Tomb Raideri seeriat ilmselt liiga pikalt inimestele lahti seletama ei pea, sest esimene Tomb Raider ilmus juba aastal 1996 ning käesolev mäng on selles mänguseerias juba 19-s. Tegemist on kolmanda osaga uusimast, 2013. aastal alustatud triloogias, mis heidab pilgu Lara Crofti varasemale eluperioodile. Plaanide kohaselt peaks tegu olema triloogia lõpuga, aga eks me seda veel näe. Mängu arendajaks on seekord Eidos Montreal, kes eelneva kahe mängu puhul on pigem olnud juhendaja rollis.
Siinkohal mainin ette ära, et kui triloogia esimene osa mängisin ilusasti lõpuni, siis seeria teine osa: Rise of the Tomb Raider jäi mul selles mänguseerias vahele.
Mängitavus
Varasema osaga on mul isiklikult raske võrrelda, aga olen vestluste käigus aru saanud, et viimases osas oli avatud maailma rohkem. Kolmas osa sarnaneb pigem esimesega, kus mäng kulgeb enamasti pikkades „koridorides“.
Enamus keskkondadest, kus mäng toimub, tunduvad vaheldusrikkad ja ma ei tundnud, et ma pidevalt kordaks samasuguseid tegevusi.
Minu suureks meeleheaks siin mängus väga palju vastastega võitlust pole. Pigem on leitud väga hea tasakaal, kus kohati tuleb võidelda vastastega ja siis on jällegi pikemad pausid, kus on keskendutud rohkem seiklusele ja mõistatuste lahendamisele.
Kui tekivad olukorrad, kus tuleb vastastega lahingusse astuda, on peaaegu alati võimalus seda erinevalt lahendada. Kas soovid hiilida ja vaikselt vastaseid ükshaaval maha võtta või jätad üldse enamiku vastaseid ellu ja liigud hoopis edasi? Isiklikult eelistasin teha koosluse hiilimisest ja vibuga küttimisest.
Võitlused tunduvad väga hästi viimistletud ja kui üldse kurta, siis keskmise raskusastme peal on vastased kohati natukene rumalad, aga see ei teinud mängu otseselt minu jaoks halvemaks.
Ronimine/turnimine ja muu säärane tegevus on mängus samuti kenasti läbi mõeldud. Ära tasub mainida see, et mängus saab erinevaid aspekte lihtsamaks/keerulisemaks kruvida. Ehk kui soovid, et lahingud oleksid kergemad, aga ronimine keerulisem, siis on see täiesti võimalik. Arenduse koha pealt tähendab see seda, et mängu loojad pidid samasuguseid piirkondi mitu korda kujundama, et kõik erinevate kombinatsioonidega töötaks ja sellega on nad saanud väga hästi hakkama.
Väga suur osa mängust toimub vee all. Selles keskkonnas sain ka kõige paremini aru, kui hea viimistlusega mäng on. Iga olukord, kus Lara napilt pääses, tekitas sisimas judinad. Ma arvan, et need kitsad koridorid ja kaameratöö teevadki sellest keskmisest tunduvalt parema mängu. Nad on kahe eelmise mänguga seda maailma nii hästi lihvinud, et kolmanda osa puhul on tegu lihtsalt suurepärase mänguga.
Lugu ise midagi liiga erilist pole, aga samas sisaldas üksikuid stseene, mis jätsid tugeva mulje. Laias laastus oli tegevus alati läbi mõeldud, aga hinge liiga palju ei läinud. Näha oli, et asukohtade ja detailide kujundamisega oldi vaeva nähtud ja neid ka loo käigus esile tõstetud.
Erinevad koopad pakkusid kohati väga keerukaid puslesid, mis jätsid mu päris pikaks ajaks mõtlema, et milline on nüüd see õige lahendus. Puslede puhul avaldas muljet ka see, kui palju erinevaid ja füüsiliselt suuri seadeldisi arendajad olid suutnud luua. Ka siin ei tekkinud tunnet, et ma pidevalt kordaks ennast.
Graafika
Lisaks heale ja nauditavale mängitavusele võib öelda, et tegu on kindlasti ühe ilusaima mänguga, mida ma olen näinud. Muidugi mängisin ma seda Xbox One X’i peal, kus sai valida kas kõrgema resolutsiooni või parema kaadrisageduse vahel.
Stseenid, kus Lara on mingi kalju ääre peal ja näed kauguses džunglit, on lihtsalt lummavalt kaunid ja see kõik jookseb sujuvalt ja kiirelt! Samuti mängumootoriga tehtud vaheklipid tunduvad kohati nagu oleks neis kasutatud päris inimesi.
Ma rohkem isegi ei hakka kirjeldama, kui ilusa mänguga on tegu, sest pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna. Siin on siis kolme tuhande sõna jagu pilte:
Kokkuvõte
Ma võiksin ilmselt lehekülgede kaupa veel kiita, kui väga see mäng mulle meeldis. Ilmselt paljude jaoks on see suures osas juba tuttav, aga kuna isiklikult jäi teine osa vahele, siis minule oli kõik väga värske ja mõnus! Võrreldes esimese osaga on viimistletud mängitavust väga palju ja graafiliselt on mäng ikka väga palju ilusamaks läinud.
Selle ~14h jooksul, mis mul mängu läbimiseks kulus, ei hakanud mul igav ja polegi ammu ühtegi mängu olnud, mille oleksin kätte võtnud ja jutiga nädalavahetuse jooksul läbi teinud.
Kui hakkasin mõtlema, mis hinnang mängule panna, siis alguses jäin seisma 4.5 peale, sest mängu lugu oli kohati natukene nõrk. Aga kuna tegu oli esimese mänguga, mida ka mu elukaaslane hea meelega kõrvalt vaatas ja samuti kiitis, kui võrratu see välja näeb… Siis olen nõus hinnangu 0.5 võrra tõstma ja maksimum punktid andma!
