Virtuaalreaalsus on minu jaoks alati suurepärane vahend teha midagi sellist, mida ma tavaelus teha ei saa ja käia kohtades, kuhu ma reaalses maailmas kohe kuidagi ei satu. Üks selliseid kohti on kosmoselaev nimega The Persistence, mida olen juba päris mitu päeva PlayStation VRi vahendusel külastanud.
Nimelt on seekord vaatluse all mäng „The Persistence“, mille leiate hetkel ainult PlayStation VR-i platvormilt, muud virtuaalreaalsus-asjandused saavad väidetavalt mängu proovida aasta pärast.
Mängu alustades väljub peategelane Zimri Eder, The Persistence’i nime kandva kosmoselaeva turvaülem, klooniprinterist, sest midagi on totaalselt pekki läinud ja laev hõljub juhitamatult koletu musta augu lähedal. Kõik pardal viibinud inimesed on hukka saanud, kuid teadlasel Serenal, kes oma teadvuse laeva pardaarvutisse kopeeris, õnnestus ka sinu teadvus viimasel hetkel päästa ning korralikult toimiva klooniprinteri abil füüsilisse kehasse toppida. Seega sinu ülesandeks on kõik korda teha ja kosmoselaev kuidagi uuesti Maa poole suunata. Probleemiks on aga selline pisiasi, et kuigi sinu klooniprinter töötab korralikult, on selliseid kaadervärke laevas veel… ja need vorbivad omasoodu groteskseid koopiaid laeva kunagisest meeskonnast, kes nüüd mõistuslike olendite asemel pigem arutuid zombisid meenutavad.
Mängu kirjelduseks kasutatakse inglise keeles sõna „rogue-like“, mille maakeelset vastet ma ei teagi. Kui keegi teab, siis andke Facebookis/kommentaarides ka mulle teada. See tähendab seda, et surm ei tähenda siin mitte seikluse lõppu, vaid ühe keha surma. Iga elu algab klooniprinteris ja sind varustatakse ainult rakukogumispüstoliga. Rakud (stem cells) on nimelt üks paljudest ressurssidest, mida sa koguma pead ning enamasti on neid kõige mõttekam koguda otse verejanuliste elukate kuklast.
Kosmoselaev on pime, krigisev-ragisev ja kurjakuulutavalt mahajäetud, seega igasse ruumi astumist pead veidi aega kaaluma. Õnneks on sul selleks puhuks olemas ka „ämblikuvaist“, mida kasutades kuvatakse sulle hetkeks silme ette nii nägemisulatuses olevad vastased kui ka nende vaateväljakoonus. Seejärel astud ruumi, hiilid mööda kastitaguseid kollidele ligi või kasutad „ämblikuvaistuga“ sama energiat tarbivat teleportatsiooni, et neile kärmelt külje alla pugeda ning rakukoguja abil nende selgroost kasulikku materjali imeda.
Kuna aga meil on tegu ikkagi fantaasiaga, siis on mängus lisaks klooniprinteritele ja rakukogujatele ka hunnik erinevat relvastust, alustades vanast klassikalisest kuuelasulisest revolvrist ning lõpetades gravitatsioonirelva ja pisikesi lendroboteid välja saatva granaadiga. Kokku on erinevaid relvi oma seitseteist tükki ja neid saab kogutud krediitide eest spetsiaalsetes kioskites valmistada lasta. Kõiki relvi saab ka veel leitud märkidega (Erebus token) täiustada, andes neile rohkem löögijõudu või suurendades nende laskemoonakogust.
Igatahes, „The Persistence’i“ kõige ägedamaks omaduseks ongi mängu võime panna sind peategelasena ennast mingil ajal lausa terminaatorina tundma ja mäng muutub „oh pekki, ma olen hirmsate koletistega pimedas laevas lõksus“ hiilimis-õudukast „oh pekki, need vaesed koletised on pimedas laevas koos minuga lõksus“ kõmmutamiseks.
Kuna aga julge hundi rind on jätkuvalt haavleid täis, siis tahes-tahtmata saate te mängu jooksul ka (korduvalt) surma ning ärkate taas klooniprinteris. Konks seisneb selles, et surres kaotate te kogu endaga kaasas olnud varustuse, kuid säilivad kõik kogutud ressursid. Seega siin teeb see, mis teid tapab, teid vähehaaval ka tugevamaks.
Printeritoas/laatsaretis saab rakkude eest enda kloone püsivalt paremaks teha ja leitud erineva haruldusastmega skeemide (schematics) abil oma turvist ja baasvarustust täiendada. See julgustab iga seikluse ajal võimalikult palju laeva uurima ja kraami koguma ning see ei ole kunagi üksluine, sest laeva ruumide ja vastaste paigutus muutub iga surmaga. Mõnikord tekitab see ka ebaausaid hetki, kus kohe esimeses toas on teil vastas paar eriti tugevat ja ülbet kolli, kellele te rakukogujaga kriimugi teha ei saa. Seepeale tormasin ma ummisjalu tuppa, sain surma ja lootsin paremat põrandaplaani.
Lisaks on laeva neljal dekil peidus ka kuue muu meeskonnaliikme surnukehad, mille leidmise ja nende DNA üles korjamise korral saate Zimri hoopiski mõnda teise kehasse trükkida. Igal kehal on mingi eriomadus, mis võib teile kasuks tulla. Samas pettusin ma selles, et keha muutmisega ei muutunud peategelase hääl. See oleks olnud päris lahe, aga no mis sa ära teed.
Rääkides vastastest, siis on pimedates koridorides ringi loivamas tavazombid, ilma peata relvaga zombid, kes ei näe, aga kuulevad ja tulistavad suurepäraselt, Hulki meenutavad jõujuurikad, elektrist ümbritsetud Bloodhoundid, kes korra sind märgates sinu jälitamist enne ei lõpeta, kui üks teist enam ei liiguta, Left for Deadi Witchi meenutavad Weeperid ning veel mehaanilised relvad ja otse loomulikult ka laev ise. Mulle tundub, et lisaks tubadele suudab mäng jooksvalt luua ka uusi ehmatuskohti, sest kogu laev on täis kriginat ja kummituslikke hääli, millesse toovad aeg-ajalt vaheldust kukkuvate laepaneelide kolin ja susisevad aurupursked. Kokku teeb see päris laheda õudusmängukompoti, kus tuleb alati valvel olla, sest kunagi ei tea, mis või kes sind järgmises ruumis ees ootab.
Seega annab „The Persistence“ muude VR-mängude vahel täitsa „päris“ mängu mõõdu välja. Mängus ringi liikumiseks kasutate ainult PlayStationi Dual Shock 4 pulti ja sihtimiseks oma pead ning seejuures saab menüüs sisse-välja lülitada päris suurt hulka erinevaid virtuaalreaalsusega seotud mugavusvalikuid, sõltuvalt mängija vastupidavusest. Kui soovite, võite keerata ainult kindla nurga jagu, panna liikumisele peale vaatenurka kitsendavad piirajad ja sättida liikumiskiirust. Ise keerasin julmalt kõik mugavusseaded maha ja ei vaadanud enam kordagi seda menüüd. Samuti ei tundnud hetkekski puudust mingist Move-puldist, sest DS4 sobis juhtimiseks lihtsalt suurepäraselt.
Väga lahe oli ka see, et ressursside üles korjamiseks ja maailmas leiduvate vidinatega suhtlemiseks tuli ainult hetkeks peaga nende suunas vaadata. Ülimalt mugav süsteem. Tulevased hiilimis-/õudus-/märulimängud peaks nüüd kindlasti märkmeid tegema, sest „The Persistence“ on see mõõdupuu, millega kõiki teisi DS4 kasutavaid mänge nüüdsest kõrvutama hakatakse.
„The Persistence“ on fantastiliselt hea PSVRi mäng ja võtab uhkelt sisse koha „Mossi“, „Wipeouti“ ja „Resident Evil VII“ kõrval. Igale PlayStation VRi omanikule igati soovitatud mäng, millel on lisaks kõigele veel ka täiesti adekvaatne graafika (sealhulgas mõned ägedad valgusefektid), suurepärane liikumine ning ka vähemalt kolm erinevat lõppu, sõltuvalt sellest, milliseid valikuid te mängu lõpus teete. Minu esimene läbimängimiskord kestis kokku 9 ja pool tundi, kuid pärast esmast läbimist avanes Survival-mänguvalik, kus tuleb läbida terve mäng kõigest 10 eluga. Mis seal siis ikka, ega zombid ennast ise ei tapa. Aeg taas kosmoselaeva pimedatesse koridoridesse sukelduda…
Ilmus: 24. juuli 2018
Arendaja: Firesprite
Väljaandja: Firesprite
Ülevaade tehtud: PS4 Pro + PSVR
Mängu saab osta siit: