“Sa vaata, kuidas tolmab tee, kui kappab minu hobune,” laulis Bläck Rokit kunagi. Rockstarile ilmselt meeldib samuti vaadata, kuidas tee tolmab, sest päris korraliku portsu oma mänguajast saad sa ekraanil nautida pilti sellest, kuidas kappab sinu hobune.
Kui te nüüd arvate, et ma teen nalja või liialdan veidi, siis õnnetuseks on asi naljast kaugel. Kontrollimiseks võite julgelt mõnel oma sõbral, kes samuti RDR2 mängib, kratist haarata ning neist tõe välja peksta. Vähemalt RDR2s hakkavad nad alati peale väikest raputamist ja peksu laulma nagu linnukesed varahommikul. Peaasi, et te peksu ja kägistamisega liiale ei lähe, mõni nõrgem isend võib vedru välja visata ja on seda jama siis veel vaja? Vajadusel võite muidugi enne raputamist igaks juhuks näomaski ette panna, nii ei saa pealtnägijad sind hiljem ametivõimudele kirjeldada. Kui aga unustasid näomaski ette panna, siis ei jää muud üle, kui tuleb ka pealtnägijad kinni püüda ja neile natuke selgitustööd teha, et koputamine pole ilus. Selle käigus tasub nad nende taskurahast samuti vabastada, noh õpetuseks või nii. Kui nad aga siiski pakku pääsevad, siis tasub sealt kähku uttu tõmmata ja lähimasse postkontorisse ratsutada. Sest seal saad ilusasti oma pearaha ära maksta.
Kord juba postkontoris olles võite siis ühtlasi ka oma kaasas oleva kala postiga ära saata. Õnnetuseks pole kala postiga saatmine selles mängus aga pooltki jõige jaburam asi, mida te kohtate.
Aga tuleme selle ratsutamise juurde tagasi… Nagu mainitud sai, siis ratsutamist on siin ikka korralikult, mängumaailm on suur ning ühest kaardi otsast teise võtab julgelt 10-15 minutit ära, või rohkemgi, kui te otsustate vahepeal natuke metsloomi küttida või kedagi röövida ning hobusele ja endale puhkust anda.
Kui tegemist ei ole just parajasti mõne aktiivse missiooniga, kus kellegi järel ratsutada tuleb ja juttu aetakse, siis varem või hiljem saab teil sellest ratsutamisest ja ümbritseva looduse nautimisest (loodus ja kogu ümbritsev keskkond on tõepoolest imeilus ja väärt nautimist, vähemalt Xbox One X’i puhul) isu täis. Kui see juhtub, siis saab õnneks selle punktist A punkti B ratsutamise cinematicu peale lülitada ja ise selleks ajaks WC pausi teha või hoopis köögis võileibu meisterdada. Pikema ratsutamise ajal saab ka mõne lihtsama õhtusöögi juba valmis teha, tuba koristada või kasvõi kätekõverdusi teha. Siinkohal muidugi soovitan siiski kusagil teleri läheduses viibida, sest vahel võib juhtuda, et mõni kurikael otsustab sind röövima tulla või on läheduses keegi, kes abi otsib. Aga need pole kaugeltki ainsad põhjused, miks võiks teleri läheduses olla. Tõenäoliselt suudab su hobune vahepeal mõne vastutuleva hobusega laupkokkupõrke korraldada ja loomulikult oled selles kõiges sina süüdi ja võid nüüd korralikult tina saada. Siinkohal tahaks Rockstari kogu täiega sinnasamusesse saata, Rockstari hobused on vist maailma kõige lollimad hobused üldse. Selliseid hobuste laupkokkupõrkeid ei suuda ma meenutada mitte ühestki teisest mängust, isegi indie-mängudest mitte.
Kõige hullem saabub aga siis, kui peaksid lõpuks niikaugele jõudma, et aeg on linnaeluga tutvust teha. Saint Denis on koht, kus tuleb üsna ettevaatlikult ringi liikuda, sest vale nupuvajutus või liigutus võib lõppeda sellega, et kogu linna politsei hakkab sulle jahti pidama. Näiteks tahad hobuse selga ronida, aga kuna sel hetkel on ka mingi tüüp su hobuse läheduses, siis otsustab mäng, et hobuse selga ronimise asemel niidame selle tegelase jalust maha või tihti piisab ka sellest, kui sa kedagi lihtsalt kogemata müksad. Kui midagi sellist juhtub, siis on targem kohe käed üles tõsta, nii pääsed rahatrahviga ja väikese puhkusega vanglas. Kui aga õigel hetkel kohe käsi üles ei tõstnud või päästikusõrme sügeledes politseiniku maha lasid, siis on targem sealt linnast kiiremas korras jalga lasta, sest neid politseinikke tekib seal linnas nagu seeni peale vihma aina juurde ja juurde.
Ja need ebavajalikud, tüütud animatsioonid sellest, kuidas sa toitu küpsetad, nooli või kuule valmistad… ükshaaval… Neil hetkedel tahaks selle sadistile Rockstaris, kes selle nii disainis, paar krõbedamat sõna öelda, et palun ära rohkem mänge disaini, see on puhas mängijate piinamine.
Soovida jätab kõvasti ka kogu see kogemuspunktide ja tasemete teenimise süsteem ning selle juurde erinevate boonust pakkuvate esemete jaoks nahkade ja teiste asjade kogumine. Selleks hetkeks, kui sa mänguga nii kaugele jõuad, et noh, võiks ju neid boonuseid pakkuvaid asju teha, on sul ilmselt kõik võimalikud maksimumtasemed nagunii käes.
Nii… nüüd võib minna mängu positiivsema osa juurde. Et kui kõik eelpool nimetatud välja arvata, siis on RDR2 tegelikult päris hea mäng.
Sellise suure avatud maailma mängu kohta on igasugu tehnilisi vigu ainult mõned üksikud ja needki enamasti sellised kõrvalised, mis mängukogemust ei riku. Siinkohal on ikka väga palju vaeva nähtud ja suur töö ära tehtud.
Mängu visuaalne pool on aga lihtsalt suurepärane ja selle mängu kohta on see vast isegi liiga tagasihoidlikult öeldud. Nagu eespool mainisin, siis tasub vahel aeg maha võtta ja lihtsalt nautida seda võrratut maailma, millega Rockstar hakkama on saanud. Lumised mäed, rohelised metsad, preeriad, sood, jõed, kalaküllased järved, jne. Visuaalse poole pealt on kahtlemata tegemist Rockstari kõige parema teosega ning ühe ilusaima mänguga, mis hetkel turul saadaval on.
Aga mängu tehniline ja visuaalne pool pole ainukesed, mis on kiituse ära teeninud. Ka heliline pool väärib kiitmist, need helid, muusika valik ja dialoogid on kõik lihtsalt esmaklassilised.
Mängu lugu ise aga on selline nii ja naa. Otseselt ei ole nagu põhiloole miskit nagu ette heita, aga… Loo esimene pool oli päris hea, aga lõpupoole jäi nagu miskit natuke puudu. Samas ei oska ma panna näppu konkreetselt sellele kohale ja öelda, et mis nagu puudu jäi, aga miskit nagu jäi kraapima.
RDR2 tegevus toimub siis enne esimese Red Dead Redemptioni sündmusi. Igasugused spoilerite teemal nutvad piripillid ilmselt seda mängu mängida ei saa, lõpp on suuresti juba ette ära spoilerdatud neile. 😉 Tõsi, sel korral on peategelaseks hoopis teine mees, Arthur Morgan, kelle silmade läbi siis mängija kogu seda lugu nautida saab ning lõpuks selgust saab, et mis siis selle Van der Linde kambaga üldse juhtus ja miks need asjad siis lõpuks olid nii, nagu nad esimeses mängus olid. Mängijal on nüüd suurepärane võimalus vahetult kogeda neid sündmusi, mis esimesele mängule eelnesid ning läbi Arthuri silmade näha muutusi John Marstoni, Van der Linde ja teiste kambaliikmete juures. Üldiselt peab ütlema, et loo autorid on teinud head tööd ja kokku on pandud üks korralik põnevusdraama.
Lisaks mängu põhiloole leiab siit ka kõrvallugusid ja juhtumeid, millest nii mõnedki on tragikoomilised ja toovad naerupisara silma. Olgu selleks siis vennad, kes paluvad, et sa neile jalaga munadesse lööd, maailma julgeim naine Margaret oma eesel-zebra ja erinevat tüüpi lõvidega, Ku Klux Klan’i tragikoomilised äpardused ja paljud teised lood, millega maailma avastamisel kokku puutud.
Need lood ja juhtumised annavad sellele mängule päris palju juurde ning teevad sellest maailma just nii võrratu nagu ta on – elava maailma koos erinevate tegelastega, kellel igaühel on oma lugu, mida avastada. Siinkohal soovitan kõigile selle mängu mängimiseks aega varuda ja seda maailma avastada ning nende tegelastega tutvust teha. Kui keskendud ainult mängu põhiloole, siis jääb sul väga palju avastamata ja nägemata ning selle mängu puhul on see lihtsalt raiskamine. See oleks nagu kirsitordi pealt kirsside ära söömine ja ülejäänud tordi prügikasti viskamine. Üpriski rumal raiskav tegevus, kas pole? Seega võta ikka terve RDR2 tort ette ja naudi seda koos kirsside ja kõige muuga, mida tordil pakkuda on.
Tavaliselt on avatud maailmade mängude puhul üsna tüüpiline, et igat sorti missioonid, tegevused ja muud juhtumised hakkavad korduma. RDR2 on siinkohal hea näide, et saab mängu luua ka ilma selliste korduvate missioonide ja tegevusteta. Kõik mis juhtub, on uus ning korduvaid missioone ja juhtumeid siit eriti ei leia. Või vähemalt, minul oma 160+ mängutunni jooksul ei õnnestunud selliste asjade otsa komistada. Nii et taaskord minu sügav kummardus meeskonnale, kes on teinud siin suurepärast tööd, et luua maailm, kus korduvaid “mine korja mulle 10 sinist seent” jamasid ei oleks.
Ära sai proovitud ka Red Dead Online, aga kuna tegemist on veel alles arendamisel oleva asjaga, siis väga põhjalikku arvamust ei tahaks ma sellest asjast veel kujundada ning mängu hindamisel jätaksin ma selle osa üldse välja. Sest vähemalt esialgu on see selline veider “ei liha ega kala” tüüpi asi. Ning relvade ning muude esemete hinnad on hetkel ikka kosmiliselt ulmelised.
Red Dead Online käima panemisel ehmatatakse mängijaid kohe uue looga. Kellegi arvates jäi vist üksikmängu osas pakutavast loost väheks ja otsustas, et võiks nüüd ka online-põhise loo siia juurde tekitada. Ühesõnaga Red Dead Online hakkab siis oma looga pihta, kus saad loopõhiseid missioone tegema hakata, kas koos sõpradega, teiste mängijatega või üksi.
Lisaks saab osa võtta võiduajamistest hobustega või mõned PvP mängud maha pidada. Aga ükski neist variantidest nagu ei kutsunud end väga pikalt mängima. Vähemalt hetkeseisuga ei suuda ma ennast näha järgmisel aastal Red Dead Online PvP’d mängimas.
Red Dead Redemption 2 näol on tegemist hea mänguga, mida julgen soovitada kõigile neile, kes oskavad hinnata head lugu ja kellele avatud maailma mängudes ringi seigelda ning avastada meeldib. RDR2 on oma hinda mitmekordselt väärt, pakkudes mängurõõmu mitmeks kuuks. Kuid tänu eespool mainitud puudustele, ei saa ma siinkohal mitte kuidagi sellele teosele maksimumpunkte anda.
Info lapsevanematele:
Red Dead Redemption 2 on märgistatud PEGI 18 reitinguga, mis tähendab seda, et antud teos ei sobi alla 18-aastastele isikutele. Põhjuseks on toodud vägivalla kasutamine kaitsetute tegelaskujude vastu, ebasobiv keelekasutus ja hasartmängude mängimise õpetamine. Kõik see vastab tõele, kuid samas õpetab see mäng, et igal teol on tagajärjed. Seetõttu ei oska ma konkreetset seisukohta siinkohal võtta. Juhul kui otsustate selle mängu jõuludeks oma lapsele kinkida, siis soovitan igaks juhuks tema mängimisel silma peal hoida ja vajadusel selgitusi jagada. Igal juhul on sellest mängust rohkem kasu kui Fortnitest.
