Kusagil minu videomängudega seotud kraami hulgas on igavene hulk „Skylandersi“ mängu kujukesi. Samas kastis peaks olema ka mitmeid esimese ja teise „Disney Infinity“ tegelasi ja elutoa riiulil troonib mitukümmend amiibot. Ainukesed „mänguasjamängude“ vidinad, mida mul ei ole (sest mul pole põhimängu ennastki), on „Lego Dimensionsi“ komplektid. Okei, ma veidi luiskan, Lego siil Sonic, B.A. A-Rühmast ning „The Hoff“ „Knight Riderist“ on siiski amiibode kõrval olemas. Mis neid kõiki ühendab? Jah, need mängud on tegelikult unustatud. Nintendo küll pusib amiibode tuge natuke, aga kõiki Nintendo mänge saab edukalt mängida ka ilma mänguasju kasutamata.
Seepärast oligi esmalt jõle veider vaadata, kuidas Ubisoft suure hurraaga „Starlink: Battle for Atlase“ välja kuulutas. Kosmosetulistamis-seiklusmäng, kus saad puldi külge kinnitada plastmassist kosmoselaeva ja selles siis lennult piloote, tiibu ja relvi vahetada, mis koheselt ka videomängus kajastuvad? Aastal 2018? On nad täiesti põrunud või?
Tegelikult on „Starlinkis“ mitu mänguvõimalust. Esmalt siis (Eestis näiteks Gamestarist) ostetavad üpriski kena kvaliteediga, aga sellised kallivõitu mänguasjad, mida vastava kinnituse abil saab puldile laduda, juhul kui ostsite plaadiversiooni. Teiseks võimaluseks on mäng osta vastava konsooli veebipoest digitaalselt ning digitaalse ostu puhul on enamus pilootidest, laevadest ja relvadest kohe olemas. Minu kirjatükk põhinebki PlayStation 4 digitaalsel variandil.
„Starlink“ räägib loo kosmoselaevast nimega Equinox ning selle kirjust meeskonnast, kuhu kuulub igasuguse värvika taustalooga tegelasi. Oma rännakul läbi maailmaruumi on jõutud Atlase galaktikasse, kus kurjamid nende laeva sisse rammivad, kapten St. Grandi röövivad ja ülejäänud meeskonna koos laevaga lähima planeedi pinnale kukutavad. Siit algab võidujooks ajaga, et koguda võõras galaktikas piisavalt liitlasi, et kuri Leegion tagasi lüüa ja päästa nende kallis kapten enne, kui kurjamid on temast iidse ja võimsa kütuseelemendi loomise saladuse välja peksta jõudnud.
Kogu see lugu ja tegelased oleks nagu välja pugenud 90. aastate lõpu laupäevahommikusest multikast ja see ei ole üldse halb asi, sest lugu ongi tehtud köitvaks nooremale mängijate põlvkonnale. Vanemate jaoks on see pigem ettekääne pahadele tuutusse anda ja mängu dialoog toetab seda. Mina jäin truuks ühele tegelasele, rokilembelisele neiu Razorile ja tema diplomaatia seisnes selles, et sõbralikku asundust nähes küsis ta otsekoheselt: „Heip, meie Muhviga lähme kassijahile! Tulete ka või?“
Juhul, kui olete otsustanud osta „Starlinki“ Nintendo Switchi versiooni, tutvustatakse teile mängu alguses veel ka ühte Nintendo ikoonilist tegelast Star Foxi, kelle ümber keerleb väidetavalt päris vahva lisamissioonide rada ning fännid internetis juba ootavad, et Ubisoft mängu mootorit ka „päris“ Star Foxi mängu jaoks kasutaks. Minul jäi see aga kahjuks proovimata ja muudel konsoolidel mingeid eksklusiivtegelasi ei ole. Seega Nintendo Switchi variandil on teistega võrreldes sisu märksa rohkem.
Kogu see relvade vahetamise ja kombineerimise süsteem on tegelikult väga tuus. Kosmoselennumängu kesta all peidab ennast päris vahva kolmanda isiku vaates tulistamismäng. Nimelt on mängus kaks liikumisviisi: planeedi pinna lähedal hõljumine ja planeedi kohal ning kosmoses lendamine. Erinevate kosmoselaevade juhtimine on ühtmoodi lihtne ning mööda piltilusaid planeete on vapustavalt lahe niisama ringi kihutada, sest liikumine planeedi pinnalt kosmosesse ja sealt tagasi on ilma igasuguste nähtavate laadimisaegadeta.
Relvadel, mida te kasutada ja jooksvalt kombineerida saate, on erinevad elemendid ja efektid. Tuli, jää, gravitatsioon, löök ja … kuidas stasis eesti keeles on? Paigale tarretamine? Sõltuvalt siis vastas olevatele pahalastele või käsil olevale mõistatusele peate valima ka relvad. Õiges kombinatsioonis kasutatuna tekitavad relvad erinevaid olekuid ja efekte, näiteks tulerelv suudab vastase üles kuumutada ning seejärel on jäärelv märksa tõhusam. Minu lemmikkombinatsiooniks kujunes aga jää ning gravitatsiooni koosmõju. Jääga vastane kuubikuks ja siis gravitatsiooniga krõmpsti kokku. Enamasti selline „pauk ja puu“ efekt.
Lisaks saab laevadele ja relvadele külge panna ka erinevaid embleeme, mis annavad lisajõudu, elusid, efekte või mõjutavad niisama kosmoselaeva üldandmeid.
Kahjuks on mängu värvikirevates maailmades jagatavad ülesanded ääretult üksluised. Igal planeedil on oma näidik, kus on kujutatud Leegioni ja sinu taha koonduva Alliance’i jõuvahekord antud planeedil. Seda saab erinevate tegevustega enda kasuks kallutada. Maandu planeedile, otsi/raja sinna kaevandusi, jälgimistorne ja barakke, otsi üles vastaste kaevandustornid, lase need puruks, otsi üles suur kaevandustorne istutav sitikas, lase see puruks, lenda kosmosesse, otsi üles sitikaid sünnitav kosmoselaev ja lase see puruks. Tegelikult võid ka kohe sitika/kosmoselaeva kallale minna, aga siis on need märksa tugevamad. Kosmosesse lennates leiate eest veel hunniku hõljuvat kivipuru, üksikute julgete Leegioni laevade varitsused ning lugematu arvu täpselt ühesuguseid ja ühtemoodi alistatavaid bandiitide emalaevu. Pisimissioonid on sama tüütud. Mine skaneeri planeedi faunat, too mingi tehnikajupp, lahenda iidne mõistatus ja korda kõike seda seitsmel planeedil. Isegi vastasetüüpe on reaalselt kahe käe näppude peal kokku loetav arv, erineb ainult nende kasutatav element. Lisaks on keegi mängu loojatest tulnud mõttele, et hõljuva kosmoselaevaga võiks olla „äge“ paaris lisamissioonis Mariot mängida ja täpselt laeva laiuste seente/kivide peal hüpata. Ma võin kinnitada, et see ei ole äge.
Seega võitlesin enda jaoks igavate missioonide ja toreda relvasüsteemidega ja mõtlesin, et näe, selline kena keskpärane avatud maailma mänguasja-videomäng, aga siis mõistsin, miks siin kõik missioonid nii üles ehitatud on. Nimelt on siin mängus olemas täieõiguslik jagatud ekraani võimalus ning kui mu poeg teise puldi üles korjas ning enda kosmoselaeva laia naeratuse saatel kokku klopsis, sain ma järsku aru, et pagan, mina ei olegi selle mängu sihtgrupp. Jah, ma võiks raskusastme ilmselt põhja lükata ja siis oleks mäng võib-olla ka minu jaoks raske, aga minu multikaid armastav poeg põrkas mu kõrval diivanil koha peal üles-alla, kui andsin talle ülesandeks minuga koos järjekorras kahekümnendat alla tulistatud tulnukate drooni häkkides vastase samanäolisi roboteid juppideks tulistada. Ülesanded on piisavalt lihtsad sellepärast, et ka just nimelt laps nendest aru saaks. Ta ootas põnevusega, millal saab järjekordse suure sitika üles otsida ja millal Leegioni kaevandustorne kaitsvaid punaseid kerasid tulistada. Tema jaoks oli see superäge, nagu laupäevahommikune multikas…
Seega „Starlink: Battle for Atlas“ on ilmselt üks vahvamaid lastele suunatud mänge, mida ma sel aastal kohanud olen ning seda just nimelt tänu jagatud ekraanil kahekesi mängimise võimalusele. Teineteisest eemaldumine on piiratud, seega isegi pere pisemad suudavad teist pulti hoides kaasa mängida, sest nad liigutatakse liiga kaugele sattumisel kenasti esimese mängija juhitud laeva juurde. Täiskasvanumale mängijale ei ole siin miskit suurt põnevat või väljakutsuvat, aga lastele ja eelkõige peredele on siin mängimist kuhjaga, sest ma eeldan, et Ubisoft toetab Atlase galaktikat veel paar aastat ja laseb kirjul seltskonnal läbi teha veel nii mõnegi seikluse. Seega võite täitsa julgelt lapse vaatenurgast minu antud lõpphindele pool punkti juurde panna ja „Starlinki“ jõulumehe nimekirjadesse kanda, siis on jõulupeo-järgsel hommikul/päeval hea rahulik põõnata, kuni muu pere mängib.
Ilmus: 16. oktoober 2018
Arendaja: Ubisoft Toronto
Väljaandja: Ubisoft
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
