Bloodstained: Ritual of the Night – sinu kindlus on minu kodu

0

Ma usun, et „Castlevania“ nimi on kõikidele mänguritele tuttav ning metroidvania on ilmselt juba laialt tunnustatud peaaegu ametlik mängustiil. Jah, see nimetus tuleneb „Metroidi“ ja „Castlevania“ nimede kokkusulatamisest, sest mõlemas seikleb mängija reeglina ühes suures maailmas, mis sinu jaoks ajapikku uusi võimeid ja relvi avastades aina avatumaks muutub. Koji Igarashi alustas „Castlevania“ mängude loomist PlayStationil klassikute sekka tõusnud „Symphony of the Nightiga“ ja tema juhendamisel on meieni jõudnud päris suur hulk sellesse tuntud sarja kuuluvaid mänge. Ühel hetkel viisid väidetavalt erimeelsused mehe ja seni tema tööandjaks olnud Konami teed lahku ning Iga hüüdnime kandev härra alustas Kickstarteri-nimelisel veebilehel rahakogumiskampaaniat, et armastatud stiilis mänge edasi teha. Selle abil kogutud 5,5 miljonist dollarist sündiski „Bloodstained: Ritual of the Night“.

Hoiatus: videos ei ole tegelikult kasutatud Nintendo Switchil salvestatud videomaterjali

„Bloodstained: Ritual of the Nightis“ kehastub mängija Miriamiks, kellel on au (või siis ebaõnn) olla shardbinder. Shardbinderid on inimesed, kelle kallal alkeemikud tegid katseid koletistest saadavate kristallikildudega, et läbi nende siis erinevaid deemoneid välja kutsuda. Tavaliselt lõppes protseduur shardbinderi surmaga, kuid Miriamil õnnestus eluga pääseda, sest ta otsustas teha kümme aastat väldanud uinaku. Ärgates saab Miriam teada, et Gebel, üks tema saatusekaaslastest ja sõpradest, on samuti elus ning on otsustanud Alkeemikute gildi jäänused oma deemonite armee abil maa pealt minema pühkida. Kirik saadab Miriami koos paari sõbraga korda jalule seadma ning nii astutaksegi Hellholdi-nimelisse õudustest pakatavasse lossi, kus Gebel oma kurje plaane haub.

„Bloodstained: Ritual of the Night“ on külje pealt vaates mängitav, kuid kolmemõõtmelisi tegelasi ja objekte kasutav seiklusmäng. Mängija ülesandeks on läbida Miriamiga joostes, hüpates ja võideldes ilmatu suurena tunduv loss, kus mitmed alad on esmapilgul suletud, julgustades mängijat uusi võimeid otsima ning neid õiges kohas kasutama, et veelgi rohkem kaarti enda jaoks avada. Seiklemine käib niiöelda ruumhaaval ja ust või portaali läbides liigud ühe kindla ruumi sees. See oli ka minu katsetatud Nintendo Switchi versiooni üheks märgatavaks kitsaskohaks. Nimelt tuleb mõnda uude ruumi siseneda hüppega, mille jooksul tervitab mängijat mõnesekundiline must laadimisekraan. Kui mängijal ei õnnestu teise ruumi põranda servale püsima jääda, langed läbi sellesama ekraani alla tagasi ja pead uuest hüppama. Kergelt tüütu, aga kui avanes topelthüppe-võime, klõpsutasin sellistes kohtades lihtsalt suunda ja hüpet ning olukorrad lahenesid juba kiiremini.

Nagu mainisin, tuleb Miriamil lossis rinda pista erinevate vähem ja rohkem veidrate koletistega (isiklikult meeldisid mulle jänkukostüümis neiud ning hiiglaslik lamav kass). Selleks on Miriamil taskus terve arsenal erinevaid relvi, alustades nugadest, mõõkadest ja piitsadest ning lõpetades püstolite ja jalanõudega. Paljudel relvadel on ka mingi erilöök või omadus, mille kohta saab rohkem teada mängus esinevaid raamaturiiuleid uurides. Valikuvõimalus on äärmiselt lai ja iga mängija peaks leidma endale sobiva mängustiili. Lisaks relvadele saab korjata ka varustust, mis Miriami andmeid paremaks muudab või mingi kindla elemendi eest kaitseb ja hävitatud vastased võivad pillata kristallikilde ehk sharde, mida samuti Miriamile kasutamiseks külge panna saab. Shardid laiendavad niigi suurena tunduvat arsenali veelgi ja osad neist võimaldavad ka lossi rohkem avastama hakata. Kui esmapilgul tundub shardide ja relvade kasutamine olevat piiratud, siis mängu jooksul avanevad kiirvahetusvõimalused lubavad sul paralleelselt kasutada mitut eri stiili komplekte, mida jooksu pealt vastavalt vajadusele vahetada saab.

Kohe mängu alguses tutvustatakse mängijale lossi ees külas asuvat baasi, kus asuvad poed, asjade meisterdamise koht, shardide täiustamise võimalus ning erinevaid lisamissioone andvad tegelased. Lisamissioone otseselt vaja teha pole, aga nende täitmise eest saab vahepeal täiesti toredat kraami ja kui ikka sul palutakse mingi arv kindlat deemoni tappa, siis neid jääb sulle ju nagunii kamalutäite kaupa tee peale ette. Baas on koht, kuhu tasub tihti tagasi tulla, sest teleportimistubade süsteem lubab sul juba läbi käidud lossisektsioonide vahel vabalt edasi-tagasi seigelda ning baasis ootavad tegelased annavad sulle vihjeid, kuhu sa järgmisena minema peaks.

Üheks mängu põhielemendiks on seega võitlus ja seda tuleb tihti ette, sest vastased ilmuvad juba läbitud ruumidesse neist lahkudes tagasi. Tavaliselt läheb iga vastase alistamiseks vaja mitut lööki ja bosside puhul ei piisa sageli sellestki, sest sa pead arvestama ka bosside rünnakumustri ning animatsioonidega. Siin tõusid minu puhul esile mõned kindlad shardid, mis osutusid peajagu teistest tõhusamateks ja lubasid bossidele palju rohkem ning rutem haiget teha. Sama aga märkas ka mängu tootja, sest väidetavalt saab mäng kohe-kohe (kui juba ei ole saanud) paranduse, mis noodsamad tõhusad relvad märksa nõrgemateks muudab. Ma küll ei mõista, miks seda ühele mängijale mõeldud seiklusmängus vaja teha on, sest tugevate relvade otsimine ja kogumine on üks metroidvaniate võludest, aga äkki on asi selles, et kunagi tulevikus loodetakse mängule lisada ka internetimäng?

Graafiline pool on nüüd see, mida ma selles arvustuses puudutama pean, kuna vahed erinevate versioonide vahel on märgatavad. Nimelt mängisin mina Nintendo Switchi versiooni, sest ma eelistan iga kell metroidvaniaid käsikonsoolil mängida. See aga osutus veidraks otsuseks, sest Nintendo Switchi variant „Bloodstainedist“ on graafiliselt kõige nõrgem, sest lisaks „rahvarohkemates“ kohtades langevale kaadrisagedusele on ka mitmeid efekte Nintendo hübriidkonsooli tarvis nuditud. See on üllatav, sest tegu ei ole graafiliselt just kõige võimsama mänguga, kuid PS4l, Xbox One’il ja eriti arvutil näeb „Bloodstained“ suurepärane välja. Seega enne mängu soetamist mõelge, mis platvormile te seda soovite, kuid minu jaoks kaalus kaasaskantavus ja kiirete ampsudena mängimise võimalus igasugused graafilised vajakajäämised üles. Väidetavalt näitas Nintendo Switchi versioon kõikidest versioonidest kõige paremaid müüginumbreid ning mängu autorid lubasid, et töötavad selle kallal, et ka Nintendo konsoolil mäng võimalikult hästi tööle saada. Minul isiklikult selles suhtes pretensioone ei ole, sest ma teadsin, mis mind ees ootab ja ma nautisin mängu täiel rinnal.

„Bloodstained: Ritual of the Night“ on nauditav ja korralikku väljakutset pakkuv seiklus, mis peaks tänu oma mängustiilile, tegelastele ja vihjetele rahuldama ka kõige nõudlikuma metroidvaniate fänni isu, kuid eriti oluliseks pean ma asjaolu, et seda on sama vahva hakata mängima ka neil, kes antud žanriga varem kokku puutunud ei ole. Avastamist, kogumist ja võitlemist on „Bloodstainedis“ rohkem kui euro eest ja igav ei tohiks absoluutselt kellelgi hakata. Tehnilistele viperustele vaatamata soovitan ma „Bloodstainedi“ kõikidele seiklusmängude huvilistele, olenemata sellest, mis platvormil te seda mängida kavatsete. Fantastiline töö, härra Igarashi. Jääme ootama, mida te järgmiseks ette võtate.

Lapsevanematele: tegu on koomiksilaadse graafikaga seiklusmänguga, kus tapmist eriti groteskselt ei kujutata. Mõned vastased võivad pere pisemate jaoks küll hirmsad välja näha ning PEGI soovitus mängu alates 12. eluaastast mängida peab ilmselt paika, sest inglise keele lugemisoskus ja killuke kannatust ning kohanemisvõimet kulub “Bloodstainedi” juures marjaks ära.

Bloodstained: Ritual of the Night
HEA
Suur mängumaailm
Lugematu hulk relvi ja oskuseid, mida kasutada
Selged ja arusaadavad mängumehaanikad
HALB
Tehnilised puudujäägid, eriti Nintendo Switchi peal
4
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One, Nintendo Switch
Ilmus: 18. juuni 2019, Nintendo Switch 25. juuni 2019
Arendaja: ArtPlay
Väljaandja: 505 Games
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steamosta_euronics

Jäta oma kommentaar siia...