala või rai kätte saamiseks peab palju rohkem vaeva nägema, saaki väsitama, vahepeal tamiili järele andma ja see protsess võib päris kaua aega võtta. Liiga ahneks minnes läheb virtuaalne tamiil lihtsalt pooleks ja kala ujub minema.
Õng kasutab Switchi pultide liikumissensoreid. Üks tunnetab, kuidas teda liigutatakse ja teine jällegi, kuidas teda keritakse/pööratakse. Labo kalapüük on äge ajaviide, mida kas perega või sõpradega ajaviiteks mängida. Näiteks ma kujutan ette, et mõnel sünnipäeval suudan ma sellega teha päris vahva võistluse selle peale, kes kolm kõige suurema kogukaaluga kala välja püüda suudab. Püütud kalad lähevad eraldi akvaariumisse, kus sa saad neid veidi lähemalt vaadata ning akvaarium on ka see koht, mis kasutab ära klaverit, millest varsti juttu teeme.
Klaveri üks omadusi on helilainekaartide skanneerimine ja seda saab kasutada ka akvaariumi puhul. Lihtsalt joonistage Laboga kaasas oleva šablooni piirjoon paberile, lõigake see välja ja siis lõigake šablooni alaserva pooliku kala kujutis. Või auto. Või…ei, roppuseid me välja ei ütle. Mäng skanneerib selle sisse ning laseb teie enda loodud ja värvitud „kalakese“ akvaariumisse ujuma. Jällegi, see lisa ei ole mingi väga sügav põhjus, aga mõneks ajaks on siin rõõmu kuhjaga. Kasvõi lased lapse sõpradel kalad välja lõigata ja jätta nad mälestuseks akvaariumisse ujuma.
Järgmine asi on mootorratas, mis on ühest küljest kõige ägedam ja mängulisem toy-con, teisalt aga kõige enam pettumust valmistavam. Kõige ägedam on ta seepärast, et vidina idee seisneb selles, et sa surud mootorratta „bensupaagi“ endale keha vastu ja saad siis erineva kiiruse ja raskusastmega radadel arvuti juhitud meestega võidu kihutada. Siin kuluks hädasti ära mitmikmäng, kasvõi läbi interneti teiste Labo kasutajate vastu, aga sobiks täiesti vabalt ka pere keskis aja peale kimada.
Kui radu väheks jääb, siis saab neid ise juurde teha. Selleks on ühe papilahe küljes spetsiaalne mootorratta kujuline mini-con (mida ei lähe tegelikult üldse vaja, sest niisama puldiga saab ka, aga ikkagi on äge), millega saad õhus ringi kimada, suuga „põrr-põrr“ juurde teha ja õhus joonistatud rada ilmubki Switchi ekraanile. Lisaks saab puldi infrapuna-kaamerat kasutades erinevaid esemeid skanneerida ja nendest motoareenidele pinnavorme luua. Jah, te võite oma kassi skanneerida näiteks.
Mis siin siis pettumust valmistas? Asjaolu, et see vidin on papist, aga reaalselt kõige aktiivsema kasutusega. Lenksu otsad pead iga kord pulte sisse pannes lahti tegema ja kinni panema ning kuna gaas on paremat käepidet keerates, siis ma ei julge lubada, et see papp kaua vastu peab. Seega kõige lahedamal mänguasjal on kõige suurem oht katki minna. Pagan… siis see ei erinegi ju lapsepõlve lemmikmänguasjadest eriti.
Viimasena, aga kindlasti mitte kõige vähemana… klaver. Selle kokkupanek kestis peaaegu neli tundi ja selle sees on hulk helkivaid kleepse ka, mis õige koha peale kleepida tuleb. Sest täpselt nende abil klaver töötabki. Kui vajutate mingit klahvi, tõuseb läikiv kleeps üles ja puldi kaamera teab, et ahhaa, peab seda heli tegema. Lisajuppidega saab muuta klahvihääled koorilauljateks, karjuvateks vanameesteks või kräunuvateks kassideks, seega ilma midagi tegematagi annab Labo klaver välja ühe täiesti okei lastesüntesaatori, millega klimberdada. AGA… lähemal uurimisel paljastub lisaks niisama klimberdamisele ka klaveristuudio, kus saab muuta väheste klahvidega klaveri oktaavi, lisada häälele kaja, muuta kõlava heli pikkust, panna endale taustaks trummirütme (mida saab kusjuures ise omalaadse perfokaardiga teha) ja kasutada ise meisterdatavaid helilainekaarte, et häält muuta. Seega vähegi muusikahuvilistel lastel/lapsemeelsetel on siin avastamist kuhjaga, sest oma loomingut saab ka mingil määral lindistada (aga kahjuks mitte failina eksportida).
Klaver on järjekordne vidin, millel on hulk liikuvaid osi, seega pisematele lastele võiks seda anda kasutamiseks ainult vanemate järelvalve all. Minu klaveril on ette lindistatud meloodiate nupp juba päris ära lõhutud, sest lastele meeldis jubedalt kassidel „Happy Birthday“ laulu lasta ette kanda. Samas ma ei suuda ära imestada, miks ei ole Labosse sisse ehitatud mingit „Piano Hero“ sarnast rakendust, et ka klaveriga midagi „mängida“ saaks.
Seega kõikide asjade kokku panemise peale kulub ümmarguselt nii kümme tundi. See on suurepärane ajaviide, mida lapsevanemad koos oma võsukestega teha saavad, sest nemad võivad väikestele leiutajatele rääkida ja inglise keelest tõlkida, mida mingi jupp teeb ja mis selle viguri tööle paneb. Lisaks kulub nendega mängimisele ja avastamisele mingi aeg, aga kui peres kasvavad tõelised tehnikahuvilistest leidurid, siis on Nintendo Labos peidus ka omalaadne programmeerimisvahend nimega Nintendo Labo Garage. Tegu on äärmiselt robustse „põhjus-toiming-tulemus“ stiilis kasutajaliidesega, kus saab erinevaid käsklusi siduda erinevate lõpptulemustega ja see peaks kannustama inimesi ise oma toy-cone välja mõtlema. Internetiavarustes on olemas juba kommiautomaadid, toimivad Game and Watch elektronmängud, erinevad rütmimängud trummidega ning Ariana Grande tegi koos Jimmy ja The Roots nimelise bändiga endale Labost muusikainstrumendid ning kandis ette loo „No tears left to cry“. Seega siin seab piirid ainult reaalselt teie enda ettekujutusvõime, papilõikamisoskus ning väike programmeerimispisik.
Nintendo Labo on veidralt huvitav asi. Ta ei ole nagu videomäng, aga vajab toimimiseks Nintendo Switchi mängukonsooli. Pigem on ta mänguasi või platvorm, mille Nintendo lõi spetsiaalselt peredele, et nad koos aega veeta saaksid.
Absoluutselt kõiki vigureid saab kohandada väga erinevate mängude ja vanuste jaoks ning kui midagi juhtub katki minema, siis on Nintendo enda kodukal prinditavad šabloonid olemas, et saaksite katkise jupi ise asendada. Kindlasti ilmuvad „varuosad“ müügile ka, aga ma kahtlen, et mitte Eestis.
Isa ja meisterdaja minus lausa rõkkas, kui ma Labot kokku panin ja seda lastega koos mängisin. Kuid videomängur minus tahaks iriseda, et miks pole klaveril mängurakendust ja miks mootorrattaga netis kihutada ei saa ja miks kalapüügi ajal sulle vastavaid vihjeid ei anta, kui ma üritan juba kümnendat korda seda neetud tuunikala sealt välja sikutada.
Ühesõnaga 70 euro eest ostate endale hunniku mänguasju ja tarkvara, millega mõnedkümned tunnid enda või oma võsukeste vaba aega sisustada. Seega Labot ostes ärge mõelge, et ostate videomängu. Pigem, kui teil Nintendo Switch olemas on ja tahate oma perele osta mõne „õpetlikuma“ mänguasja, mida ka ise salaja veidike näppida, siis on Labo päris vahva asi. Nüüd tuleks ainult välja mõelda, kuhu need papist mänguasjad küll ladustada, kui ma neid ei kasuta…
Ilmus: 27. aprill 2018
Arendaja: Nintendo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit: