PlayStation Classic – killuke ajalugu

Kui te mõtlete PlayStationi peale, siis tuleb paljudel esmajoones silme ette hall karp teie kunagises elutoas, mida paljud sõbrad kadeda pilguga vaatasid. Jah, olid ajad, kus vähemalt Eestis oli PlayStation täielik staatuse sümbol. Sa polnud mingi mees, kui sul pleikarit teleri kõrval polnud.

See polnud ka mingi ime, sest vanal halli karva PlayStationil oli hulk vägagi ägedaid mänge, mis kolmemõõtmelise graafika abil inimesi hullutama hakkasid. Nende hulgas olid näiteks „Final Fantasy VII“, mis RPG-d massidesse paiskas, „Gran Turismo“, mis tõi ulmelise graafika saatel sadade reaalsete autodega kihutamise koju kätte ning lisaks nendele veel kümneid ja kümneid mänge, mis ajendasid tervet põlvkonda videomängudest huvituma. Kas te ka teate, et järgmisel aastal saab see kast ja PlayStationi bränd 25 aastat vanaks?

Oma 24. sünnipäeva (miks mitte oodata siis juba järgmise aasta pisijuubelini?) tähistamiseks paiskas Sony Nintendo paari eelneva aasta mini-retrokonsoolide eeskujul turule tillukese variandi sellest samast algsest PlayStationist, kuhu on juba eelnevalt laetud valik vanu ja väidetavalt häid mänge. Mängude headus on muidugi suhteline, aga eks igaüks otsustab selle üle ise:

Battle Arena Toshinden
Cool Boarders 2
Destruction Derby
Final Fantasy VII
Grand Theft Auto
Intelligent Qube
Jumping Flash!
Metal Gear Solid
Mr. Driller
Oddworld: Abe’s Oddysee
Rayman
Resident Evil Director’s Cut
Revelations: Persona
Ridge Racer Type 4
Super Puzzle Fighter II Turbo
Syphon Filter
Tekken 3
Tom Clancy’s Rainbow Six
Twisted Metal
Wild Arms

Nimekiri on tegelikult žanrite poolest üpriski kirju ning mõned ägedad asjad olid seal ka minu jaoks, AGA mul on peaaegu kõik mängud mingil kujul juba olemas. Nimelt suutsid PlayStation 2 ja PlayStation 3 esimese konsooli mänge nii füüsiliselt kui PS3 puhul ka PSN-i poest ostetuna digitaalselt mängida… ja nad teevad seda märksa paremini, kui PlayStation Classic. Nimelt põhineb PS Classic ühel üldkasutataval emulaatoril, aga ta ei kasuta ära ühtegi võimalust mänge kuidagi kenamaks teha. Seega tunduvad 720p resolutsioonile venitatud vanad mängud kohati eriti karused ja rohmakad. Resolutsiooni ei saa muuta ka, mis tundub eriti veider. Küll aga on igale mängule külge poogitud oma mälukaart, kuhu saab mängust teha ka suvalise hetke salvestuse. Seega ei peagi alati Resident Evilis trükimasina kassette otsima.

Seega tekib küsimus, et miks PlayStation Classicut üldse osta, kui Sonyl on juba mitu ametlikku võimalust samu mänge tunduvalt paremate valikutega mängida? Ilmselgelt taheti jõuluturu-pirukat ampsata ja konsool näeb äärmiselt armas välja, aga kellele see mõeldud on? Seega otsustasin teha katse ja viia PS Classic hetkel jõulumehe nimekirju kirjutavate laste/noorte kätte ja pakkisime selle minu läbi viidavas videomängude klubiringis lahti. Kõigile meeldisid puldid, mis tillukese konsoolikarbi kõrval nii suured tundusid ning ka pisikonsooli enda välimus koos töötavate nuppudega, kuid kui mängude juurde jõudsime, siis ei suutnud vaat et ükski pakutav valik pikalt huvi pakkuda. Osad mängud on lihtsalt nii aeglased ja kohmakad ning me ei suutnudki ära mõistatada, miks peaks keegi tahtma veealust liikumist meenutava animatsiooniga „Battle Arena Toshindenit“ mängida, kui „Tekken 3“ samas masinas olemas on. Selle asemele oleks võinud panna ju midagi muud. Kusjuures, isegi „Tekken 3“ ei ole ka ideaalne versioon, aga siin on minu arvamus pigem kallutatud. Nimelt on osad mängud, „Tekken 3“ nende hulgas, nii Euroopas kui ka Ameerikas ilmunud PS Classicus PAL versioonid, mis tähendab seda, et niigi karvased mängud jooksevad veidi aeglasemalt kui NTSC variandid seda teinud oleksid. Kui aga varem NTSC mängudega kokku puutunud ei ole, ei oska sellest ka puudust tunda. Siiski on tegu huvitava valikuga, sest miks mitte tuua mängijateni parimad võimalikud variandid vanadest nostalgilistest klassikutest? Olles läbi kamminud veel mitmeid mänge, sealhulgas „Cool Boarders 2“ ja „Oddworld: Abe’s Odyssey“, jõudsimegi otsusele, et kuigi tegu on kena aparaadiga, siis ainult selleks ta ka jääb ning mängimiseks temast suuremat tolku ei ole.

PlayStation Classic on täpselt selline jõulutoode, mida võiks leida näiteks mõnest kingituste poest, kus müüakse MacGuyveri taskunuge ja Harry Potteri võlukeppe. Ta on väga hea kingitus näiteks vanemale mängurile, kes masinat ilmselt kasutama ei hakka, aga kes leiab sellele uhke koha näiteks oma arvuti monitori kõrval. Selline ilus kontorilaua nipsasjake, mida silmates kolleegid ja äripartnerid ühmavad, et näe, sul on pleikar teleka kõrval, nagu vanadel headel aegadel, kui me nädalavahetustel sõpradel külas käisime…