Pean tunnistama, et kui ühes eelmises arvustuses ütlesin, et ootan sellest aastast vaid üht mängu, võis tegemist olla väikese kunstilise liialdusega. “Devil May Cry 5” oli tegelikult mu tähelepanu juba mõnda aega köitnud ning kui toimetaja Erik promokoodi pakkus, haarasin võimalusest kahe käega (hei, Nero!) kinni.
“Devil May Cry” on Jaapanist pärit pikkade traditsioonidega haki-lõika-mängude sari. Ninja Theory poolt tehtud 2013. aasta reboot “DmC: Devil May Cry” sai enne ilmumist omajagu kriitikat, kuid võeti lõpuks siiski päris hästi vastu. Ametliku kaanoni järgi kuulub see küll omaette universumisse. Põhisarja neljanda osa ilmumisest möödus tänavu 11 aastat. Igal juhul ootasid fännid “Devil May Cry 5” poelettidele saabumist pikisilmi ning võib vist kohe ära öelda, et pettuma nad ilmselt ei pidanud.
“Viie” alguses visatakse mängija eelmisest (või hoopis üle-eelmisest?) osast tuttava Nero kingadesse. Allmaailm on saanud uue bossi, nimetagem teda siinkohal Urizeniks. Kuna too osutub oodatust kõvemaks pähkliks, kellest ei Nero ega isegi sarja superstaari Dante jõud üle ei käi, tuleb aeg korraks maha võtta, väiksemaid vennikesi algosakesteks lahutades pisut trenni teha ning uusi oskusi omandada. Et spordisaalis igav ei hakkaks, tutvustatakse verisevõitu, kuid siiski imekaunist maailma lausa kolme peategelase vaatevinklist.
Noor ja keevavereline Nero särab õhuvõitluses. Tal on haardekonks, millega iseennast või vastaseid ruumis ümber paigutada ning viimaseid siis lahkelt oma “üleskeeratavale” mõõgale tutvustada. Sarnaselt näiteks “Sekiro” peategelasele on ta kaotanud käe, kuid võitnud võimaluse selle asemele rikkalikku relvaarsenali kruvida. Väga erinevaid võimalusi pakkuvaid mehaanilisi käsi jooksvalt vahetada ei saa, kuid pea igas tasemes on mõni punkt, kus lubatakse nad salve valmis pakkida. Järgmise kunstjäseme haaramiseks tuleb eelmisest loobuda, paremal juhul suure pauguga ja sealjuures vastastele korralikult haiget tehes. Seega tuleb suuremate võitluste eel ja ajal tublisti strateegilist mõtlemisviisi harrastada.
Sarja uustulnuk V on hapra välimusega noormees, kes tüüpilise märulikangelase standarditele ei vasta. Võitlus pole talle väga kontimööda, kuid ta käsutab deemoneid, kes sõnakuulelikult musta töö ära teevad. V ülesandeks jääb vaid vaenlaste eest ära põigelda ning nonde piinad hõbedase jalutuskepi abil lõpetada. Kui võitlusvaim hääbuma kipub, võib seda head raamatut lugedes värskendada. V kontrollimine on paras väljakutse. Ühe silmaga peab tegelema rünnakuga, teisega jälgima, et vaenlased talle liiga lähedale ei pääseks. Nagu kuulda oli, valmistas ta ka arendajatele omajagu raskusi. Lõpptulemus on harjumist vajav, aga täiesti toimiv.
Loomulikult pole kuhugi kadunud ka särav Dante, kelle arsenal on pungil täis erinevaid relvi ning võitlus- ja liikumisstiile. Nende edukas kombineerimine tundub esmapilgul nõudvat vähemalt koreograafi magistrikraadi, kuid on väga rahuldustpakkuv, kui see pusle lõpuks ilmet võtma hakkab. Peategelastele sekundeerivad värvikad mittemängitavad karakterid, mõned uued ja mõned juba varasemast tuttavad.
Lugu on jaapanipärane selle sõna kõige paremas mõttes – lihtsakoeline, aga mõnusalt üle võlli keeratud. Ta hargneb pulpfictionlikult ette- ja tahapoole hüpates, erinevate kangelaste vaatevinklist. Mõnel tasemel puutuvad nad kokku, mõnel näevad teineteist kaugelt. Sellele on üles ehitatud ka omamoodi mitmikmäng. Kui oled privaatsuskuradile sõrme andnud, võid AI kontrollitava tegelase asemel mõnikord näha teise mängija sooritust. Suhelda te omavahel ei saa, kuid ekraanile ilmuvad kasutajanimi ning mitme S-i vääriline kombo tal parajasti käsil on. Sotsiaalse elemendina lubatakse taseme jooksul kohatud mängijaid selle lõpus ka püstise pöidlaga premeerida. Saadud tunnustus konverteeritakse väärtuslikuks kuldseks keraks, nii et tasub ka enda ägedamad tantsusammud letti lüüa.
Naised teadsid saunas rääkida, et “Devil May Cry” sari on lihtsa meelelahutuse otsijale liiga keeruline? Tõsi, kõrgemad raskusastmed on mõeldud sarja tõsisematele fännidele, aga kui sul pisutki videomängukogemust on, siis kõige madalam kindlasti konti ei murra. Ka altpoolt teine ei tohiks väga suuri raskusi valmistada. Kui mõni deemon su eluküünla kustutab, saab selle ühe kuldse või mõne tuhande punase kera eest jälle lõkkele puhuda. Punaseid pakutakse mikromaksete eest ka lahkelt müügiks, aga erilist vajadust selle järele ma ei näinud. Näiteks Dantel on üks relv, millega neid soovi korral üsna lihtsalt koguda saab. Eriti lihtne on see sobivat, kuraditosina numbrit kandvas missioonis.
“DMC” hindab võitluse mitmekesisust ning vaatemängulisust. Ühe rünnaku selgeks õppimise ja spämmimisega võib mõne taseme küll tehtud saada, aga väga kõrget hinnet oodata ei tasu. Ka vastased on üsna mitmekesised ning trikid, mis Põrgunahkhiire taevast alla toovad, võivad Surmakääride jaoks olla kui hane selga vesi. Raskemas lahingus tuleb appi Saatana päästiku nime kandev mõõdik… aga jätan mängija avastada, mida see endast täpsemalt kujutab.
Kui erinevate löökide kauniks kassikangaks kudumine hästi õnnestuda ei taha, on sarnaselt näiteks “Dragon Ball FighterZ’ile” võimalik sisse lülitada autokombod, mis ka tavalisest nupuklõbistajast tõsise võitluskangelase teevad. Elukerade ja komboabi kasutamine annavad taseme lõpuskooris küll väikese tagasilöögi, kuid mängurõõmu see olematuks ei muuda. Pikas perspektiivis läheb nii ilmselt siiski igavaks ja tasub sammud seada treeningareenile, kus löögirahet saab harjutada vabalt valitud deemoni peal, valides kas ja kuipalju too vastu hakkab. Kui kombod lihasmällu graveeritud, võid päris mängu tagasi minna ning kahte lehte SSS-skoore lennutada.
Mäng lubab igal hetkel varasemaid tasemeid uuesti läbi teha, sealjuures jäävad kõik vahepeal omandatud relvad ja erioskused alles. Kui jõud mõnest bossist üle ei käi, võid teistes tasemetes oskusi ja kogemuskerasid koguda, viimased uute võimete vastu vahetada ning siis pooleli jäänud taseme algusest uuesti proovida.
Pärast esimest läbimängu avanevad su ees ka Veriseks paleeks tituleeritud mängulaadi väravad. Vali enda lemmikkangelane, kellale pannakse 2 minutit ning tuld! Raundide kaupa visatakse su ette üha krõbedamaid vastaste horde ning neid kiirelt ja efektiivselt deemonipuruks hakkides on võimalik aega juurde teenida. Kui aeg või elunatuke otsa saab, loetakse tibud kokku ja saad võimaluse uuesti alustada ning üritada järgmisel katsel kaugemale jõuda.
Arvustuse miinuspool jääb seekord tühjaks. Hideaki Itsuno ja Capcom on hakkama saanud tõelise meistriteosega. “Devil May Cry 5” näeb suurepärane välja ja pakub mängurõõmu algajale ning profile. Nii häälnäitlejad kui mummulistes kostüümides inimesed on oma tööga väga hästi hakkama saanud. Pole ka vähetähtis, et mitmete läbimängude jooksul ei kohanud ma ainsatki tehnilist probleemi. Saatan võib ju nutta, aga mängija nägu on enamasti naerul. Nojah, kui mõni raskem boss just meelt pisut mõruks ei muuda.
